John Crocker

Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas


Скачать книгу

r" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_1232e5a8-6167-5ace-8cb3-6c79fe16e737.jpg"/>

      Originaali tiitel:

       Following Fifi. My Adventures Among Wild Chimpanzees: Lessons from our Closest Relatives First published by Pegasus Books Ltd. Copyright © 2017 John Crocker, MD Foreword copyright © 2017 Jane Goodall Esikaanel on John Crockeri foto Melissast kaksikute Gyre ja Gimble’iga. Tõlkinud Piret Orav Toimetanud Triinu Lyra Kujundanud Nempe Numme Tõlge eesti keelde © Hea Lugu ja Piret Orav, 2018 Kõik õigused kaitstud Trükk Tallinna Raamatutrükikoja OÜ ISSN 2504-8031 (sari) ISBN 978-9949-634-71-2 (köites) ISBN 978-9949-634-72-9 (epub)

       See raamat on pühendatud Jane Goodallile tema igapäevaste kangelaslike saavutuste eest – selle eest, et ta andis lootust ja süstis sihikindlust nii noortesse kui ka vanadesse.

       Tema eeskuju on ajendanud miljoneid inimesi üle kogu maailma andma oma panuse, et meie keskkond kõigile elusolendeile paremaks muuta.

       Jane’il on kindlasti hea meel, et see raamat on pühendatud ka Fifile, veel ühele emale, kes täiendas meie teadmisi primaatide vanemlikust käitumisest ning sellest, kui väärtuslikud on laste kasvatamises kannatlikkus ja julgustamine.

      Eessõna

      John Crocker on kirjutanud tõeliselt haarava raamatu. Seda lugedes kandusin tagasi tollesse imelisse aega noil kaugeil päevil, mil elasin koos oma pisikese poja Grubiga[1.] Gombes ning kui Stanfordi ülikooli inimbioloogia programmi hoolikalt valitud, terased ja ülimalt motiveeritud tudengid käisid mul abiks andmeid kogumas. Paljud neist – nagu ka John – plaanisid edasi õppida meditsiini.

      Mul oli huvitav jälgida, kuidas kõik Gombes viibimisega kaasnev – šimpansid, paavianid, mets, lähedane kokkupuude teistsuguse kultuuriga ehk meie noorte tansaanlastest välitööabilistega – uusi tudengeid saabumisel mõjutas. Ja mulle meeldis vaadata, kuidas nad muutusid. Mõnda pisut ehmatasid algelised majutustingimused, kuigi olime püüdnud neid selleks ette valmistada. Ühed olid alguses närvilised, teised paistsid kohe kõigesse häirimatult suhtuvat. John oli vaikne, pisut uje ja reserveeritud. Ta oli väga mõtlik, ma nägin, mismoodi ta kõike endasse haaras ja uut informatsiooni töötles.

      Talle määrati ülesandeks jälgida nelja ema: Fifit, Melissat, Passionit ja Novat, ning koguda infot selle kohta, kuidas igaüks neist oma lapsega suhtles. Nädalate möödudes hakkasin hindama Johni suurepärast vaatlejavõimet. Erinevalt mõnest teisest ei kartnud ta šimpanside käitumist mõista püüdes kasutada oma vaistu.

      Mulle väga meeldis temaga vestelda ja tema ideede üle arutleda. Tegelikult hindasin meie jutuajamisi rohkemgi, kui ta ehk mõistis. Toona oli mul šimpanside jälgimiseks aega vähe, sest olin hõivatud baasi juhtimise ja andmete üles kirjutamisega – ja heaks emaks olemisega! Tundsin end mõnikord üksikuna, tudengite rühma semutsemisest ära lõigatuna. John oli üks väheseid, kellega mul oli enda arvates sisukas suhe ka muidu, mitte ainult kui õpetajal õpilasega.

      Kohe algusest peale oli selge, et Johnist saab suurepärane perearst, sest ta oli alati abivalmis, tundlik ja hoolitsev, kuid alles palju hiljem – eriti pärast selle raamatu esmase käsikirja lugemist – mõistsin ma, kui suurel määral Gombes kogetu teda oli mõjutanud. Tema patsiendid on kahtlemata saanud kasu inimeseks olemise mõistmisest, mille ta on tükkhaaval kokku pannud koos meie lähimate sugulastega kauges metsas veedetud aja jooksul.

      Heaks arstiks olemine ei pruugi tingimata tähendada heaks kirjanikuks olemist, aga John on mõlemat. Ta kirjeldab eredalt metsas kogetut, oma kasvavat lähedust šimpansidega ja kõike seda, mida nende kohta õppis. Ta räägib ka arenevast sõprusest enda ja ühe noore tansaanlasest abilise vahel, kellega koos veetis ta metsas tunde ning kellelt tohutult palju õppis – ja kes, nagu aastaid hiljem selgus, õppis tohutult palju temalt. Kõik need kogemused põimib ta sujuvalt ülevaatesse enda kui hõivatud arsti edaspidisest tegevusest.

