mastusega hoitud
TEGELASTE NIMEKIRI
Ben Carlton – ta näeb maailma nüansirikkalt nagu tõelisele kunstnikule kohane. Edukatest vendadest Carltonitest noorima ja vähim auahnena on tal enamasti hea meel, kui teised vennad avalikkuse tähelepanu endale tõmbavad. Ent Beni tundlik hing kisendab kellegi järele, kes tema maailmavaadet jagaks.
Kathleen Dugan – teda pole tarvis veenda, et Ben on andekas kunstnik ja piinatud hing. Edukas galeriiomanik näeb mehe taiestes ilu ja tulevikus kuulsussära. Aga selleks, et avada ka Beni silmad, on tarvis midagi enamat kui saatuse abistavat kätt. Selleks on vaja Kathleeni meelekindlust.
Destiny Carlton – ta teab, et tema noorim vennapoeg on tragöödia tagajärjel kaks korda kõrvetada saanud. Selleks et veenda Beni uuesti armastama, peab tädi kõikvõimalikke riukaid kasutama ega lepi eitava vastusega. Destiny ei kahtlegi, et on leidnud Kathleenis täiuslikult sobiva naise.
1
Kathleen Duganil oli seljataga üks säärastest reedeõhtustest vastuvõttudest galeriis, mis pani teda juurdlema, kas ta oleks ehk pidanud kohalikus õppeasutuses kunstiõpetaja ameti vastu võtma. Võib-olla on lihtsam ulatada viieaastastele näpuvärve kui tutvustada noore ja hämmastavalt andeka kunstniku julget säravat loomingut neile, kes eelistavad ilmetut ja maitsetut kraami.
Mõistagi polnud abi sellestki, et Boris Ostronovich kõneles kehvasti inglise keelt ja oli täielik tujuka kunstniku stereotüüp. Mees oli viimased kaks tundi nurgas mossitanud, viinaklaas ühes ja sigaret teises käes. Sigaret oli jäänud süütamata üksnes sel põhjusel, et Kathleen oli ähvardanud vastuvõtu katkestada, kui mees peaks eirama tuleohutusnõudeid, suitsetamiskeeldu ja paljude külastajate isiklikku vastumeelsust.
Kokkuvõttes oli üritus osutunud katastroofiliseks. Kathleen oli valmis süü enda peale võtma. Ta polnud osanud ennustada, kui tähtis on see, et kunstnik inimestega seltsiks ja tühjast-tähjast lobiseks. Ta oli arvanud, et Borisi tööd müüvad end ise. Aga ta oli jõudnud arusaamisele, et ostmist kaaluvad inimesed kippusid sellest mõttest taganema, kui neil ei õnnestunud kunstnikuga sõnakestki vahetada. Paari minuti pärast, kui galeriist lahkusid ka viimased külalised, tundis Kathleen kiusatust koos Borisiga mossitama hakata. Ja võtta ehk isegi paar kõrvetavat pitsi viina, kui seda peaks veel alles olema.
„Kehv õhtu, kullake?“
Kathleen pööras ümber ja märkas Destiny Carltonit, kes takseeris teda kaastundlikult. Peale selle, et Destiny oli ise kunstnik, oli ta sagedane külaline Kathleeni galeriis, mis asus Virginias Alexandria vanalinnas. Kathleen oli üritanud Destinylt uuemaid maale välja meelitada, et need müüki panna, kuid seni oli Destiny kõik tema lähenemiskatsed tagasi lükanud.
Destiny pidas end viimasel ajal pigem kunstitoetajaks kui maalikunstnikuks. Ta väitis, et neil haruharvadel juhtudel, kui ta üldse pintsli haarab, valmivad tal üksnes plätserdised. Ta raius, et tal pole ühtki esitlemisväärset taiest, sest oli oma Lõuna-Prantsusmaal asuva stuudio juba üle kahekümne aasta tagasi kinni pannud.
Hoolimata pettumusest pidas Kathleen Destinyt heaks sõbraks. Vanemale naisele võis alati loota ja kui ta midagi ei ostnud, siis avamisüritustele ilmus ikkagi. Pealegi olid Destiny tutvused ja arusaamad kunstimaailmast korduvalt hindamatuks abiks osutunud, kui Kathleen alles galerii sissetöötamisega tegeles.
„Kõige halvem,“ pomises Kathleen sõnad, mida ta poleks kellelegi teisele tunnistanud.
