ion>
Mario Puzo
Ristiisa
Ristiisa
Mario Puzo
Originaali pealkiri: The Godfather
Autor: Mario Puzo
© The Estate of Mario Puzo, 1969
Esmatõlge Raivo Rammus, 1992
Kaanekujundus Andres Handsmitt
Küljendanud Mai Grepp
Korrektuur Veste Roosaar
Trükkinud Print Best
Kõik õigused kaitstud.
Helios Kirjastus OÜ, 2019
ISBN 978-9949-691-09-8
e-ISBN 9789949691210
www.helios.ee
Hea lugeja
Vahest tasub enne Mario Puzo „Ristiisa“ esmast kättevõtmist või hoopis taasavastamist teha väike ajaloorännak Maffia1 algupärasse, tema juurte juurde, selgitamaks selle fenomeni teket ja erinevusi teistest organiseeritud ja professionaalse kuritegevuse sünnilugudest. Soovitan end lahti raputada paljudest senistest käibefraasidest ja eelarvamustest, et maffia on pelgalt organiseeritud kuritegevuse pseudonüüm, selle rahvapärane nimetus, mis läbi lihtsustatud maailmapildi meie teadvusse on tunginud. Oma professionaalse tegevuse algusaastatest on mind häirinud keskpäraste kurjategijate tembeldamine mafioosodeks ja bensujaama parklas BMW kõrval trehvavat dressipükstes varga- või narkojõuku maffiaks. See kõlab niisama labaselt nagu nimetada Trabanti Mercedeseks, kuigi jah, mõlemad autod on ju pärit Saksamaalt …
Nii on ka Maffia kindlasti oma olemuselt meie tavapäraselt toimivas ühiskonnas kuritegelik, eirab meile omaseid reegleid ja kokkuleppeid. See on vaieldamatult kuritegelik kooslus, kuid kas ta toimetab pelgalt kasumituules või on ka teisi päramootoreid, mis teda edasi kannavad, oma filosoofiat loovad ja suure osa ümbritsevast kogukonnast teda austama panevad?
Mario Puzo „Ristiisas“ kujutatud maffiaperekonna algupära otsing kannab meid Vahemere ühele kaunimale saarele Sitsiiliasse. Miks just sinna? Inglise ühiskonnateadlane ja literaat Frederic Sondern on oma dokumentaalses teoses „Kurjuse vennaskond: Maffia“2 vägagi ilmekalt kirjeldanud Maffia kui nähtuse teket ajas ja ruumis. Nimelt väidab ta, et see täheühend tuleneb hüüdlausest „Morte alla Francia Italia anela“, mis tõlkes tähendab „Itaalia igatseb Prantsusmaa surma“. Tõsine väide, mida tõendab asjaolu, et aastasadu kestnud Prantsuse ülemvõim Sitsiilias oli suuresti vägivaldne, verine ja rahvavaenulik ning sünnitas sitsiillastes viha ja kättemaksusoovi. Vastupanuliikumise näol tekkis arvestatav alternatiiv ja autoriteet anastajate poolt terroriga teostatava ametliku võimu vastu. Verine sunnijõud ei suutnud panna inimesi kehtestatud reegleid täitma. Need ei olnud inimestele loomupärased. Selle kõrvale hakkasid tekkima oma tavad, mis lõid vähemalt näilise õigluse lihtsatele inimestele, neid kuulati, nende arvamuse ja õiglustundega arvestati, vähemalt näiliselt. Nii tekkisidki pere- ja hõimkonnad, kes suutsid enda ümber luua alternatiivse maailma oma reeglite, konspiratsioonimeetmete ja sunnijõuga. Ülimalt olulist väärtust hakkas kandma lojaalsus, kuna selle puudumine ehk reetmine tõi kohe kaasa anastajate karmid sanktsioonid ehk surma. Selle ennetamiseks oli austuse ja lojaalsuse kõrval hirm karistuse ees. Seda tunnet ei võimendatud, küll aga rõhutati väärtusi, nagu autunne, ühtekuuluvus, vennaarm, perekond. Tihedad veresidemed, vaikimisvanded ja kindel tegutsemine vaid enda kehtestatud reeglite järgi olid need vahendid, mis lõid turvalise keskkonna tekkinud kogukonna ellujäämiseks okupatsiooni tingimustes. Keelatud oli igasugune pöördumine ametliku võimu poole, ühtlasi võeti endalt igasugused kohustused selle võimu ees.
