od
PROLOOG
Florence Shore saabus Victoria jaama kell kolmveerand kolm – taksoga. See oli küll priiskamine, arvestades pikka maad, mis sinna Hammersmithist sõita oli, aga ta tundis, et on selle ära teeninud. Saabumise stiil sobis kokku tema uue karusnahkse kasukaga, sünnipäevakingiga iseendale, mis oli tal alles eile esmakordselt seljas olnud, et ta saaks avaldada muljet oma tädile, paruness Farinale, kui nad jõid Hiina teed ja sõid õhukesi piparkooke ning tädi vabandas, et tal pole kooki pakkuda.
Florence oli viibinud samas raudteejaamas viimati alles kakskümmend tundi tagasi, kui ta jõudis koju ühepäevaselt reisilt tädi juurde Tonbridge’i, ja nüüd oli tal ees sõit peaaegu samasse suunda, St Leonards-on-Sea linnakesse, kus ühe teepoe ülakorrusel elas tema hea sõbranna Rosa Peal. Lisaks sünnipäevale ja karusnahast kasukale – mis oleks ükskõik kelle jaoks piisav põhjus võtta takso, selle asemel et sõita läbi linna kahe bussiga – vabandas Florence’i transpordivalikut tema mahukas pagas: portfell, suur reisikohver, nessessäär, vihmavari ja käekott. Liiatigi, kui raha tuulde loopimisest rääkida, siis ta demobiliseeriti alles kaks kuud tagasi, niisiis oli ta endale väga vähe luksust lubada saanud, hoolimata sellest, et õe pärandus, mille ta viis aastat tagasi sai, oleks võimaldanud palju enamat. Rääkimata sellest, et tal endalgi oli sääste. See otsustas asja – Florence viipas pakikandjale. Ta kavatses anda talle kopsaka jootraha, kui ta tassib pagasit ilma nurisemata.
„Üheksandale platvormile, palun,” ütles ta pakikandjale, „kolmanda klassi vagunite juurde.” Tema pillamisel oli siiski piir.
Pagasist vabanenud, kohendas Florence oma kena karusnahkset mütsi ja saputas pikka seelikut. Sõjaeelne mood sobis tema kehaehitusega paremini; aeg-ajalt ta soovis, et tal õnnestuks korsetist loobuda, aga see tundus liiga harjumatuna. Tol ainsal korral, mil ta oli ilma korsetita välja läinud, oli tal tunne, nagu patseeriks ta mööda tänavat ihualasti.
Sissejuurdunud harjumuse kohaselt patsutas ta oma käekotti, haaras vihmavarju jalutuskepina kätte ja suundus kindlameelselt piletikassade poole. Tal polnud aega raisata.
Raudteejaamas oli postkontor ja ta mõtles hetkeks, kas peaks oma maja uksehoidjale teada andma, et on ära sõitnud, aga otsustas siis seda mitte teha. Lõppude lõpuks võib ta ka St Leonardsist kirjutada. Ta kõndis edasi kassade poole, märgates kergendusega, et pikki sabasid ei ole, ning võttis järjekorda meeldiva välimusega naise selja taha kuuenda kassaluugi juures. Florence imetles enda ees seisja saledat figuuri ja läikivaid juukseid, mis olid üles pandud ja kinnitatud suure, tumesinise atlassiga ääristatud kübara alla. Lühikese soengu mood ei olnud pealinnas veel niisuguse hooga kanda kinnitanud, nagu ta oli näinud Pariisis, kuid ta aimas, et kaua sellega enam ei lähe. Naine ostis kiirustades oma pileti, ja kui tehing oli tehtud, naeratas Florence’ile põgusalt enne lahkumist.
Florence astus piletimüüja, vormimütsi kandva habemiku ette, kes istus klaasi taga. Ta mõtted läksid korraks küsimusele, kuidas küll raudteevalitsus lubab habet kanda, kuid ta tuletas endale meelde, et mehe näol võib leiduda sõjast saadud arme, mida ta varjata soovib. See oli väga tavaline, nagu ta liigagi hästi teadis.
„Jah, proua?” küsis mees. „Kuhu soovite?”
„Kolmanda klassi pilet Warrior Square’i, St Leonardsisse, palun. Ja tagasi täpselt nädala pärast.”
Florence märkas, kuidas piletimüüja heitis pilgu tema sõjast saadud medalile ja vaatas teda ilmel, mis näis ütlevat: sa oled üks meie seast. Kuid tegelikult ütles mees: „Platvorm üheksa. Te jõuate 15.20 peale. See on kiirrong Lewesi, kus rong tehakse kaheks – esimesed vagunid Brightonisse, tagumised Hastingsisse. Teil tuleks istuda tagumistesse.”
„Jah, ma tean,” ütles Florence. „Aga aitäh teile.”
„See teeb kuus šillingit.”
Florence’i käekott seisis juba letiäärel tema ees ning ta otsis nobedalt rahakotist täpse summa. Osava liigutusega, hoolimata sellest, et ta sõrmed olid kinnastes, andis Florence raha üle ja talle ulatati vastu pisikesed kõvad ristkülikud. Tagasisõidupilet sai hoolikalt kotti pistetud, sinnasõidupilet jäi kätte ja pannal klõpsatas kinni.
