Дарья Донцова

Kokkusaamine mantlihõlma varjus


Скачать книгу

      

      Originaali tiitel:

      Дарья Донцова

      Свидание под мантией

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kaane kujundanud Kaie Lilleorg

      Toimetanud Evi Laido

      Korrektor Elle Liiva

      © Донцова Д.А., 2016

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11439

      ISBN (PDF) 978-9949-84-529-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-014-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      1. PEATÜKK

      KUI külaline, lai naeratus näol, ütleb pererahvale: „Teil on kena väike hubane korter“, siis peab ta pigem silmas seda, et ta on kutsutud kitsasse kuuti, mis on võimatuseni mööblit täis tuubitud.

      Silmitsesin ereda meigiga piigat, kes seda oli lausunud, ja viipasin ettekandjale. Mõtlesin, et tuleks veel teed tellida, jutuajamine paistab pikaks venivat. Või oleks parem tellida kohvi?

      „Mida teie soovite?“ küsis ettekandja.

      Heitsin pilgu vestluskaaslasele.

      „Veel üks late?“

      „Olgu pealegi,“ nõustus too.

      Kui tellimuse saanud ettekandja oli läinud, hüüdis mu lauakaaslane teismelisele omase äkilisusega:

      „Miks ta niimoodi lipitseb? „Mida teie soovite?“ Naeratab, teeb kummardusi. Kas tal pole vastik kõikide ees maas roomata?“

      „See on tema töö,“ vastasin. „Restorani omanik käsib klientidele meele järele olla. Neiu näib olevat teie eakaaslane, võib-olla on ta tudeng ja vajab raha. Kliendid annavad lahkesti jootraha. Pealegi, Ksjuša, on inimesi, kellele meeldib teisi teenindada.“

      „Orjapsüühika,“ turtsatas Ksjuša. „Ma ei mõista, kuidas saab taldrikutega edasi-tagasi joosta! Või veel hullem, olla toateenija! Üleeile kutsus Svetlana Samoilova kogu meie rühma enda juurde šašlõkiõhtule. Ma ju teadsin, et ta elu on puhtal kujul meelakkumine, aga et see nii vägev oleks! Ausõna, oleksin kadedusest ja tigedusest peaaegu et suure häälega nutma puhkenud, kui nägin tohutut kolmekorruselist maja, suurte tubadega, Svetlana magamistuba, mis oli täis plüüslelusid, ja toateenijaid, kes ulatasid kummarduste saatel külalistele tubaseid jalanõusid. Mina, mõistagi, paistsin silma sellega, et vaatasin plätusid ja põrutasin: „Ma ei vaheta külla tulles kunagi jalanõusid!“ Ja mida tegi koduabiline? Arvate, et virutas mulle sussidega vastu pead? Manas näole põlgliku ilme ja surus läbi hammaste: „Toovad siia haledaid vaestemaja asukaid, kes pole mingit kasvatust saanud“? Või siis karjus: „Svetlana Mihhailovna, ma pesin just põrandad puhtaks, aga SEE kapriisitseb“? Te ei arvanudki ära! Teenija lendas minema nii kiiresti nagu kärbes, hetk hiljem oli tagasi niiske salvrätt peos, laskus mu ette põlvili ja enne kui jõudsin häältki teha, hõõrus mu üldsegi mitte puhtad saapad igalt poolt puhtaks ning ütles siis sõbralikult: „Teil on õigus, oma jalatsitega on mugavam. Lihtsalt meie maja on soojaks köetud, seepärast toomegi külalistele tubased jalavarjud. Kui palav hakkab, öelge, ma toon teile kohe teised jalatsid!“ Kujutate ette! Teenija oli vist viiekümnene, aga tema roomab tudengiplika ees neljakäpukil. Kui olin pool tundi talvejalatsites vastu pidanud, olin ma tõesti higine. Samoilovite juures köeti nagu terraariumis, kuid rumal kangekaelsus ei lasknud mul jalatseid vahetada. Kesköö paiku tuli Svetlana ära saatma neid, kes ööks sinna ei jäänud: Katja Fominad, rühmavanem Miša Lukinit ja mind.

