Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised. Rupert Kingfisher

      Text copyright © Rupert Kingfisher 2008

      Illustrations copyright © Sue Hellard 2008

      All rights reserved

      This translation of Madame Pamplemousse and Her Incredible Edibles is published by Egmont Estonia Ltd. by arrangement with Bloomsbury Publishing Plc.

      Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2017

      ISBN 978-9949-78-410-3 (epub)

      Esimene peatükk

      Pariisi linnas jõekaldal, peatänavast kaugemal, kitsal ja käänulisel kõrvaltänaval asub pood. Pisike, veidi kulunud moega poeke, mille sildil on värv pleekinud, varikatus ukse kohal on tolmune ning aknaklaasid tumedad ja tahmased. Sildile ukse kohal on kirjutatud „Hõrgutised“. See on toidupood, kus müüakse kõikvõimalikke haruldasi ja võõrapäraseid toiduaineid. Ent need ei ole üksnes haruldased ega ka üksnes võõrapärased, sest see poeke kuulub proua Pamplemousse’ile,^[1.] ja tema müüb kõige kummalisemaid, kõige haruldasemaid, kõige imelisemaid, kõige erilisemaid ja kõige uskumatumalt maitsvamaid hõrgutisi kogu maailmas.

      Poekeses sees on jahe ja lõhnab kergelt muskuse järele ning valgust annavad seal ainult küünlad. Võbelevates varjudes võib näha laest alla rippumas võimsaid vorstikimpe ja kuivatatud maitsetaimi, küüslaugu- ja tšillipipravanikuid ning suuri soolasingikäntsakaid. Juustud on laotud ritta tumerohelistele lehtedele ning seinad on maast laeni kaetud riiulitega, millele on tihedalt lükitud pudeleid ja kummalise kujuga purke.

      Ent kui sa täpsemalt uurima hakkad, siis näed, et vorstid ei ole lihtsalt vorstid, vaid piisonivorstid musta pipraga, metsseavorstid punaveiniga ning minotaurosesalaamid salvei ja aed-liivateega. Muude lihatoodete hulgast võid leida soolatud raptorisabasid, pterodaktülosepeekonit, suitsutatud mõõkhambulise tiigri sisefileed ja türannosauruse keelt tarrendis. Juustud lõhnavad sõnulseletamatult ja mõned neist on valmistatud ammu-ammu, juba keskajal. Igale topsile ja purgile on peenes lillas kirjas peale märgitud selle sisu: skorpionisabad suitsu-küüslauguõlis, krokodillineerud mustikaveinis, kobraajud mustasõstramarinaadis, grillitud piraajad vaarikakastmes, elektriangerjapasteet küüslaugu ja mustade ploomidega, valgehai uimed banaanilikööris ning hiidkalmaari kombitsad jasmiinimaitselises tarrendis.

      Poe keldrikorrusele viib keerdtrepp ning seal, pika pimeda koridori lõpus, on uks. Uks, mis on alati lukus. Sest just selle ukse taga valmistab proua Pamplemousse oma kõige haruldasemat hõrgutist – hõrgutist, mida müüakse imetillukeses purgis, mille sildile ei ole kirjutatud ühtegi sõna. Silt on tühi ja retsept on salajane, sest see on kõikidest poe hõrgutistest kõige maitsvam, kõige imelisem, lihtsalt kirjeldamatult oivaline söögipoolis.

      Kuid ehkki proua Pamplemousse müüb maailma kõige maitsvamaid toiduaineid, ei ole tema poeke Pariisis sugugi kuulus. Ja ega proua Pamplemousse seda tahagi. Ta teenib piisavalt, et mõnusasti ära elada. Ta ärkab igal hommikul rõõmsalt, joob väikese tassitäie kanget kohvi, avab seejärel oma poekese ja teenindab kliente ning suhtleb kaubatoojatega. Päikeseloojangul aga meeldib talle üle kõige istuda koos kass Camembertiga^[2.] oma rõdul katuste kohal ja arutada päevasündmusi pudeli kannikeseõieveini taga.

      Camembert oli kunagi hulkuv tänavakass. Ta sattus poodi ühel õhtul pärast eriti hirmsat kokkupõrget karja Siiami kassidega. Kakluses kaotas Camembert ühe silma, kuid see pole kõneväärt selle kõrval, mis juhtus Siiami kassidega. Ütleme nii, et sellest õhtust peale tuntakse Camemberti kui kassi, kellega ei tasu jamada. Tema ja proua Pamplemousse meeldisid teineteisele esimesest silmapilgust ning sellest ajast elasid nad suurimas üksmeeles koos, ehkki vahetevahel vihastab kass välja mõne kliendi, kes talle ei meeldi, ähvardades teda hammustada.

