Triinu Viilukas

Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat


Скачать книгу

img_img_78b9b120o0e6cq51d0w94a0f3254bcb6a563.jpg"/>

      Autoriõigus: Triinu Viilukas ja Petrone Print OÜ, 2018

      Toimetaja: Mari Klein

      Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

      Kujundaja: Madis Kats

      Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

      Küljendaja: Aive Maasalu

      Albumi fotod: Triinu Viilukas

      Trükk: Greif OÜ

      ISBN 978-9949-651-00-9 (trükis)

      ISBN 978-9949-651-01-6 (epub)

      ISBN 978-9949-651-02-3 (epub)

      www.petroneprint.ee

      Mikule, Ellale ja Paulale… armastusega

      Uudishimulikele ja seiklusjanulistele raamatusõpradele… tänuga

      Poisile, kes luges õitseva õunapuu all võõrale tüdrukule Goethet… imetlusega

      Lisale… põsesuudlustega

      1700 kilomeetrit ja 17 aastat

      „On sul 20 senti? Ma kaalun end.“

      Ongi kaal! Trammipeatuses?!

      „Ta ei ole ju eestlane…“

      „Võõras keel, kultuurilised erinevused…“

      „See ei kesta kaua!“

      Nii mu sõbrad ja sugulased arvavad.

      „Mis jutt see on?! Kultuurilised erinevused? Ma lähen Austriasse, mitte Austraaliasse!“

      Aus-tri-as-se. Kesk-Euroopasse, mitte teisele poole maakera. Ma vist toon gloobuse!

      Tegelikult võiksin ma minna kasvõi maailma lõppu. Ma olen armunud ja kakskümmend üks. Mind ei hoia miski tagasi. (Just-just! Klassikaline lugu, nagu ikka.)

      Ma võtan oma seitse asja ja lähen.

      Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel siis olla saab? Kristlik kultuuriruum, vana hea saksa keel, kohvikud ja saiakesed. Austria ei ole ometi mõni India või Araabia, mis võiks kultuurišokki tekitada.

      Pealegi, armastuses nagunii garantiisid pole. Ei kodus ega võõrsil. Kui järele ei proovi, siis jäädki mõistatama, kumb on, kas prints või konn.

      Nüüd, seitseteist aastat hiljem, võin julgelt väita: mul oli õigus! Kultuurišokki Austrias ei saa.

      Sõpradel ja sugulastel oli ka õigus – see ei kestnud kaua.

      Minu abielu Miku isaga, põlise viinlasega, jooksis rappa ning armastus rändas peagi uutele jahimaadele. Aga midagi siiski jäi.

      Esiteks Mikk, meie ühine poeg, kes on pärinud eestlaste heledad juuksed ja keda koolikaaslased seepärast viikingiks hüüavad, sest loomulikku blondi esineb Viinis harva.

      Teiseks, minult sai Miku isa armastuse Eesti vastu.

      Kolmandaks, mina sain temalt oma ellu Viini linna. Kohvikud ja koogid. Viini šnitsli. Roosad kastaniõied, pargid ja tupsupuu, mille botaanilist nimetust ma siiani ei tea. Hofburgi majesteetliku arhitektuuri ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Linnaruumis asuvad räämas ja kulunud vanamoelised avalikud kaalud, mis 20 sendi eest seierit vibutades kas rõõmu või tusatuju valmistavad. Suurem osa inimesi kõnnib neist iialgi peale astumata mööda, ent need ei ole lihtsalt niisama vidinad, vaid keiserlikust 19. sajandist pärit autentsed kaalud. Tollane tehnikaime. Tänapäeval võib ärritada seier, kui see liig ümmarguse numbrini tõuseb, toona viinlased kehakaalust ei hoolinud. Neid ärritas see, et automaat šokolaadi ei andnud. Mündiautomaadid Ameerikas ju ometi tegid seda.

      Mind võetakse lahkelt omaks Miku isa peres. Aeg-ajalt ka mitte nii lahkelt, eriti siis, kui vaja uuele ilmakodanikule panna nimi. Aga oh häda, uus ilmakodanik on poolenisti eestlane ja nimevaliku ähvardab see tobe fakt ära rikkuda! Ma jään pereliikmeks ka pärast lahutust ning Miku isapoolne vanaisa õpetab mind Viini tänavatel autoga liiklema.

