Võõrik. Kristina Ruder

      Illustreerija: Jana Valge

       Kaante kujundaja: Irina Serjakova Toimetaja: Irene Õmblus Küljendaja: Vallo Hallik © Kõik õigused kaitstud Teose sisu eest vastutab autor ISBN: 978-9949-581-87-0 ISBN: 978-9949-581-99-3 (epub) Trükikoda: Printeye Kirjastus Hea Tegu www.fil.ee

      MUNA

      Ragin oli nii kõva, et kui keegi parasjagu oleks Berti toa avatud aknast mööda kõndinud, oleks ta arvanud, et poiss lõhub oma riidekappi, tegelikult aga oli see hääl seotud munakoore pragunemisega. Krakkss … krakkss … ja raksti. Krakkss … krakkss … ja raksti. Ja sealt ta välja tuligi …

      Keegi ei suutnud seletada, miks selle muna seest ei tulnud välja mingi lihtne ja armas linnupoeg, vaid selline kummaline, veider, täiesti ebaharilik olevus. Ei, see pole lind, kuigi tal on tiivad seljas, kuid samas on tal ka väikesed pikad käed, peenikesed väljaveninud jalad suurte loperdavate jalalabadega ja kolmnurkse kujuga ebamäärase suurusega kõrvad. Ei saa öelda, et kõrvad oleksid suured, samas ei ole need ka väikesed, aga need on kikkis, et võimalikult kiiresti tabada iga väike heli, mis tähelepanu äratab. Keha ei ole sulgedega, kuid mitte ka sile, pigem selline kortsuline, kaetud udupehmete karvadega. Ja see nägu – armas, suure noka ja hiiglaslike ümarate silmadega – täiesti maaväline olend, tundmatu, võõrik. Võõrik, jah, Võõrik sobibki tema nimeks.

      VÕÕRIK

      Olevus ringutas end pragunenud munakoorte keskel ja püüdis kleepuvaid tükke ise enda küljest ära saada. Seejärel vaatas ta ringi ja tegi näo, et ei märkagi toas olevaid lapsi. Tiibade küljest oli raskem saada kätte seda kleepuvat ebamugavust ning ootamatult ütles ta täiesti inimkeeli: „Kuule, poiss, palun aita mul nendest tükkidest lahti saada … Sealt, vaata, sealt, selja pealt.“

      Bert vaatas korraks kohkunult otsa munast koorunud Võõrikule, siis aga hakkas automaatselt, sõnagi lausumata, munakooretükke tiibadelt ära tõmbama.

      „Aih! No mitte nii valusalt! Rahulikult, palun!!“ sõnas Võõrik etteheitvalt Bertile.

      Bert pomises vastu vabanduse ja peagi said tiivakesed ettevaatlikult puhtaks tehtud.

      „Palun,“ ütles poiss eemale astudes, ise siiski üllatusest veel mitte päris toibununa, pistis pöidla endale suhu ja jäi uudistavalt pentsikut nähtust vaatama.

      „Mis sa niimoodi lutsid seal oma sõrme? Kas siin on mingi näljaaeg? Ma tahan midagi süüa.

      On sul mulle midagi, leiad ehk söödavat mulle?“ teatas Võõrik, jälgivalt edasi uurides kohta, kus ta oli ilmale tulnud.

      Nüüd julges ka Bella häält teha. Siiani oli ta vaikselt, sõnagi lausumata, lihtsalt otseses mõttes, suu lahti, eemalt vaadanud ning liikumatult, vaid silmadega tuba ja toimuvat haaravalt endasse tõmmanud ning mõistatanud, kas see on kõik päriselt, mida ta praegu kuuleb ja näeb.

      „Meil on küpsiseid, tõin külakostiks Bertile. Need on rosinatega ja šokolaadiga. Bert, too neid talle.“

      Bert keeras end Bella poole pikkamisi, aeglaselt, samal ajal mõeldes talle toodud lemmikküpsistele ning sellele, et ta oli naabritüdruku olemasolu siin täiesti ära unustanud.

      „Ah, ja-jah, need küpsised. Ahah, jah. Talle, neid …,“ sõnas ta pooleldi kogeledes ja segaduses. Bella aga ei jäänud kuulama seda kokutamise sõnaderodu, vaid läks kööki, tõi küpsised ja pani paki Võõriku ette. Võõrik vaatas tüdrukut, poissi, siis küpsisepakki ja hakkas naerma: „Ih-hih-hii, ih-hih-hii. Ma ei söö kilet. Tahate öelda, et see on rosinast ja šokolaadist? Teid on selgelt lollitatud.“

      Võõrik vaatas ringi, ringutas ja tegi kummalise grimassi, mis pidi vist tähendama solvumist. Bella kiirustas kohe selgitama: „Ei-ei, siin sees on väga maitsvad küpsised. Teen kohe selle karbi lahti.”

