Karsten Brensing

Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad


Скачать книгу

ng

      Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad

      Lapsena kehtis minu jaoks loomadega ümberkäimisel vanemate lihtne reegel: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.“

      I

      MIS MIND JALUST RABAB … (VÕI LIHTSALT SISSEJUHATUS) …

      Delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi ja mõõkvaalad elavad üle 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid peavad meelsasti pidu ning rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Pardipojad sooritavad keerulisi abstraktset mõtlemist nõudvaid katseid ja teod teevad hamstrite jooksurattas vabatahtlikult ringe. Koerad maksavad ebaaususe eest kätte, kuid võivad ka andestada, kui nende käest andeks paluda. Ämblikud valivad elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest. Inimesed on imestunud – ega oska seda kuidagi selgitada.

      Mis loomadega ometi lahti on? Ei möödu nädalatki, kui meediast käib taas läbi mõni teade loomade jalustrabavate võimete kohta. Me imestame ja oleme hämmeldunud, kuid see, mida loomad mõtlevad ning mis neis toimub, jääb meile mõistatuseks.

      Minu parim sõber on siiamaani olnud koer. Ojee, kui armetu, mõtlete teie, ning olen teiega isegi nõus: kõlab tõesti veidi armetult, sest mida ütleb see mu seltskonnaelu kohta? Õnneks ei ole see käesoleva raamatu teema, sest siin jutustan loomadest, enamasti nende uskumatust seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomades, täpsemalt öeldes nende närvikoes, ning ei ole seetõttu meile, inimestele, tajutav. Loomulikult võime jälgida tähelepanelikult loomade käitumist ning teha sellest oma järeldused, kuid me ei saa neilt küsida, kas meil on õigus.

      Ilmselt on meie ettekujutusel siiski väga harva tegemist tegelikkusega, nagu näitab järgmine, minu jaoks väga häbiväärne näide. Kasvasin üles Flipperiga, ning minu suureks lapsepõlveunistuseks oli kord koos delfiinidega ujuda. Seepärast kirjutasin ka oma etoloogia doktoritöö inimeste ja delfiinide vastastikmõjust ujumisprogrammides ja delfiiniravist. Oma katseuuringus, mille iga kogenud uurija eelnevalt läbi viib, et mitte päris rappa minna, kirjutasin ma oma tähelepaneku kohaselt, et ujumisprogrammides otsivad delfiinid vees ilmselt inimese lähedust. Selle tähelepanekuga reklaamivad end ka paljud ujumisprogrammide pakkujad. Pärast aastast videovaatlust ja üksikasjalike kokkuvõtete tegemist selgus aga hoopis vastupidine: delfiinid püüdsid enamasti – statistilised andmed näitasid seda selgesti – hoida ujujatest eemale, mis ei olnud sama suures basseinis, kui on laste suplusala siseujulas, sugugi kerge. Sellega ei purunenud mitte ainult mu naiivne lapsepõlveunistus, vaid ka tookordne elukutsevalikuplaan. Kuidas ma ometi võisin nii rängalt eksida?

      Mõne aastakümne eest püüti Briti Kolumbia delfinaariumi jaoks rühm mõõkvaalu. Kolme looma söödeti nagu kõiki teisi, kaladega, kuid nad keeldusid toidust. Ettevõtjad seisid valiku ees: oodata, mis juhtub, või viia loomad tagasi. Nad ootasid, kuni üks loom nälga suri, mis motiveeris teisi kalu sööma. Kas loomad keeldusid söömast protestist oma röövijate vastu või ei meeldinud neile kalad? Samas piirkonnas põhjustas tanklaeva Exxon Valdez põhjaminek paljude mõõkvaalapopulatsioonide väljasuremisohtu, kuid nad ei paaritunud möödaujuvate mõõkvaalarühmadega. Käitumine, mis on täielikus vastuolus evolutsiooniteooriaga, mille järgi loomad oleksid pidanud üliõnnelikult külalistele tormi jooksma, et oma genofondi suurendada. Praegu teame me rohkem: loomad elavad enam kui 700 000 aasta vanuses kultuuris käitumiskoodeksi järgi, mis keelab ühtedel läbi käia imetajatest toituvate mõrvar-mõõkvaaladega ja teistel kalu süüa. Finantskriis ja turuosanike käitumine vapustasid maailma ning väheste väär käitumine põhjustas paljude riikide rahvamajanduse allakäiku. Üllataval kombel aga ei ole kriisi põhjuseks üksikisikute ahnus, nagu meid tahetakse uskuma panna, vaid irratsionaalsed, üle 30 aasta vanad käitumismustrid, mis on meil ühised teiste primaatidega.

