Jennifer Egan

Manhattan Beach


Скачать книгу

>

      Originaal:

       Jennifer Egan

       Manhattan Beach

       Scribner

       New York

       Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

       Toimetanud Marju Lina

       Kaane kujundanud Enno Piir

       Copyright © 2017 by Jennifer Egan

       Autoriõigus tõlkele: Indra Feldman ja OÜ Eesti Raamat, 2019

       ISBN 978-9949-683-22-2 (köites)

       ISBN 978-9949-683-23-9 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

       Trükitud Euroopa Liidus

       Christina, Matthew ja Alexandra Eganile ning Robert Eganile – meie onu Bobile.

      Jah, nagu kõik teavad: meditatsioon ja vesi

      on igaveseks kokku laulatatud.

      HERMAN MELVILLE, „MOBY DICK“

ESIMENE OSA Rannik

      ESIMENE PEATÜKK

      Nad olid sõitnud terve tee härra Stylesi majani, enne kui Anna taipas, et isa on närviline. Esialgu oli ta tähelepanu hajutanud sõit, seilamine piki Ocean Parkwayd, nagu suunduksid nad Coney Islandile, ehkki jõuludest oli möödas vaid neli päeva ja rannas olemiseks võimatult külm. Seejärel maja ise: kolmekorruseline kuldsetest tellistest palee, aknad igas küljes, rohelise-kollasetriibulised varikatused kärarikkalt laperdamas. See oli viimane maja tupiktänaval, mis viis mere äärde.

      Isa peatas Model J tänava ääres ja lülitas mootori välja. „Tibu,“ lausus ta. „Ära kõõrita härra Stylesi maja poole.“

      „Loomulikult ei hakka ma kõõritama härra Stylesi maja poole.“

      „Sa teed seda just praegu.“

      „Ei,“ ütles tema. „Ma kissitan silmi.“

      „See ongi kõõritamine,“ ütles isa. „Sa just defineerisid kõõritamise.“

      „Minu arust küll mitte.“

      Isa pöördus järsult tema poole. „Ära kõõrita.“

      Just sel hetkel Anna taipaski. Ta kuulis, kuidas isa kuivalt neelatas, ning tundis kõhus murepistet. Ta polnud harjunud oma isa närvilisena nägema. Hajameelsena küll. Ja mõistagi ka mõttessevajununa.

      „Miks härra Stylesile kõõritamine ei meeldi?“ küsis Anna.

      „See ei meeldi mitte kellelegi.“

      „Sa pole mulle seda kunagi varem öelnud.“

      „Kas sa soovid koju minna?“

      „Ei, tänan.“

      „Ma võin su koju viia.“

      „Kui ma kõõritan?“

      „Kui mul hakkab sinu pärast pea valutama.“

      „Kui sa viid mu koju,“ lausus Anna, „siis jääd sa kohutavalt palju hiljaks.“

      Annale tundus, et isa tahab talle kõrvakiilu anda. Kord oli isa talle kõrvakiilu andnud, kui Anna oli lasknud kuuldavale rea vandesõnu, mida oli kuulnud sadamakail; ta käsi oli nähvanud vastu Anna põske kärmelt nagu piits. Ikka veel viirastus Annale mälestus sellest kõrvalopsust, mis vastu ootusi oli tema jultumust hoopis kasvatanud.

      Isa hõõrus oma lauba keskpaika ja vaatas siis uuesti talle otsa. Ta ärevus oli läinud; Anna oli ta sellest terveks ravinud.

      „Anna,“ lausus isa. „Sa tead küll, mida mul on vaja, et sa teeksid.“

      „Loomulikult.“

      „Sel ajal, kui mina härra Stylesiga vestlen, oled sina tema lastega võluv sina ise.“

      „Ma juba teadsin seda, isa.“

      „Jah, muidugi teadsid.“

      Anna väljus Model J-st, silmad päikese käes pärani ja vesised. Aktsiaturu kokkuvarisemiseni oli see olnud nende isiklik auto. Nüüd kuulus auto liidule, mis laenas seda isale liidu asjade ajamiseks. Kui Anna polnud koolis, meeldis talle isaga kaasas käia – võidusõiduradadel, koguduse pidulikel einetel ja kiriku üritustel, kontorihoonetes, kus liftid kandsid nad kõrgetele korrustele, vahel koguni restorani. Kuid eales varem polnud nad käinud kellegi eramajas nagu seekord.