      Haarav on lugeda, kuidas Johni tähelepanekud šimpansipoegade ja nende emade ning teiste pereliikmete kohta aitasid tal mõista inimlapse probleeme. Kuidas arusaam sellest, mis ajendab noort isast šimpansi teatraalsel moel oma üleolekut demonstreerima, aitas tal tabada noore poisi sõnakuulmatu käitumise põhjuseid. Nii tema uurimisobjektiks olnud šimpansid kui ka tansaanlased, keda ta tundma õppis, aitasid Johnil mõista kogukonna, sõprade emotsionaalse toe ning selle tähtsust, kui oluline on meie laste vajadus lähedase ja armastava suhte järele vähemalt ühe usaldusväärse täiskasvanuga.

      Ja lõpuks ei saa mööda ka perekonna ja kogukonna tähtsusest šimpanside ja inimeste elus ning Johni suhetest oma perekonnaga. Olulise osa raamatust moodustab tema reis tagasi Gombesse, mille ta tegi koos poeg Tommyga lootuses, et sellest kujuneb nende mõlema jaoks hea kogemus. Kas Tommy mõistab, miks see tilluke rahvuspark koos oma inimestest ja loomadest elanikega oli Johni jaoks nii tähtis olnud? Liigutav on nii viis, kuidas isa jagab pojaga armastust koha vastu, kus ta nõnda palju õppis, kui ka taaskohtumine Hamisiga, tansaanlasega, kellega ta sõlmis ajale vastu pidanud sõprussidemed.

      John, ma tahan sind selle raamatu kirjutamise eest tänada. Mulle meeldis tohutult lugeda ülevaadet tundidest, mille sa veetsid koos Fifi ja Freudi, Melissa ja Gremlini, Figani ja Mike’iga. See kandis mind tagasi teise ajastusse – aega enne seda, kui alustasin tegevust looduskaitsjana, aega enne seda, kui sulle vajus selga tänapäeva perearsti mõnikord lausa väljakannatamatu töökoorem. See raamat ei viinud mind üksnes tagasi Gombesse, vaid pani mind ka mõtlema selle üle, kuidas Gombe on minugi elu mõjutanud. Mul on hea meel, et veetsime osa sellest ajast koos, ja ka selle üle on mul hea meel, et meie sõprus on üle aastate kestma jäänud.

      – Jane Goodall

      1 Grub (inglise keeles ’tõuk, vastne’). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      Sissejuhatus

      Sel ajal kui mu Stanfordi kursusekaaslased 1973. aasta juunis lõpetamiseks valmistusid, lahkusin mina kaheksaks kuuks dr Jane Goodalli kuulsate šimpanside juurde – tegema uurimistööd, mis muutis igaveseks minu vaateid maailmale ja iseendale. Dr Goodalli ja Gombe šimpansidega koos veedetud aeg mõjutas edaspidi nii minu lähenemisviisi isaks olemisele kui ka perearstindusele.

      Peale tarkuse, mida ma šimpanse uurides kogusin, ma lihtsalt nautisin Tansaanias Tanganjika järve kaldal asuva Gombe rahvuspargi kümne miili pikkuse maariba suurejoonelist, vaatemängulist loodust. Eredalt on meeles vihmaperioodi algul õhku täitnud lillede ja puuviljade aroom ning järve ja taamal lainjalt kõrguvate mägede kohal säranud hunnitud päikeseloojangud. Mäletan siiani, kuidas ma rookatusega onnis uinudes kuulasin jõesigade toimetamist ja ritsikate siristamist. Ootamatult välja ilmunud uhke välimusega linnud ja hämmastavad putukad äratasid minus uudishimu ja imetlust. Aeg-ajalt jäi mulle silma mõni hiiliv rohe-mustakirju mamba ning jälgisin naudinguga järve selges vees vilksatavaid iidseid kalaliike. Pilvitutel öödel tekitasid aga säravad tähed jahmatust enamikus uustulnukates, kes polnud harjunud nägema Linnuteed Maale nii lähedal.

      Jäädvustasin metsast ja šimpansidega veedetud päevadest kogunenud muljed tohutus hulgas kirjades, mis ma Tansaaniast vanematele saatsin, ning oma päevikus ja välitöö märkmetes. Pärast koju pöördumist ja meditsiiniõpingute lõpetamist asusin Seattle’is tööle perearstina ning kasvatasin pikkade tööpäevade kõrvalt ka peret. Sel ajal meenutasin tihti Gombes veedetud aega.

      Siiani mõtlen pea iga päev šimpansidele ja Jane Goodalli panusele, mis ta on andnud primaatide käitumise mõistmisse. Olen šimpansiemadelt saadud õppetunnid kaasanud ka oma poegade kasvatamisse ja patsientide nõustamisse. Ühtlasi olen omaks võtnud, kuivõrd elutähtsad on noorte šimpanside arengus tugev emotsionaalne kiindumus, kehaline kontakt ja julgustamine. Need õppetunnid on aidanud mul nii poegade kui ka patsientidega suheldes jääda sama kannatlikuks ja kaasatuks, kui seda on šimpansiemad oma järglastega. Eriti meenutan ma seda, kuidas šimpansimatriarh Fifi suhtles oma poja Freudiga.

      Jälgides, kuidas mu noored patsiendid uudishimust ajendatud avastusretkel mööda kabinetti ringi tormavad, meenutan, millise nõusoleku ja iseenesestmõistetava heakskiiduga suhtus Fifi Freudi pidurdamatusse