      Ma lähen saksa keele kursustele ja pistan nina sisse konservatooriumi ukse vahelt. Leian tee Viini ülikooli soome-ugri osakonda, esiteks tudengina, seejärel eesti keele lektorina. Muusikast saab minu kirglik hobi ja Viin on selleks just õige koht.

      Kõige keskel võtab järjest selgemini kuju mosaiikpilt Viinist, tema inimestest, kommetest ja tavadest. See on seitseteist aastat sõprust suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi.

      Kevad 2018,

      Viin

      Põsesuudlus ja wie geht’s

      „Ta ei musitanudki sind! Kui ebaviisakas!“ sõnab austerlane.

      „Jah, seekord vedas,“ vastab eestlane.

      Plaanite Viini pikemaks jääda ja kohalikega aktiivselt suhelda? Sel juhul tuleb alustada põsemuside eri kategooriate omandamisest ja seejärel üritada ära tabada, millal ja kuidas neid kasutada. Väikesest toredast tervitustraditsioonist – muahh vasakule ja muahh paremale – võib saada ühele eestlasele raketiteadus, sest kohalikud, kes tunnetavad põsesuudlusega seotud nüansse intuitiivselt, umbes nagu eestlased õiget sihitisekäänet, ei oska suudlusrägastikku eksinud eestlast kuidagi aidata.

      Üritan korra oma hea sõbra Lisa, tema venna Lukase ja elukaaslase Tobiga seda teemat arutada. Kolmetunnise autosõidu kestel, teel kontserdile Kärntenisse, ühte Lõuna-Austria imeilusasse maakonda.

      „Millest sa räägid?“ imestavad nad alustuseks nagu üks mees.

      „Sellest, et eri inimestega on põsesuudluse „kraad“ erinev ning ma ei tea kunagi, mis parajasti sobilik oleks, et poleks liiga palju või liiga vähe.“

      „Meie ka ei tea,“ kõlab vastuseks naer.

      Ometi tegutsevad nad selge mustri järgi. Mustri järgi, mida hiljem taipama hakkan. Põsesuudlus on üks intiimsemaid tervitusvorme. Seda ei kasutata kõigiga, ainult sugulaste, sõprade ja heade tuttavatega. Aga kuidas end viisakalt eemale nihverdada, kui pool mehe suguvõsa, inimesed, keda oled just äsja tundma õppinud, nii mehed kui ka naised, noored kui ka vanad, sind tervituseks põsele suudlevad? Ikka muahh vasakule ja muahh paremale, taipamata, et ühele keskmisele eestlasele, kelle naabertalu peab olema vaatekaugusest väljas, parem veel kui teisel pool metsa, on selline musitamine kohutav privaatsfääri rikkumine.

      Kas ma lihtsalt „tere“ ei või öelda? Ohutust kaugusest? Ei. Neid põsesuudlusega mitte tervitada oleks ebaviisakas ehk nagu ütlevad soomlased: „maassa maan tavalla[1.].

      Inimestele, kellega aetakse isiklikke asju, ent kes ei kuulu lähedaste ringi, nagu arstid või ametnikud, antakse kätt. Töö- ja koolikaaslastele ning kõigile ülejäänutele sobib viisakas „tere“ nagu Eestiski.

      Mis selles põsesuudluses siis nii keerulist on? Intuitiivsed reeglid on järgmised: mehed omavahel annavad kätt; naised omavahel tervitavad nii, et kokku puutuvad vaid põsed.

      Raketiteadus algab sellest hetkest, kui omavahel tervitavad mees ja naine.

      Pikaaegne vaatlus on näidanud, et muster toimib nii: mida lähedasem või sümpaatsem inimene, seda rohkem (mehe) huuled (naise) põsele lähemale liiguvad, kuni musini välja. Teoorias lihtne, praktikas tekitab üksjagu kohmetuid olukordi. Näiteks siis, kui meie kümnepealisel lauluseltskonnal on stuudios järjekordne proov, koos bändiga. Jõuan kohale teistest veidi hiljem ja asun kohustuslikule tervitusmusi ringile. Stuudio on kitsas ja ruumi vähe. Lukas, meie kitarrist ja klahvpillimängija, seisab parajasti klaveri