„Ära heida meelt. Vahel ikka juhtub. Sugugi mitte kõik ei oska geeniusi hinnata, kui neid esimest korda näevad.“
Kathleen lõi näost särama. „Järelikult polegi viga minus? Borisi tööd on päriselt hämmastavad?“
„Muidugi,“ kinnitas Destiny veenva entusiasmiga. „Need pole lihtsalt igaühe maitse. Usun, et ta leiab oma publiku ja saab kenasti hakkama. Tõtt-öelda rääkisin ajalehe kunstikriitikuga, enne kui too lahkus. Mulle jäi mulje, et ta plaanib positiivse arvustuse kirjutada. Nädala pärast saate hulgaliselt ostusoove. Kohe, kui kollektsionäärid haistavad uut tõusvat tähte, kargavad nad ligi – kaasa arvatud mõni neist, kes täna siit tühjade kätega lahkus.“
Kathleen ohkas. „Aitäh, et seda ütlesid. Hetkeks arvasin juba, et mu oskused on rooste läinud. Tänane õhtu oli minu kui galeriiomaniku suurim luupainaja.“
„See oli lihtsalt ajutine tõrge,“ trööstis Destiny. Ta kiikas Borisi suunas. „Kuidas tema sellesse suhtub?“
„Kuna ta rääkis terve õhtu jooksul kõigest paar sõna, isegi siis, kui üritust polnud veel ebaõnnestunuks nimetatud, siis on raske öelda,“ vastas Kathleen. „Ta kas igatseb oma kodumaa järele või oli tal juba enne avamist kehv suhtumine. Kahtlustan viimast. Enne tänast polnud mul aimugi, kui suur mõju on kunstniku isiklikul sarmil.“
Destiny kostitas teda trööstiva pilguga. „Lõpuks pole sel mingit tähtsust. Kohe, kui kriitikud kuulutavad Borisi kaasaegse kunsti geeniuseks, hakkavad inimesed, kellele ta täna halva mulje jättis, sõprade ees kiitlema, et kohtusid ühel õhtul tolle tusase veidrikust kunstnikuga.“
Kathleen kinkis Destinyle sooja kallistuse. „Suur aitäh, et siia jäid ja mulle seda rääkisid.“
„Tegelikult jäin kauemaks sellepärast, et tahtsin sinuga nelja silma all rääkida.“
„Ah soo?“
„Mis plaan sul tänupühaks on, Kathleen? Kas sõidad Providence’i perele külla?“
Kathleen kortsutas kulmu. Ta oli just samal päeval pidanud oma rahaka seltskonnadaamist emaga pingelise vestluse ja teatanud, et kavatseb Alexandriasse jääda. Talle oli meelde tuletatud, et Duganite suguvõsa kolmel põlvkonnal on kombeks kõigi suurte pühade ajal kokku saada. Tema puudumine solvavat perekonda ja lõhkuvat traditsioone. Ja nii edasi samas vaimus. Jutuajamine oli olnud ääretult tüütu ja etteaimatav ning just seetõttu oli Kathleen helistamist selle päeva hommikuni edasi lükanud. Prudence Duganit polnud lihtne heidutada, ent Kathleen oli endale kindlaks jäänud.
„Tegelikult jään hoopis linna,“ vastas ta Destinyle. „Mul on palju tööd. Ja ma ei taha pühade nädalavahetusel galeriid sulgeda. Usun, et reedel ja laupäeval õitseb äri paremini.“
Destiny vaatas Kathleeni säravate silmadega. „Sel juhul oleks mul hea meel, kui sa veedaksid tänupüha koos minu perega. Me koguneme Beni farmis. Middleburg on praegusel aastaajal imeilus.“
Kathleen takseeris sõbratari umbusklikult. Ehkki nad olid viimastel aastatel headeks tuttavateks saanud, polnud Destiny teda varem ühelegi pereüritusele kutsunud.
„Kas ma ei sega teid?“ küsis Kathleen.
„Muidugi mitte. See on lihtne õhtusöök koos pereliikmete ja mõne hea sõbraga. Ühtlasi saad mu vennapoja maale näha ja nende kohta professionaalse hinnangu anda.“
Kathleeni kahtlused süvenesid. Ta teadis suurepäraselt, et Destinyl on kunstile sama palju silma kui tal endal. Ta teadis sedagi, et Ben Carlton maalis enda sõnul lihtsalt hobi korras, lõbu pärast. Kathleeni andmetel polnud mees ühtki tööd müüki pannud. Ta oletas, et selleks on kindel põhjus – tõenäoliselt sai Ben isegi aru, et ei suuda kunstimaailmas läbi lüüa.
Ajakirjanduses vendade Carltonite kohta ilmunud artiklid olid eraklikust noorimast vennast vaid põgusalt üle libisenud. Ben hoidis rambivalgusest eemale, tegemaks ruumi ärimehele ja poliitikule Richard Carltonile ning jalgpallitäht Mack Carltonile. Liikusid kõlakad traagilise lõpuga armuloost, mis oli Beni maapakku saatnud, ent kuulujutud ei olnud ametlikku kinnitust leidnud. Igal juhul kasutati Benist rääkides kõige sagedamini omadussõna „mõtlik“.
„Kas ta kaalub oma tööde müümist?“ uuris Kathleen ettevaatlikult, selgitamaks välja, mis sõbrataril plaanis on. Võimalus esimesena Ben Carltoni maale esitleda olnuks kahtlemata suur eelis. Kindlasti tunneb avalikkus huvi Carltoni vastu, kes on seni madalat profiili hoidnud – olgu tema maalid head või mitte.
„Jumala eest, ei!“ kostis Destiny veidi pahaselt. „Ta on selles asjas väga kangekaelne, aga ma tahaksin teda veenda, et nii suurt annet ei tohi vanas tuulises laudas varjul hoida.“
„Arvad, et suudad panna ta meelt muutma,