Ootesaali tagasi jõudnud, heitis Florence pilgu jaama kellale – aeg ei olnud veel päris sealmaal, aga ta teadis, et pakikandja lõdiseb tema pagasiga platvormil, niisiis otsustas ta mitte põigata jaama hubasesse kohvikusse tassi teed jooma. Tema ees avanev ruum tundus avar ja tühi ning sarnanes rohkem lennukiangaari kui raudteejaamaga. Kõle jaanuarikülm oli ammu teinud lõpu jõuluaegsele lõbususele, rääkimata uue aastakümne alguse uudsusest. Nad olid nii kaua igatsenud sõjajärgse elu järele, aga kui see kätte jõudis, tabas neid arusaam, et mitte miski ei pöördu enam tagasi vanadesse rööbastesse. Liiga palju oli muutunud; liiga palju oli tulnud leinata.
Vähemalt ei olnud eelseisev reis kuigi pikk ja saabumisel ootab Rosa teda helde õhtueinega – tüsedad leivaviilud paksult peale määritud võiga, meega marineeritud singilõigud ja klaas heledat õlut ning seejärel ilmselt mõni müümata jäänud tordilõik teepoest koos sortsukese kodutehtud vanillikastmega. Pärast Rosa juures veedetud nädalat või paari pidi Florence alati oma korsetti tolli jagu lõdvemaks laskma. Kummaline, kuid selle piduroa meenutamine – mälestus, millele võis pärast paljusid sõbranna juurde tehtud külaskäike kindel olla – ei äratanud Florence’is isu. Praegu oleks ta tahtnud üksnes kuuma magusat teed, aga tühja kah. Ta oli pidanud elus palju enamast loobuma.
Ta kõndis edasi rongi poole. Number üheksa oli omamoodi poolik platvorm, mis kulges mööda jaama kaugemat parempoolset serva, nii et sellele pääsemiseks tuli kõigepealt läbida kaheksas platvorm. Kui ta sinnapoole liikus – aeglaselt, aga kindlalt nagu Liverpoolist merele seilav Lusitania –, näis talle, et tunneb silmanurgast ära ühe tuttava kuju. See ehmatas teda. Kas ta teadis, et Florence tuleb Victoria jaama? Mees oli kõhetu ja nurgeline ning tema riided narmendasid servadest – Florence’i endaga võrreldes justkui puidust parv ookeanilaeva kõrval. Ta seisis pooleldi seljaga, müts nii sügavale silmile tõmmatud, et Florence ei saanud kindel olla, kas mees teda üldse nägi. Florence kiirendas sammu, ta süda hakkas rutem lööma. Ta märkas eespool pakikandjat, kes kannatlikult tema pagasi juures ootas, ja püüdis end rahustada. Ta pidi ainult rongile pääsema; vähem kui kahekümne minuti pärast on ta juba teel.
Florence vaatas pakikandjale otsa ega pööranud lähenedes temalt pilku, ajades viimase omajagu ärevile. Naine tundis end pakikandjale otsa vaadates turvalisemalt, kuigi too oli alles poisiohtu. Noormees kratsis lõuga ja sikutas närviliselt oma vormimütsi. Tema rahutust märgates liigatas miski Florence’i mõtetes. Ta oli seda just peast heitmas, kui pakikandja paremal käel ilmus keegi nähtavale: Mabel.
Poiss tõi kuuldavale helisid, nagu oleks tal midagi kurku läinud. „Proua, vabandust, proua, see daam tahtis teie pagasi enda hoolde võtta, aga ma ei olnud kindel …” Ta jäi kohmetult vait.
Mabel tuli lähemale. „Mu kallis Florence. Ta ei olnud nõus minult jootraha vastu võtma.”
Florence ei vastanud talle, vaid pöördus otse pakikandja poole. „Kõik on hästi. Te võite nüüd minna. Aitäh.” Ta ulatas poisile otsustavalt ühe šillingi ja too kõmpis kergendatud ilmel minema. Florence pöördus Mabeli poole. „Mida sina siin teed?”
„Kas nii sobib oma vana sõbrannat tervitada?” küsis Mabel naeratades. „Ma lihtsalt mõtlesin, et tulen sulle appi. Ma ju tean, kui tähtis on sinu jaoks endale sobiv istekoht leida. Ja sul on nii palju pakke, sa ei saa nendega üksi hakkama.”
„Mul oli pakikandja, nagu sa nägid. Ma saan väga hästi hakkama.”
„Ma tean. Aga selles ei ole ju midagi halba, kui sa minu abi vastu võtad. Jää nüüd siia, ma lähen ja vaatan kupeed üle.”
Sel ajal kui nad seal seisid, oli rong ette veerenud. Kuna pakikandja oli juba vabaks lastud, jäi Florence oma pagasit valvama, samas kui Mabel avas kõigepealt ühe kolmanda klassi kupee ukse ja siis järgmise. Ta oli varsti tagasi.
„Sa pead sinna minema. Seal pole kedagi, nii et sa võid istuda, kuhu ise tahad. Teises istub keegi daam näoga sõidusuunas. Ta ei ole nõus kohta vahetama.”
Florence vaikis ilmetu näoga ja tema emotsioone oli sama raske lugeda nagu raidkirja iidsel hauakivil, mida vihm ja tuul on sajandite jooksul kulutanud. Mabel võttis kõigepealt tema suure kohvri ja siis kahvatute, luitunud nurkadega tumepunasest