      Putukad, kes kasutavad tööriistu, või kalad, kellel on oma kultuur, delfiinid, kes kutsuvad üksteist nimepidi, või elevandid, kes matavad oma surnuid, loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end antibiootikumidega või lasevad meil, inimestel, endi heaks töötada. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise asemele asetuda, et tema käitumist ette näha, või kui harakas end peeglisse vaadates ära tunneb, või täiesti üldiselt, kui loomad saavad tunnetusuuringute katsetega hakkama sama hästi kui meie, inimesed? Kuidas peaksime seda võimet liigitama, millisel tasemel on need loomad võrreldes meie, inimestega, ning millal ja millistel tingimustel oleme me kõik need võimed omandanud?

      Nendele ja taolistele küsimustele püüan ma loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpus küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju, kuid sellevõrra võin ma reeta: meil, inimestel, on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei ole meie keel. Inimese troon ei löö sellest kõikuma, kuid maailmas, milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.

      II

      LOOMALIKULT HEA SEKS

      Mõne aja eest olin vaimustatud kõigest, mis tegeles teadvuse avardamisega ning komistasin oma tarkade kivi otsingul tantra otsa. Teate isegi, need India seksipraktikad ebatavaliste pooside ja tagasihoitud orgasmiga, millega kaasneb äkiline vaimuvalgus. Niisiis seisin ma kord Dussmanni kultuurikaubamajas ja sirutasin südikalt käe hea süsteemiga riiulisse. Kuigi mind tegelikult huvitasid tantra teadvust avardavad küljed, langes mu pilk esmalt sisukorras olevale teemale „Seks“. Üllataval kombel oli sellest juttu alles 5. peatükis 83. leheküljel. Arvake ära, milliste sõnadega autor mind tervitas? „Jah, ka mina oleksin raamatu lugemist siit alustanud.” Teolt tabatud.

      Kuigi autor oli püüdnud tantrale õiget valgust heita ja suhestada läänelikku, seksi tähtsustavat vaatenurka, tundsin seksiteema vastu maagilist tõmmet. Seks müüb! Ükskõik, kas teleajakirja tiitellehel või sportauto kapotikaanel – paljas nahk tõmbab pilgud endale ja veel enamgi. Seks on uskumatult tugev sisemise motivatsiooni allikas ja pakub lõbu. See on hea, sest vastasel juhul oleksid meie esivanemad loiult puude otsas istunud ja nina näppides taevasse vahtinud, ning meid polekski olemas olnud.

      Kuid enne kui hakkame tegelema nilbete juttude, primaatide seksilelude, kõige uskumatumate seksipraktikatega Saksa eesaedades ning delfiinide suurepäraste vaimsete saavutustega rahulduse saamisel, peame täpsustama mõned põhimõtted.

      Seks on Emakese Looduse üks vanimatest ja võimalik, et tähtsaim leiutis üleüldse, isegi vanem kui sugude leiutis ning sellel on tegelikult ainult üks puudus – surm.

      Aga kõigest järgemööda. Lihtsad ainuraksed organismid paljunevad pooldumise teel. Mitoosiprotsessi käigus valmib päritud alge identne koopia ning see loovutatakse tütarrakule, mis on pigem kloon. Lõpuks tähendab see täielikku katkematut ketti, mis viib tagasi elu lätte juurde. Sel juhul võiks õigusega rääkida millestki niisugusest nagu surematus. Ehk mõtlete oma järgmist nisuõlu või Merlot veini juues austusega vilgastele, miljoneid aastaid vanadele pärmirakkudele, mis on andnud teie joogile õige vungi.

      Hulkraksed organismid tundsid juba küllaltki vara, et geeniainest on otstarbekas vahetada teiste „indiviididega“. Nii kahekordistasid ka esimesed hulkraksed ajal, mil ei suudetud veel isegi loomade ja taimede vahel vahet teha, oma geeniteavet ja saatsid selle teele. Nendel ainuraksetel gameetidel oli selge ülesanne ühineda tihedalt teiste ainuraksete gameetidega, et oma päritud algeid segada. Seks oli leiutatud. Päritud algete segunemisega lõigati aga läbi surematuse kett, sest iga uus organism oli veidi teistsugune kui tema vanemad. Seks on niisiis ainuke tõeline surmapatt.

      Siiski oli sellel strateegial tohutult eeliseid, sest erinevate pärilike algete kombineerimise tagajärjel tekkis terve hulk mutatsioone, niisiis esialgsete pärilike algete muutusi. Oli leiutatud võti, et maine elu võiks kogu oma hiilguses ja bioloogilises mitmekesisuses õitsele