ase elada
1
„Minu töökoht on vetsupaberis.“
Nii vastan ma tavaliselt juba kakskümmend kolm aastat, kui keegi küsib, kuidas ma leiba teenin. Nimelt nii kaua olen juba töötanud WC- ja puhastustarvikute hulgimüügifirmas. Kolmkümmend kuus tundi nädalas. Esmaspäevast neljapäevani 8.00 kuni 17.45, vahepeal kolmveerand tundi lõunapausi. Sellest kakskümmend minutit kulub võileiva ja õuna söömiseks, misjärel teen kahekümneminutilise jalutuskäigu Breukeleni ärikvartalis. Tee peal luban endale Pieti kiirtoiduhaagise juures ühe vasikalihakroketi – magustoiduks nii-öelda. Piet ise on juba aastaid surnud. Ta sai ühel õnnetul päeval infarkti ja kukkus nägupidi vitriini, keset kartulisalatit ja kroketeid. Ainsa kundena oli kohal keegi Poola veokijuht. Too helistas küll kohe 112, kuid ei rääkinud sõnagi hollandi keelt. Ja häirekeskuse töötaja ei osanud poola keelt. Nii et asi võttis aega. Kui kiirabi siis kolmekümne viie minuti pärast kohale jõudis, ei saanud Pieti heaks enam midagi teha. Pieti naine Trees võttis äri üle. Kahju, et ta nimi Jet pole. „Jeti kroketid“ oleks päris hea alternatiiv. Mind häirib pisut, et haagise katusel seisab ikka veel suur silt PIETI FRIIKAD. Trees väidab, et see on austusavaldus Pietile. Sõna „austusavaldus“ ei käi eriti Treesiga kokku. Pietiga muide samuti mitte.
Viis minutit enne lõunapausi lõppu sätin ennast uuesti töölaua taha ja vaatan, kas meilikasti on tulnud uusi tellimusi. Vastaslaua taga töötab Berend, kes ennast firma finantsbossiks nimetab. Ta kirjutab arveid välja. Mõni meeter edasi istub Marieke, direktori sekretär. Direktoril endal, härra Hertogil, on omaette kabinet pähklipuust kirjutuslauaga. Kui Hertog kabinetis uusi kliente vastu võtab, libistab ta käega üle laua ja ütleb: „Ilus, eks ole. Ehtne pähklipuu“. Laud kuulus tema isale, Hertog seeniorile, kes ikka veel kord nädalas kontorisse ilmub, et oma iPhone’i näppima hakates endale tähelepanu tõmmata, silmis pilk, mis ütleb, et vaadake vaid, kuidas kaheksakümneaastane siin ajaga kaasas käib.
Reedeti on mul vaba päev. Siis lähen oma kolme parima sõbraga golfi mängima.
2
Minu nimi on Arthur Ophof. Olen juba kakskümmend neli aastat elanud korralikus ridaelamus 1980ndate aastate uuselamurajoonis Purmerendis. Meie maja ehitati ajal, mil autovabad sisehoovid kõvasti moodi läksid.
Minu naine Afra oli toona väga vaimustatud.
„Siin võivad lapsed paari aasta pärast julgelt õues mängida.“
Ainult et lapsi me ei saanudki. Püüdsime kogu hingest aastate kaupa, aga tulutult.
„Sugulises läbikäimises esineb mõningasi pingeid,“ rääkis Afra suhteterapeudile.
Ainuüksi need kaks sõna teevad minust impotendi. Peale Afra ei tea ma kedagi, kes kasutaks väljendit „suguline läbikäimine“. Pealegi pidi meil kõik käima kalendri ja kraadiklaasi järgi.
„See annab sugulisele läbikäimisele tegelikult paraja põntsu,“ ütlesin terapeudile.
Afral vajus suu ammuli.
Terapeut noogutas mõtlikult. Noogutused moodustasid kõige väärtuslikuma osa tema panusest meie vestlusse. Arvutasin ükskord välja, kui palju ma talle iga noogutuse eest maksma pean, ning tulemus polnud sugugi rõõmustav.
Pärast veel mitu aastat kestnud jändamist selgus uuringust, et Afra munarakkudel on midagi viga ja ta ei saagi lapsi.
Sellega oli ära langenud kõige mõjuvam põhjus elada Purmerendis, vastuvõetava hinnaga autovaba hoov otse ukse ees. Panin mitu korda ette kolida ära Breukeleni, kus leidub samuti kenasid ridamaju, mis asuvad minu töökohale tubli tunni võrra lähemal, aga Afra ei võtnud tuld.
„Ma olen Purmerendi absoluutselt kiindunud, kallis,“ kuulutas ta.
„Kiindunud, kiindunud, mis sõna see jälle on? Ega mina ju Breukeleni ka kiindunud pole,“ vaidlesin vastu.
„Just sel põhjusel me ei peagi Breukeleni kolima, vaid ilusti siia jääma.“
Ise astusin ämbrisse. Jätsin asja sinnapaika ja nüüd sõidan kahekümne kolmandat aastat järjest neli korda nädalas hommikul Purmerendist Breukeleni ja õhtul Breukelenist Purmerendi.