      Koputamise peale avas ukse proua Styles, kellel olid filmitähe moodi vormitud kulmud ning pikk läikivpunaseks värvitud suu. Olles küll harjunud pidama oma ema ilusaimaks kõigist kohatud naistest, muutis proua Stylesi ilmne sarm Anna relvituks.

      „Ma lootsin kohtuda proua Kerriganiga,“ sõnas naine kähedal häälel, hoides Anna isa kätt oma pihkude vahel. Millele isa vastas, et tema noorem tütar oli hommikul haigestunud ning et abikaasa oli jäänud koju teda põetama.

      Härra Stylesist polnud mingit märki.

      Viisakalt, kuid (nagu ta lootis) ilma nähtava aukartuseta võttis Anna kahvatusinises vormiriides neegritarist teenija käest hõbedaselt kandikult klaasi limonaadi. Vestibüüli puitpõranda üliläikival pinnal silmas ta peegeldust oma punasest kleidist, mille talle oli õmmelnud ema. Vestibüüliga külgneva toa akende all väreles kahvatu talvepäikese käes meri.

      Styleside tütar Tabatha oli ainult kaheksa-aastane, kolm aastat noorem kui Anna. Siiski lasi Anna nooremal tüdrukul end kättpidi vedada allkorruse „lastetuppa“, mis oli täielikult pühendatud mängimisele ja mida täitis vapustav hulk mänguasju. Kiire vaatlus tuvastas Flossie Flirti nuku, mitu suurt kaisukaru ja kiikhobu. Lastetoas oli ka „lapsehoidja“, tedretähniline kareda häälega naine, kelle villane kleit, pingul nagu liialt täis topitud raamaturiiul, püüdis talitseda tema lopsakat büsti. Laia näo ja lustaka sädeme pärast silmis pidas Anna lapsehoidjat iirlannaks ning tundis kerget kõhedust, et teda võidakse läbi näha. Ta lahendas olukorra distantsi hoides.

      Kaks väikest poissi – kes olid kaksikud või vähemalt äravahetamiseni sarnased – nägid vaeva elektrilise rongi rööbaste kokkupanemisega. Osalt selleks, et vältida lapsehoidjat, kes tõrjus poiste palveid appi tulla, kükitas Anna kokku panemata rööbaste kõrvale ja pakkus oma teeneid. Ta tajus mehaaniliste osade loogikat oma sõrmeotstega; see tuli tal välja nii loomulikult, et talle tundus, et teised inimesed tegelikult ei pingutanudki. Nemad ainult vaatasid, mis oli asjade kokku panemisel sama tulutu nagu uurida pilti seda puudutades. Anna kinnitas tüki, mis oli pannud poisse pead murdma, ning võttis siis äsja avatud karbist mitu uut. See oli Lioneli rong, silmatorkavalt kvaliteetse rajaga, kui otsustada kindluse järgi, millega raudteerööpad ühendatud olid. Raudteed kokku pannes vaatas Anna aeg-ajalt vilksamisi Flossie Flirti nuku poole, kes riiuli äärel kõõlus. Kahe aasta eest oli ta sellist nukku endale nii metsikult soovinud, et osa sellest meeleheitest näis olevat murdunud ja tema sisse alles jäänud. Oli kummaline ja valulik avastada see vana igatsus endas nüüd ja selles paigas.

      Tabatha mässis oma jõuludeks saadud nukku, Shirley Temple’it, rebasenahksesse kasukasse. Ta jälgis võlutuna, kuidas Anna tema vendade raudteed kokku pani. „Kus sa elad?“ küsis ta.

      „Mitte kaugel.“

      „Kas otse mere ääres?“

      „Selle lähedal.“

      „Kas ma tohin sinu juurde tulla?“

      „Muidugi,“ ütles Anna, kinnitades rööpaid sama kiiresti, kui poisid neid talle kätte ulatasid. Number kaheksa oli peaaegu valmis.

      „Kas sul vendi on?“ küsis Tabatha.

      „Õde,“ ütles Anna. „Ta on kaheksa nagu sinagi, aga ta on õel. Sest ta on nii ilus.“

      Tabatha paistis ärevil. „Kui ilus?“

      „Tohutult ilus,“ ütles Anna tõsiselt ning lisas siis: „Ta näeb välja nagu meie ema, kes tantsis