Richard Carltoni privaatsusesse ja üritab meest veenda, et too teda vajab – vähemalt professionaalsel tasandil.
Vaevalt oli vormirõivastes autojuht kummardanud ja minekut teinud, kui Melanie assistent ja ühtlasi parim sõbratar väljus kabinetist, mis oli rajatud 1940. aastate maja peamagamistuppa. Naine piilus eeskoda ummistavatesse punutud korvidesse ja pöördus Melanie poole.
„Ohoo, Mel, kas keegi üritab sind võrgutada?“ küsis Becky ja oli rikkalikest kogustest selgelt põnevil.
„Vaevalt,“ kostis Melanie. „Tegelikult tundub mulle, et hoopis mina olen saanud ülesande Richard Carlton ära võrgutada.“
Becky vaatas teda pika uskmatu pilguga. „Arvasin, et teie kohtumine läks üdini halvasti.“
„Läkski, aga tema tädi paistab arvavat, et suudan olukorda päästa, kui meelitan teda väikeses eraldatud rannamajakeses söögi ja alkoholiga.“
Becky, kelle romantilise pealispinna all peitus korralik ärivaist, ei pidanud seda teooriat millekski. „Ja kuidas sa peaksid ta endaga kaasa meelitama?“
„Selle eest hoolitseb Destiny.“ Melanie avas ümbriku, luges kirja ja kaheleheküljelist käitumisreeglite nimekirja ning ohkas.
„Mis see on?“ uuris Becky ja takseeris pabereid kahtlustavalt.
„Minu tegutsemisjuhised,“ vastas Melanie ilmetult. „Destiny pidas vajalikuks isegi söögitegemisjuhtnöörid lisada. Ta nagu teaks, et mul on kalduvus isegi vesi põhja kõrvetada.“
Becky kihistas naerda, tabas Melanie hapu pilgu ja tõsines kohe. „Kuna paistab, et sa läksid selle idiootliku plaaniga kaasa, siis on see temast väga kena.“
„Kindlasti tegi ta seda lihtsalt oma vennapoja tervise huvides.“
„Värskenda mu mälu, miks ta nii kangesti tahab, et sa selle lepingu saaksid,“ palus Becky.
„Tahaksin väita, et olen talle oma tööalaste kogemustega muljet avaldanud, aga see ei ole nii. Ta peab Richardit ülespuhutuks ja mind värskeks õhusõõmuks,“ selgitas Melanie. Vähemalt Destiny oli nimetanud säärase põhjuse, enne kui asus suurt vaeva nägema.
„See tähendab, et tal on mingisugune tagamõte,“ nentis Becky ja tegi omad järeldused. „Võrgutamine.“
„Ära ütle nii,“ anus Melanie, sest talle ei meeldinud, et Becky oli tema enda kahtlustele peaaegu kohe kinnitust andnud. „Ära isegi mõtle sellele. Lähen sinna äri-, mitte eraasjus.“
„Jajah, muidugi.“
„Lähen küll, vähemalt enda seisukohalt. Kui saan selle lepingu, siis ei pea ma enam öösiti ärkvel lebama ega muretsema, kas ikka jaksan sulle palka maksta.“
„Sel juhul võiksid juba tollesse rannamajja minna ja vaaritama asuda,“ lausus Becky ja sulges korvide kaaned. „Muide, kui see pirukas teda ei kõiguta, siis ta pole inimene. See lõhnab taevalikult. Mul oli kunagi küünal, mis lõhnas täpselt samamoodi – nagu värskelt ahjust tulnud soe kirsipirukas. Iga kord, kui ma küünla süütasin, hakkasin sööma. Võtsin viis kilo juurde, enne kui see neetud küünal viimaks ära põles.“
Melanie kõkutas naerda. Juba sellest ajast saadik, kui nad olid kolledžis tuttavaks saanud, oli Becky väitnud, et kõik asjad, kaasa arvatud kõrge niiskustase, panevad tema kehakaalu tõusma. Ta halises alatasa viie kilo pärast, millest kibeles vabanema. Ent lisakilod polnud tema seltsielu halvasti mõjutanud. Tal olid sedasorti lopsakad kurvid, mis panid mehi minestama, kui ta tuppa astus.
„Kuule, Mel, ole inimene ja vii see kraam siit minema,“ anus Becky. „Hoian päeva lõpuni tööasjadel silma peal.“
Melanie taipas, et ei saa enam taganeda. Ta oli selle lollaka plaaniga kaasa läinud. Nüüd tuli plaan täide viia ja viivitada polnud mõtet. Ta haaras vastumeelselt mantli, käekoti ja Carlton Industriese äriplaani.