      Ta haaras, nüüd juba enesekindlalt ja asjalikult, küpsisepaki enda kätte ja hakkas tegutsema. „Siin tuleb kile pealt ära võtta ja näed nüüd, siin need imemaitsvad maiuspalad ongi.“

      Naabritüdruk haaras ise ka kiirelt pakist kaks küpsist, ennetamaks võõra poolt kõigi küpsiste ärasöömist, sest muidu oli ju võimalus ise heast ja paremast ilma jääda. Loomulikult ulatas ta ühe küpsise Bertile, et see vähemalt näriks midagi, mitte ei seisaks lihtsalt kui tumm kuju. Võõrik jälgis lapsi, vaatas siis küpsiseid, nuusutas neid, haaras kaks küpsist ja pistis kiirelt mõlemad noka vahele. Kostus klõmps ja olidki läinud kõik, ka järgmised küpsised, mis veel karbis mõni hetk tagasi olemas olid. Bella oli tõesti ettenägelik tüdruk. Bert ja Bella vaatasid teineteisele otsa ja muigasid – oli see siis koomiline situatsioon, mis neile nalja tegi, kinnitus ettenägelikkusest või mõistmisest, et nad on ühel meelel selles, et see võõrapärane kehastus on vähemalt sõbralik ja ohutu.

      „Palun peeglit,“ ütles järsku Võõrik, kõhu pealt küpsisepuru pühkides.

      Bella läks koridori, tõi sealt väikese käsipeegli ja andis selle Võõriku kätte.

      „Hmmm, need küpsised olid päris head – silmad on kohe säravamad, karv siledam, kõht … täis … peaaegu. On teil neid veel?“

      Bert raputas eitavalt pead, pöialt suust võtmata.

      „Mõistan. Näha, jah, et oled päris näljas, lutsid iseennast. Minu maailmas on kõigil söök alati olemas.“

      „Sinu maailmas? Mis see tähendab? Mis sinu maailmas? Kust sa pärit oled?“ vadistas Bella järjest küsimusi, Bert aga jõudis vaid üllatusest suu lahti teha ja pöial koos käega vajus aeglaselt allapoole.

      „Kust sa pärit oled ja kes sa oled üldse? Me mõtlesime, et sellest munast koorub hoopis armas väike linnupoeg, aga … nüüd oled sina siin. Sina ju ei ole päris lind.“

      Bert ütles seda kõike aeglaselt, paar sammu isegi tagasi astudes, sest tegelikult talle ikka ei meeldinud mingi võluvärk või ulme. See siin, tiibade ja kätega olend, oli küll puhas ulme.

      Võõrik muigas ja lausus uhkeldades: „Mina olen planeedi Maftroon esindaja. Ju siis kukkusin kuidagi oma pesast välja ja otse sinu muru peale. Elus ikka juhtub.“

      Võõrik vaatas toas natuke ringi: kolm helesiniseks värvitud seina, millele olid lisatud tumedama sinisega jahedamad paksud triibud. Neljas sein oli malelauamustriga – must-valge, malenupud peal.

      „Päris huvitav lahendus,“ mõtiskles Võõrik.

      Aken – läbipaistev puhas klaas, kõrval rippuvad valge-sinisekirjud kardinad, mille peal on vist püütud kujutada heledaid pilvi.

      „Halvasti küll kujundatud, aga no õnneks mina siin ei ela,“ sõnas ta mõttehetkel iseenesele. Aknalaual oli kaks lillepotti mingite roheliste okkaliste taimedega.

      „Naljakas,“ mõtles Võõrik, „kasvatatakse okkaid. Inimesed on imelikud olendid ikka. Tähendab, söödavad, need tundub, et ei ole. Ehk on mõeldud kellegi kaitsmiseks? Huvitav igatahes.“

      Võõrik pööras kohe pilgu kaktustest eemale, kuna need tekitasid uuesti söögiisu, kuid keegi ei soovi oma kurku ju okastega valusaks kraapida. Mitte keegi.

      „Issand, kui palju asju teil siin on!“ hüüatas Võõrik toa sisu üksipulgi läbi vaadates: riiulid, täis raamatuid, lauamänge, sõdureid, vihikuid; laud, mis oli lookas sülearvuti, kõrvaklappide, telefoni, koolikoti ja muu träni all; põrandalamp voodi kõrval, lisaks laelambile; voodi, täis patju – nagu magaks vati sees; vaip – tolmu kogumiseks arvatavasti; veel mingi riiul taskulambi, prillide, käeraudade ja mõõga jaoks, ja mingi mask ka veel.

      „Milleks küll seda kõike vaja? Ei saa aru,“ mõtles Võõrik vaikides.

      Pildid seintel – poiss kükitamas, jooksmas, maletamas, seismas jne, jne.

      „No