      „Aitäh sulle!“ sädistas Katja Svetlanat emmates. „Ma pole kunagi nii vahval peol olnud!“

      „Jah, täpselt nii,“ kinnitas tobuke Lukin. „Olen valmis iga nädalavahetus sulle külla tulema.“

      „Mul on rõõm teid näha,” ütles Samoilova naeratades, „kuid ma ei saa teid sageli külla kutsuda.“

      Ma ei suutnud õelust tagasi hoida, küsisin: „Vaeste tuttavate vastuvõtt on üks kord aastas?“ Ja pidasin hinge kinni, oodates perenaise reaktsiooni. Ma nii väga tahtsin teda vihastada.

      Svetlana naeratas ja ütles kurvalt:

      „Mu ema kannatab joomahoogude all, praegu on ta kliinikus ravil, seepärast ongi majas nii vaikne. Kuid teisipäeval tuleb ta tagasi, siis algab tsirkus taas otsast peale. Ärge pange pahaks, semud, tema juuresolekul pole võimalik puhata, seepärast ma ootan, millal teda jälle joomahullus tabab ja ta narkoloogiakliinikusse satub. Siis saan ma peoõhtu korraldada.“

      „Kuidas sinu isa tema kummalistele vempudele reageerib?“ küsis Katja Fomina.

      Svetlana kehitas õlgu. „Ma ei tea! Ta on ammu oma uue perekonnaga Londonisse asunud. Ehitas meile maja, maksab kõige eest, annab raha vastu vaidlemata, kuid suhelda ei taha. Kord helistasin talle ja kuulsin vastuseks: „Kallis tütreke, osta endale kõik, mida sa soovid, kuid ära kunagi mulle helista, lahenda kõik probleemid advokaadi kaudu.“

      „Eks ta ole, sul pole vedanud!“ ütles Katja pead vangutades kaastundlikult.

      Ma ei öelnud head aegagi, pugesin tohutusse maasturisse, mis pidi meid kolme kodudesse sõidutama. Paistis, et hoopis Katja on peast põrunud. „Pole vedanud!“ On ikka arusaam!

      Samoilova elab kolmekorruselises majas, midagi endale ei keela, peab hulka teenijaid, ei muretse raha pärast ja sokutab veel joodikust emme kliinikusse. Katja on kretiin, ta pole elu näinud, ja kust pidi tema, õigete vanemate laps, teadma, missugused esivanemad võivad olla. See olen mina, kellel totaalselt pole vedanud.“

      Mu vestluskaaslane kirtsutas nina ja jätkas:

      „Mu papsike, Pjotr Sergejevitš Koroljov, on padujoodik, staažikas alkohoolik. Nüüd valetan, tänavale ta vedelema ei jää, tõmbab nina täis ja roomab koju. Võõrastega on ta viisakas isegi pärast kolmandat liitrit, kuid pere ringis meeldib talle sigatseda. Jääb mõistatuseks, kust isa võtab viinaraha, ta ei tööta ammu enam ja korterist on ta välja tassinud kõik, mis vähegi asjalik oli. Ta jõi end põhja pikkamööda, mu ema ütleb, et ta hakkas jooma siis, kui perestroika algas, kuni sinnamaani olevat ta olnud korralik inimene. Ja selle tõenduseks teeb ema käega meie korterile ringi peale ning hüüab:

      „Ilmaasjata sa isast lugu ei pea, kehvale spetsialistile riik elamispinda ei anna!“

      Iga kord, kui ma seda kuulen, tahan haarata emmel õlgadest, raputada teda korralikult ja öelda:

      „Sa vaata ümberringi! Tee silmad lahti! On ikka kena loss küll! Kaks tillukest tuba, üks neist läbikäidav, istevanniga vannituba on koos WCga, neljaruutmeetrises köögis pole külmiku jaoks ruumi. Külmik tuli paigutada koridori välisukse juurde ja nüüd, et saapaid jalast võtta, tuleb suruda end vannituppa ja istuda WC-potile. Nähtavasti oli riik nii väga isa teeneid hinnanud, et andis talle lahkesti koguni kakskümmend neli ruutmeetrit.

      Kuid kardan, et emme ei mõista mind, nagu ta ei hinda ka oma süü suurust mehe joomarluses. Mis kuramuse pärast pole ta keelanud mehel juua? Miks ta peab nüüd alkohoolikut ülal?

      Kord ma ei pidanud vastu ja ründasin teda küsimustega:

      „Kas abielulahutused on keelatud? Miks me peame kannatama selles ruumikitsikuses koos idioodiga? Aja ta minema!“

      Ema nagu ikka pilgutas silmi ja puhkes siis nutma.

      „Tütreke,