Prantsuse ülemvõimu kadumine tõi kaasa pöördumatud muutused. Võim oli taas „omade käes“, kuid väljaspool seadust elamise vilju nautinud Maffiaperekonnad olid sunnitud minema kaitsepositsiooni ka uue „omariikluse“ suhtes. Uued seadused ja normid mõjusid enamikule ühiskonnast usaldusväärsemana kui Maffia tavad ja reeglid. Säilitamaks varivõimu, muutis Maffia kaitsetaktikat ja asus aktiivselt oma teenust pakkuma ka senisest kogukonnast väljapoole. Sellega kaasnes kindlasti hirmu ja vägivalla võidukäik, kuid huvitaval kombel kindlustas see ikkagi Maffia hea maine vennaskonnast välja jäänud ühiskonnaliikmete jaoks.
Sitsiilia politseiprefekt Cesare Mori (1920) on kunagi öelnud, et „rahavedajale on palju turvalisem nii öösel kui päeval reisida kahe mafiooso kui kahe politseinikuga, kuna esimene variant välistab igasuguse kallaletungi, teise puhul aga risk säilib“.3
Maffia on sama palju filosoofia kui ühiskondlik kooslus. See filosoofia õigustab Maffia liiget, kui too sooritab kuritegusid ja isegi tapab, jättes talle arusaama, et see, mida ta teeb, on ainuõige ja vajalik nii tema kui ka teiste „tema ühiskonna liikmete“ jaoks.
Sellisest filosoofiast jutustab Mario Puzo „Ristiisa“. Ta ei õigusta, ei süüdista, vaid talle omapärase neutraalsusega paneb meid põnevusega jälgima seda kaasahaaravat Sitsiiliast väljarännanud Maffiaperekonna saatust kauges Ameerikas. Kas kohaneda ise või kohandada keskkonda, selles on küsimus.
Head lugemist.
Andres Anvelt
Iga suure varanduse taga on varjul kuritegu.
Balzac
ESIMENE RAAMAT
1. peatükk
Amerigo Bonasera istus New Yorgi kriminaalkohtus nr 3 ja ootas õigusemõistmist – kättemaksu meestele, kes kirjeldamatu julmusega olid vigastanud tema tütart, üritades röövida tüdruku au.
Kohtunik, hirmuäratavalt tahumatu välimusega mees, kääris oma musta talaari käised üles, otsekui valmistudes kahe kohtulaua ees seisva noormehe kallal pruukima oma karistavat kätt. Ta näoilme oli väärikast põlgusest jäine. Kummatigi oli selles kõiges midagi võltsi: Amerigo Bonasera tajus seda sisimas, kuigi ei mõistnud ohtu veel endale seletada.
„Te käitusite kui kõige hullemad degenerandid,“ kähistas kohtunik. Tõesti, tõesti, mõtles Amerigo Bonasera. Lojused … tõelised lojused. Püüdliku patukahetsuse näole mananud noorukid langetasid alandlikult oma klanitud pead.
Kohtunik jätkas: „Te pidasite end ülal nagu džungli metselajad, ja see on teie õnn, et te toda vaest tütarlast seksuaalselt ei ahistanud – muidu pistaksin ma teid kahekümneks aastaks trellide taha.“ Kohtunik tegi pausi, pilk tema silmatorkavalt paksude kulmude alt volksatas Amerigo Bonasera suunas ja langes siis kohtulaual lebavate paberite pinule. Ta kortsutas kulmu ja kehitas õlgu, nagu tuleks tal toimida omaenda loomuliku sisetunde vastaselt. Siis kõneles ta taas:
„Ent teie nooruse ja puhaste paberite tõttu, teie toredate perekondade tõttu ja seepärast, et kohus oma majesteetlikkuses ei aja taga kättemaksu, mõistan ma teid käesolevaga kolmeks aastaks kinnipidamisele karistusasutuses. Karistus mõistetakse tingimisi.“
Üksnes nelikümmend aastat matusetalitaja kutselist leina ei lask-nud Amerigo Bonasera näole ilmuda väljakannatamatut masendus- ja vihasööstu. Tema imeilus noor tütar viibib ikka veel haiglas, purustatud lõualuu traadiga kuidagiviisi kokku veetud – ja nüüd lastakse neil lojustel vabalt minema kõndida? Kõik oli olnud farss. Ta silmitses, kuidas õnnelikud vanemad oma kullapojusid embama tõttasid. Nüüd olid nad kõik õnnelikud, nüüd olid neil näod naeru täis.
Kibe klomp kerkis mööda Bonasera kõri üles, ähvardades kokkusurutud hammaste vahelt välja tungida. Ta võttis oma valge linase taskuräti ja surus selle huultele. Nii seisis ta seal, kui priiks lastud noormehed läbi vahekäigu tulid – enesekindlad ja rahulikud, austamata teda isegi mitte kõrvalpilguga. Ta laskis neil mööduda ega lausunud sõnagi, surus vaid värsket rätti vastu huuli.
Nüüd lähenesid nende lojuste vanemad, kaks meest ja kaks naist: temaealised, kuid ameerikalikumalt riietatud. Nad heitsid