>
B. J. W.-le
Armunud olles hakkame alati petma iseennast ja jõuame alati välja teiste petmiseni. Maailm nimetab seda romantikaks.
Seisan kaksikute toa ukseavas ja vaatan läbi võrevoodite vangikongi meenutavate pulkade, kuidas nad magavad, rahulikud ja ilmsüütud.
Tuba kümbleb öölambi pehmes oranžis kumas. Mööbel ummistab tuba, seda on toa väiksust arvestades ilmselgelt liiga palju. Võrevoodid: üks vana, üks uus. Mähkimislaud ja mähkmepakkide virnad. Raamaturiiul, mille me koos Mattiga juba väga ammu ise kokku panime. Selle riiulid on kaardus suurest hulgast raamatutest, mida võiksin kahele vanemale lapsele peast ette lugeda ja mida olen lubanud rohkem lugeda ka kaksikutele, jätkuks selleks vaid aega.
Kuulen trepil Matti samme ja mu pihk tõmbub mälupulga ümber krampi. Kõvasti, otsekui võiks see piisavalt tugeva pigistamise korral haihtuda. Kõik muutuks taas endiseks. Viimased kaks päeva oleksid ära kustutatud otsekui halb unenägu. Aga see on endiselt alles: kõva, tugev, tõeline.
Koridoripõrand kriuksub nagu ikka. Ma ei pööra end ringi. Mees läheneb mulle selja tagant, astudes nii lähedale, et tunnen ta seebi, ta šampooni, tema lõhna, mis on alati kummaliselt trööstiv olnud ja mis nüüd ta mingil veidral põhjusel veel võõramaks muudab. Tajun ta kõhklemist.
„Kas me saaksime rääkida?“ küsib mees.
Ta kõneleb vaikselt, kuid hääl on ometi piisavalt vali, et Chase end liigutaks. Poiss ohkab läbi une ja rahuneb siis taas, keras, otsekui end kaitstes. Ma olen alati arvanud, et ta sarnaneb väga isaga: need tõsised silmad, mis kõike tähele panevad. Nüüd küsin endalt, kas ma teda kunagi üldse päriselt tundma õpin, kas temagi suudab hoida nii ränki saladusi, et need suudavad kõik talle lähedased inimesed lömastada.
„Mida siin ikka öelda on?“
Matt astub sammukese lähemale ja asetab käe mu käsivarrele. Nihkun eemale, et ta puudutusest pääseda. Käsi jääb hetkeks õhku viivlema ja langeb siis kõrvale.
„Mida sa teha kavatsed?“ küsib mees.
Vaatan teist võrevoodit, seal magab selili, kinniste sääreotstega pidžaamas Caleb: ingellikud blondid lokid, käed ja jalad laiali nagu meritähel. Ta peopesad on avatud, roosad huuled paokil. Tal pole aimugi, kui haavatav ta on, kui julm võib olla maailm.
Olen lubanud teda alati kaitsta. Mina pakun talle tugevust, mis tal puudub, kindlustan kõik võimalused, tagan võimalikult normaalse elu. Kuidas ma seda teha saan, kui mind tema juures ei ole?
Ma teeksin oma laste jaoks ükskõik mida. Ükskõik mida. Lasen sõrmedel lahti keerduda ja silmitsen mälupulka, väikest ja mittemidagiütlevat nelinurka. Nii väike, samas nii võimas. Sel on võimu parandada ja võimu hävitada.
Kui mõtlema hakata, siis üsna samamoodi nagu valel.
„Sa tead, et mul pole valikut,“ ütlen ja sunnin end talle otsa vaatama. Oma abikaasale, mehele, kes on mulle ühtaegu nii tuttav ja samas täiesti võõras.
KAKS PÄEVA VAREM
1.
PEATÜKK
„Halvad uudised, Viv.“
Kuulen Matti häält ja sõnu, mis igaühele hirmu nahka ajaksid, kuid ta hääletoon on rahustav. Kerge, vabandav. Jah, asi on kahetsusväärne, kuid sellega saab siiski toime tulla. Millegi tõsise puhul olnuks ta hääl raskem. Ta kasutanuks täislauseid, täisnime. Vivian, mul on halbu uudiseid.
Surun telefoni kergitatud õlanukiga vastu kõrva ja keeran end koos tooliga L-kujulise kirjutuslaua teise külje suunas, hallide laealuste arhiivikappide alla paigutatud arvuti poole. Juhin kursori ekraanil oleva öökullikujulise ikooni juurde ja teen klõpsu. Kui tegemist on sellega, mida arvan olevat – tegelikult ma juba tean seda –, ei ole mul laua taga istumiseks enam kuigi palju aega jäänud.
„Ella?“ küsin. Mu pilk vilksab knopkadega kõrgete boksiseinte külge kinnitatud ja mind ümbritsevas hallis meres ainsat värvilaiku pakkuva pliiatsijoonistuse poole.
„Kolmkümmend kaheksa koma kaks.“
Sulgen silmad ja tõmban sügavalt hinge. Me ootasime seda. Pool ta klassist on haige olnud, doominokividena pudenenud, niisiis oli see vaid aja küsimus. Nelja-aastased ei hiilga eriti puhtuse pidamisega. Aga täna? Pidi see just täna juhtuma?