„Sa pead aitama mul söögid autosse viia,“ ütles ta. „Mulle tundub, et Destiny läks veidi liiale ja pakkis kaasa terve nädalavahetuse söögivarud, mitte üksnes ühe õhtusöögi.“
„Võib-olla ta loodab, et õhtusöök kulgeb eriti edukalt,“ pakkus Becky, kes kõndis kahe raske õlgkorviga Melanie järel autosse.
„Või loodab ta lumetormi saabumisele,“ nentis Melanie mornilt. Olnuks ääretult temalik jääda lumevangi koos mehega, kes oli teatanud, et ei soovi teda enam iialgi näha. „Kas oled ilmateadet jälginud?“
„Selleks pole vajadust,“ kostis Becky ja osutas ühtlaselt hallile läänetaevale, mis tõotas lumesadu.
Melanie oigas. „Hea küll, kui väljas peakski sadama ja ma ei ole esmaspäevaks tagasi, siis luba, et tuled ja kaevad mu välja. Ostad kuradima saha, kui tarvis.“
„Võib-olla ootan lihtsalt esmaspäevani, et teada saada, kas selleks on vajadust,“ pakkus Becky kavala muigega. „Pole välistatud, et sa ei tahagi olla päästetud.“
„Luba mulle,“ nõudis Melanie hambaid krigistades. „Vastasel juhul vannun, et lasen su töölt lahti, isegi kui peaksin selle lepingu saama ja me supleme rahas.“
„Hästi, hästi,“ kinnitas Becky rahustavalt ja võitles naeratusega. „Tulen sind päästma, kui sa esmaspäevaks tagasi ei ole.“ Naeratus pääseski huulile. „Või vähemalt annan politseile teada, kust laiba otsinguid alustada.“
Melanie krimpsutas nägu. „Ära naljata sääraste asjadega. Sõnud ära.“
Becky ilme tõsines kohe. „Mel, sa muretsed selle asja pärast väga, eks?“
„Maha ta mind igal juhul ei löö,“ arutles Melanie tõsimeeli. „Aga üsna tõenäoliselt heidab ta mind lumme, kus suren alanduse kätte.“
„Keegi ei sure alanduse kätte, vähemalt mitte suhtekorraldusäris. Me oleme meistertoibujad. Pea seda meeles. See on meie parim oskus.“
„See teadmine annab mulle kindlasti sooja, kui hanges istun ja tagumikku külmetan,“ ühmas Melanie.
Becky puhkes naerma. „Hoia siis mobiiltelefon käeulatuses, et saaksid hädaabinumbrile helistada. Olen kuulnud, et parameedikud peavad selles piirkonnas sageli külmavõetud inimesi päästma.“
Nii palju siis kaastundest ja toetusest naise poolt, kes polnud üksnes Melanie assistent, vaid ka parim sõbratar. Melanie käivitas auto ja vuras mööda jäist sissesõiduteed, kuni jõudis puhastatud maanteesillutisele. Ta ei vaadanud tagasi, sest oli üpris kindel, et reeturlik Becky naeris tema üle nagu opakas.
Richardil polnud aimugi, miks ta oli lasknud tädil end veenda nädalalõppu maamajakeses veetma, seda enam, et ta oli viibinud seal juba paar tundi, kuid Destinyst polnud endiselt märkigi. Tädi polnud ka helistanud. Richard hakkas juba muretsema. Mitte et maailmale tiiru peale teinud Destiny poleks suutnud kõikvõimalikke takistusi kõrvaldada, kuid ta oli siiski Richardi tädi. Pärast oma vanemate surma oli Richard muretsenud paaniliselt kõigi pärast, kes olid tema ellu järele jäänud. Ta oli suutnud hädavaevu pealt vaadata, kuidas Mack professionaalse jalgpalliga tegeles, sest osa temast pelgas, et mõni agressiivne kaitsemängija murrab tema noorema venna kaela. Tegelikult lõpetas Macki jalgpallurikarjääri märksa süütum põlvevigastus. Richard oli olnud peres ainuke, kes tundis kergendust, kui Mack meeskonna administratiivsel poolel osanikuna kanda kinnitas.
Kui Richard viimaks trepimademel samme kuulis, paiskas ta ukse lahti. „Lõpuks ometi!“ torises ta, et seletamatut muretsemist varjata. Ja heitis siis pilgu õues seisvale kubujussile. „Teie!“
„Tere jälle!“ sädistas Melanie heatujuliselt. „Üllatus!“
Richard sai justkui hoobi kõhtu. „Mis Destinyl ometi arus oli?“ pomises ta endamisi. Tädi oli selle kõige taga. Pidi olema.
Aga mis puutus Melaniesse, siis tema oli ilmselgelt kõvemast puust, kui Richard oli arvanud. See neetud naine ei lasknud end jahedast vastuvõtust sugugi morjendada. Ta trügis naerulsui väikesesse eeskotta ja kiikas varjamatu huviga elutuppa.
„Kindlasti