      Üks inimene, keda Camembert kogu südamest vihkas, oli härra Lard,^[3.] suur paks mees, kes meenutas siga. Härra Lard pidas kesklinnas restorani – suurt ja uhket restorani, mille nimi oli Ruigav Siga. Restoraniga oli aga selline häda, et ehkki härra Lard ise arvas, et ta on Pariisi parim kokk, oli tema tehtud söök tegelikult lihtsalt jälk. Kõik toidud, mida ta valmistas, olid liiga rasvased, liiga magusad või jubedalt lääged. Ja teine häda oli see, et härra Lardi komme oma kliente kohelda oli veelgi läägem kui tema toidud. Ükskord, kui tema restorani tuli kerget einet võtma keegi Hollywoodi filmitäht, serveeris härra Lard talle terve lambatalle, mis oli tainas frititud ja seejärel apelsinisiirupiga üle valatud. Kahetsusväärsel moel ajas see roog filmitähel südame korralikult pahaks.

      Härra Lardi köögis töötas palju kokkasid, kellest nii mõnigi tundis oma tööd suurepäraselt, kuid vaid püstihull oleks julgenud kritiseerida härra Lardi eriroogi. Sest härra Lardi tegelik anne oli see, et ta tekitas kõikides halvavat hirmu. Kogenud kokad, kes olid töötanud Pariisi suurimates ja parimates restoranides, hakkasid üle kere värisema ja pillasid asjad käest, kui härra Lard kööki astus. Isegi restorani peakokast, kes oli olnud oma ametis suurepärane, oli järel üksnes värisev inimvare pärast aastaid kestnud kiusamist ja selliste toitude valmistamist nagu seakõrvapitsa, neeruburger vahukoorega, mereanni-rupskivorstid või krabitäidisega ravioolid soojas valge šokolaadikastmes.

      Tegelikult oli Ruigava Sea restorani parim kokk härra Lardi õetütar Madeleine.^[4.] Igal suvel saatsid vanemad Madeleine’i mõneks ajaks tema „vahva onu“ juurde. Ja kui Madeleine ütles neile, et onu pole üldsegi vahva, vaid ahne paks kiusupunn, siis tema ema peaaegu minestas ja isa ütles, et nii isekas küll olla ei tohi. Sellest ajast peale saadeti ta Ruigava Sea kööki tööd rügama iga kord, kui vanemad läksid safarile või ümbermaailmareisile. Enamjaolt tähendas see ohtrat naeratamist. Härra Lardi jaoks oli naeratamine lausa kinnisidee. Kõik – ettekandjad, kokad ja isegi koristajad – pidid kogu aeg naeratama.

      Tegelikult läks restoranil päris hästi tänu rikastele turistidele ja möödakäijatele, kes arvasid, et kuna hinnad on nii kallid, küllap siis on ka toit hea. Ja peale härra Lardi eriroogade polnud toidul vigagi. Kuid sellest härra Lardile ei piisanud. Tema tahtis üle kõige kuulsaks saada. Ta tahtis, et teda peetaks suurepäraseks kokaks.

      Tema õnnetuseks seda muidugi ei juhtunud. Tõenäoliselt seetõttu, et tegelikult oli ta maailma halvim kokk. Ja mida rohkem ta üritas, seda jäledamaks ja naeruväärsemaks muutusid ta söögid. Kuid siis ühel päeval muutus kõik – ja seda tänu tema õetütrele Madeleine’ile.

      1 Ligikaudne hääldus prantsuse keeles: pamplömuss. Tähendab greipi. [ ↵ ]

      2 Ligikaudne hääldus prantsuse keeles: kamambeer. Camembert on juustusort. [ ↵ ]

      3 Ligikaudne hääldus prantsuse keeles: laar. Tähendus: (sea)pekk, rasv; siga. [ ↵ ]

      4 Ligikaudne hääldus: madlen. [ ↵ ]

      Teine peatükk

      Peale naeratamise oli Madeleine’i põhitöö Ruigavas Seas nõudepesemine. Ta pidi pesema kohutavalt palju nõusid. Ehkki ta oli parim kokk kogu restoranis, ei lubatud tal kunagi süüa teha – selle oli onu karmilt ära keelanud.

      Nii oli see olnud sellest päevast peale, kui Madeleine suppi keetis.

      Madeleine oli süüa teinud juba päris pisikesena, kuid palju oli ta kõrva taha pannud ka köögis töötades. Supp oli meeldivalt kerge ja õrnalt sidrunimaitseline leem, kuhu oli lisatud värskeid ürte. Madeleine valmistas selle onule, et teda rõõmustada.

      Kõigepealt lürpis