3
Häid sõpru mul tegelikult palju pole. Õigupoolest ainult kolm. Stijn, Joost ja Wouter. Tunnen neid keskkoolist peale. Oleme omavahel jaganud nii häid kui halbu aegu ja vahel ka mõnda tüdrukut.
Viimasel ajal jagame peamiselt reedeseid päevi. Käime golfi mängimas, sadagu või pussnuge. Stijn nentis eelmisel nädalal, et meie reeded on alati kuidagi eriliselt mõnusad.
„Mitte just kõige hingematvam iseloomustus, Stijn-poiss,“ märkis Joost.
Stijn on keskkoolis saksa keele õpetaja ja siiamaani oma klassi kõige tublim poiss, täpselt nagu varemgi. Ta on meie golfiseltskonnas õieti nagu kaasajõlkuja. Teda lihtsalt talutakse, sest ta on alati meiega olnud. Sõber pigem harjumusest kui veendumusest.
Joost on hoopis teistsugune. Tema pole sugugi tubli. Ta on advokaat, kelle rohkearvulise klientuuri hulka kuuluvad petturid, maksudest kõrvalehiilijad ja valgekraedest kriminaalid. Ta sobib oma klientidega hästi kokku, ja esimene vale ei jäänud tal kindlasti mitte kurku kinni.
„Teie olete tegelikult ainukesed, kellele ma tõtt räägin,“ tunnistas ta hiljuti. „Vähemalt suurema osa ajast. Paljude äriliste kontaktide puhul tuleb mul peamiselt tegelda tõe varjamisega, ja kui see enam ei õnnestu, siis püüan võimalikult tõelähedaselt valetada.“
„Aga oma naisele?“ küsis Stijn.
„Oo, tema vastu olen samuti alati kristalselt aus,“ vastas Joost muiates. Stijn vaatas kahtlustavalt.
„Ja-jah.“
Joost on osav mängur, kes end vahel probleemidesse mässib, aga peaaegu alati õnnestub tal neist kenasti välja tulla.
Minu kolmas sõber Wouter pole ka mingi kullatükk, aga tema asjad on alati kindlalt korras. Tal on mingisugune informaatikafirma. Püüdsin kord aru saada, millega ta täpselt tegeleb, aga selle küsimuse peale lõi ta käega: „Programmeerimise värk, mida sa ei jaga nagunii.“ See on vägagi tõenäoline. Wouteril on ilus naine, ilus maja ja ilus auto – tähtsuse järjekorras, ja oma kallites rätsepaülikondades näeb ta alati laitmatu välja. Tuleb ka märkida, et niisuguse eluviisi harrastamise vältimatuks eelduseks on palju raha. Kui palju täpselt, jätab ta enda teada.
„Ütleme nii, et üsna piisavalt,“ kõlab tavaliselt vastuseks, kui keegi küsib.
Aga mina ise? Ma olen alati tahtnud elada suurejoonelist ja meeliköitvat elu, aga miskipärast pole sellest Purmerendis elades ja Breukelenis WC-paberi hulgimüügifirmas töötades midagi välja tulnud.
„Minu meelest oled sa lihtsalt liiga laisk, et lennukalt elada,“ tähendas Joost eelmisel nädalal. „Või liiga arg. Või mõlemat.“
Oleksin tahtnud vastu vaielda, aga mul ei tulnud nii kiiresti midagi pähe. Ka paar päeva hiljem sellele tagasi mõeldes mitte. Olen tõesti üsna laisk. Arg vast mitte, aga äärmiselt ettevaatlik küll. See närib mul pisut hinge.
4
„Surnutest halba ei räägita“ – leian, et selle ütlusega minnakse tihti veidi liiale. Üksteise järel surid ära Johan Cruijff, David Bowie, Prince ja Mohammed Ali, mis viis selleni, et kõik neli peaaegu pühakuks kuulutati. Olin küll väga tähelepanelik, aga ei avastanud lahkunud kuulsustele pühendatud lõputus reas leheartiklites ja telesaadetes peaaegu ühtegi kritiseerivat märkust. Küll aga ilmus iga kord välja terve kari isehakanud sõpru, et kadunukesi ülistada ja jutustada, kuidas nad isiklikult oma kangelastele nende eluajal külje alla pugesid.
Keegi ei öelnud, et Cruijff oli ühteaegu nii suurepärane jalgpallur kui ka väga isepäine ja ennastimetlev mehike. Või et Ali pidi ikka päris loll olema, kui ta lihtsalt raha pärast liiga kauaks poksiareenile jäädes endale Parkinsoni tõve sisse peksta lasi. Ta oleks võinud mõned oma kõrgaastate suurustlevatest sõnadest hoida pensionipõlve tarvis, kus ta enam ühtki arusaadavat lauset kuuldavale ei suutnud tuua. Ka Bowie ja Prince’i edvistamise kohta käivad väikesed ääremärkused poleks paha teinud.
„Cruijffi võrreldakse küll jumalaga, aga see on liiast. Ma mõtlen, et jumal on muidugi hea küll, aga ta pole ju Cruijff.“
See