Vahur Sepp

Karu.Eesti looduslood


Скачать книгу

ref="#fb3_img_img_83e99a93u089cp5fcfdabcfh519e9d2bbf71.jpeg"/>

      KARU

      sari:EESTI LOODUSLOOD

      Autor: Vahur Sepp

      Fotod Kenno Kaupmees

      Karu. Eesti looduslood

      Autor: Vahur Sepp

      Fotod: Kõikide fotode autor on Kenno Kaupmees, v.a.

      foto lk 13 Aive Sepp,

      Vahur Sepa foto tagakaanel Toomas Tuul,

      Kenno Kaupmehe foto tagakaanel Mikk Matsi

      Toimetaja: Margit Mikk-Sokk

      Kujundaja: Ragnar Sokk

      © Väljaandja: Tulip OÜ

      Kõik õigused kaitstud

      ISBN (epub) 978-9949-9916-9-3

      Saateks

      Eesti metsas elav pruunkaru (Ursus arctos) on Euroopa mandriosa suurim kiskjaline. Tõeliselt legendaarne loom. Temast on juttu pea kõigi rahvaste muinasjuttudes ja muistendites. Meie pruunkaru isaloom võib kaaluda üle 300 kg, Põhja-Ameerikas elav alamliik (grisli), aga veel poole rohkem. Väikseim karudest on päikese- ehk malai karu, kes kaalub kuni 27 kg.

      Jääkaru ja Alaskal elav pruunkaru alamliik kodiaki karu on suurimad, nende kaal küünib 780 kilogrammini. Karud on välimuselt vägagi erinevad – juba värvus küünib valgest (jääkaru) mustani. Kõigil neil on ülihea haistmine ja enamusel hea kuulmine. Nägemine on karudel viletsavõitu.

      Karud on tallulkõndijad. Viievarbalised käpad on varustatud suurte ja tugevate küünistega. Nende abil saab ronida, kaevata maad, lõhkuda ronte ja kände, aga neid saab kasutada ka relvana.

      Enamik karulasi on segatoidulised ehk omnivoorid. Jääkaru ja huulkaru on loomtoidulised. Jääkaru menüü koosneb mere- ja maismaaimetajatest, kaladest, lindudest ja nende munadest. Huulkaru toitub põhiliselt termiitidest, aga ka muudest putukatest. Prill-ja bambuskaru on lehetoidulised. Prillkaru maiustab lisaks erinevate puuviljadega. Pruun- ja kaeluskarud ning baribalid nuumavad endid sügiseks „ülekaalulisteks” ning jäävad taliuinakusse. Jääkarudel esineb taliuinak tiinetel emasloomadel.

      Enamik karulasi on aktiivsed pimedal ajal. Ainult jääkarule meeldib toimetada päeval. Kõik nad on üksikelulised loomad.

      Poegi on karudel 1-4, tavaliselt kaks. Sündides on karupojad väga väikesed ja abitud (kaaludes vaid 90-700 g) ning vajavad pikka aega ema hoolt.

      Täiskasvanud karudel looduslikud vaenlased puuduvad. Ohustada võib neid vaid inimene. Seda eelkõige nende elukeskkonna hävitamise ning taliuinaku häirimise läbi. Küttimine on enamasti teadusliku kontrolli all ja karud seadustega kaitstud.

      Sugukonda karulased (Ursidae) kuulub 5 perekonda ja 8 liiki: jääkaru, pruunkaru, baribal, kaeluskaru, prillkaru, päikesekaru, huulkaru ja babmuskaru.

      Käesolevas raamatus võtame luubi alla kodumaise karu, uurime, kuidas tema elu aastaringselt kulgeb ja millised on suhted inimesega.

      Karu vanust tunneb karvast

      Neid, kes karuga looduses vahetult kokku on puutunud, pole just palju. Needki kohtumised on toimunud enamasti läbi autoakna. Kõik metsloomad kardavad inimest hullumoodi ja väldivad temaga kokkupuuteid. Metsatöömasinaid ja autosid eriti ei peljata. Igasugust plärisevat tehnikat on tänapäeval sedavõrd palju, et metsaasukad on sellega harjunud. Nii ka karu ei oska kahtlustada, et autos või traktoris võiks istuda inimene.

      Need vähesed, kellel on olnud õnne karu looduses vaadelda, tõdevad enamasti , et nähtu ei vasta ettekujutlusele. Karust on loodud kuvand kui aeglasest ja kohmakast loomast. Tegelikkuses pole jälgegi aeglusest ega kohmakusest. Kõik liigutused on elegantsed ja sujuvad, jättes „ujuva“ mulje. Kohe on selge, et selline loom ei saa olla aeglane.

      Karude värvusega on samuti lood segased – mõni tundub olema lausa mustjaspruun, teine jälle kanarbikumee karva hele. Enamasti on nii, et mida vanem karu, seda heledam. Samas võib emakarul olla kolm poega ja kõigi nende karv on erinevat tooni. Pojad kannavad enamasti nn „pudipõlle“ kurgu all. Heledamat tooni kaelus püsib kuni noorte iseseisvumiseni. Emast lüüakse lahku pooleteise aasta vanuselt. Vahel võib ka vanemal mõmmikul kaelus näha olla.

      Eesti metsad on karurohked

      Eesti metsadesse mahub lahedalt ära 500-700 karu. Viimastel aastatel on see arv jäänud 650 kanti. Just parasjagu meie metsade suurust arvestades. Karusid peetakse üksildase eluviisiga territoriaalseteks loomadeks. Tegelikult kasutavad sama eluala erinevad isendid. Hierarhia on loomadel kindlalt paika pandud. Igaüks teab oma kohta. Liig kõrge asustustiheduse korral karude omavahelised suhted pingestuvad. Võib toimuda palju veriseid kokkupõrkeid. Liik asub reguleerima omaenda arvukust. 2006.aasta kevadel jääd mööda turnides ja vees ujudes Ruhnu saarele jõudnud noor isakaru on hea näide sellest, kuidas ruumikitsikuse tõttu minnakse uusi maid avastama. Arvukuse stabiilsena hoidmiseks kütitakse sügiseti karusid juurdekasvu piires. Enamasti jääb see arv 50 kanti. Karujahil on teinegi ülesanne: süvendada ja säilitada hirmu inimese ees. Eelisjärjekorras kütitakse isendeid, kes rüüstavad mesilaid, murravad koduloomi või näitavad muul moel kartmatust inimese suhtes. Juba poegi imetades annab karuema neile edasi teadmise, et ei ole inimesest hullemat ja tema lõhna tundes tuleb alati plehku panna. Eranditult kõik Eestimaa karud peavad sellest reeglist kinni.

      Millest kõnelevad karu jäljed?

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/7QAsUGhvdG9zaG9wIDMuMAA4QklNA+0AAAAAABAAYAAAAAEAAQBgAAAAAQAB/+4AJkFkb2JlAGSAAAAAAQMAEAMDBgkAAAAAAAAAAAAAAAAFAAIAIP/bAIQAAgICAgICAgICAgMCAgIDBAMDAwMEBQQEBAQEBQUFBQUFBQUFBQcICAgHBQkKCgoKCQwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAEDAgIDAwMHBQUHDQsJCw0PDQ0NDQ8PDAwMDAwPDwwMDAwMDA8MDg4ODg4MERERERERERERERERERERERERERER/8IAEQgBQAHjAwERAAIRAQMRAf/EAP4AAAICAwEBA