„Veel midagi?“
„Ainult palavik.“ Mees vaikib hetkeks. „Anna andeks, Viv. Hommikul tundus kõik hästi olevat, kui ta ära viisin.“
Neelatan, et pitsitus kurgus järele annaks, ja noogutan, kuigi tean, et ta ei näe mind. Igal teisel päeval läheks ta lapsele ise järele. Ta saab kodus tööd teha, vähemalt teoreetiliselt. Mina mitte, ja kaksikute sünni järel kasutasin ära kogu oma saadaoleva puhkuse. Aga täna viib ta Calebi linna järjekordsete tohtrite juurde. Olen end nädalaid süüdlaslikult tundnud, kuna jään sellest ilma. Ja nüüd jään ma sellest ilma ning pean ikkagi kasutama puhkust, mida mul enam ei ole.
„Ma jõuan tunni aja pärast kohale,“ ütlen. Lasteaia reeglite kohaselt on meil tund aega helistamise hetkest arvates. Osa ajast kulub autosõidu ja auto juurde kõndimise peale – see on pargitud Langley hiiglaslike parkimisplatside tagumisse serva –, niisiis on mul tänastele tööasjadele punkti panemiseks aega viisteist minutit. Viisteist minutit, mis ei lisandu negatiivsele puhkusesaldole.
Heidan pilgu kellale ekraaninurgas – seitse minutit kümme läbi – ja siis libiseb mu pilk parema küünarnuki kõrval seisvale Starbucksi topsile, mille plastkaanes olevast avast kerkib auru. Lubasin endale väikest meelehead, laristasin kaua oodatud päeva tähistades, varusin ees ootavateks roiutavateks tundideks kütust. Lasin järjekorras seistes kaotsi väärtuslikud minutid, mida oleks saanud kasutada digifailides kaevamiseks. Oleksin pidanud piirduma tavalise, turtsuva ja kruusi sisu pinnale heljuvaid kohvipuruebemeid jätva kohvimasinaga.
„Seda ma kooli rahvale ütlesingi,“ sõnab Matt. „Kool“ on tegelikult lasteaed, koht, kus meie kolm noorimat last oma päevi veedavad. Aga me oleme seda kooliks nimetanud alates ajast, mil Luke kolm kuud vana oli. Lugesin kuskilt, et see lihtsustab üleminekut, vähendab süütunnet, mis käib kaasas oma lapse kaheksaks või kümneks tunniks päevas kellegi hoolde jätmisega. Ei vähendanud, aga küllap on vanadest harjumustest raske vabaneda.
Järgneb veel üks paus ja ma kuulen Calebit taustal vadistamas. Kuulatan ja tean, et kuulatab ka Matt. Tundub, nagu oleksime end praeguseks seda tegema treeninud. Aga Caleb toob kuuldavale üksnes täishäälikuid. Kaashäälikud puuduvad endiselt.
„Ma tean, et täna pidi olema suur päev …“ tähendab Matt viimaks ja jääb siis vait. Ma olen sellise vaikimise, laveeriva vestlusega avatud liinil harjunud. Ma eeldan alati, et keegi kuulab meid pealt. Venelased. Hiinlased. Just sel põhjusel on Matt alati esimene, kellele koolist probleemi korral helistatakse. Mina pigem välistaksin meie laste teatud isikuandmete vaenlaste kõrvu jõudmise.
Te võite mind pidada paranoiliseks – või siis võite mind lihtsalt pidada CIA vastuluureanalüütikuks.
Aga tegelikult on see ka enam-vähem kõik, mida Matt teab. Tal pole aimugi, et olen üritanud asjatult avastada venelaste uinunud agentide võrgustikku. Või et ma olen välja töötanud metoodika ülimalt salajase programmiga seotud isikute tuvastamiseks. Tema teab vaid seda, et olen seda päeva kuude kaupa oodanud. Ja et ma saan nüüd lõpuks teada, kas kaks aastat töömurdmist on end ära tasunud. Ja kas mul on võimalus jõuda edutamiseni, mida me nii väga vajame.
„Jah, noh,“ ütlen hiirt edasi-tagasi liigutades ja vaadates, kuidas programm Athena end laadib. Kursor on liivakellakujuline. „Täna on oluline Calebi kohtumine spetsialistiga.“
Mu pilk pöördub tagasi boksi seina ja erksavärvilise pliiatsijoonistuse juurde. Ella joonistatud pilt meie perekonnast, kriipsujukude käed ja jalad kasvavad välja otse kuue ümmarguse ja õnneliku pea küljest. Luke’i pisut keerulisem pilt, mis kujutab ühtainsat inimest, jämedad sakilised kriipsud annavad värvi juustele ja riietele ning kingadele. Pildile on suurte trükitähtedega kirjutatud EMME. Ta oli seda joonistades superkangelastest vaimustuses. Mind on kujutatud keebiga, käed puusas, pluusil S-täht. Superemme.
Tajun