ction>
Adam Kay
Oh sa püha(de) vahetus!
Originaali tiitel:
Adam Kay
„Twas the Nightshift Before Christmas“
Picador / Pan Macmillan, 2019
Esmakordselt ilmud kirjastuse Macmillan Publishers International Ltd
kaubamärgi Picador all, 2019
Eestikeelne tõlge © Krista Kallis ja Tänapäev AS, 2020
Toimetanud Anu Vane
Kujundanud Virge Ilves
ISBN 978-9949-85-873-6
e-ISBN 9789949859108
www.tnp.ee
Trükitud AS Pakett trükikojas
Minu vanematele
(Tegelikult see pole mu vanematele. Nad niikuinii ei loe pühendusest edasi ning arvatavasti sellest piisab, et mind uuesti pärijate nimekirja kanda.)
Mu kirjastajad jälgivad endiselt valvsalt, et neid ega mind mu raamatute pärast vangi ei pandaks. Et seda kõige kindlamalt tagada, on nimed, kuupäevad, isiklik informatsioon ja kliinilised detailid muudetud. Eelmises raamatus asendasin kõik tegelikud nimed Harry Potteri vähemtähtsate tegelaste omadega. Midagi niisugust ma enam ei tee. 1
SISSEJUHATUS
Jõulud tähendavad neid männilõhnalisi ja karda tulvil vabu päevi, kus – meeldigu või mitte – kõik lihtsalt peatub. See on ajutine apokalüpsis, kus igapäevased normid asendatakse palavikulise unistusega rõõmust ja heasoovlikkusest, kus üheks lõpmatult pikaks nädalaks visatakse tüütu rutiin aknast välja ning asendatakse veidrate kohustuslike rituaalidega.
Olete sunnitud mängima lauamänge oma perekonnaga, nonde veresugulastest võõrastega, keda ülejäänud aasta vältel tahtlikult väldite. Pugite toitu nii, nagu oleks tegu võistlusspordiga, kus iga liha- või juustukilo viib teid järgmisele tasandile. Ja selleks, et taluda seda pidevalt kasvavat pinget, mida näost näkku suhtlus esimese astme sugulastega kaasa toob, ei piirdu teie suhe alkoholiga enam kerge flirdiga, vaid pigem kaldub tugevalt sadomasohhismi.
See on iseäralik versioon tegelikust elust – alternatiivne reaalsus, kus rõõmus meel on kohustuslik ning ilmselt saavutatakse ainult kombinatsiooniga šaraadidest, kõrvetistest, viha ohjamisest ja diivanilamatistest. Ja kõik see saab võimalikuks, sest tänu väikesele Jeesus-lapsukesele pole teil enam tarvis tööle minna. Nojah, enamikul teist pole vaja.
Riikliku tervishoiuteenistuse eesliini Kristuse suurele kõik-mida-suudate-süüa-sünnipäevapeole kahjuks ei kutsuta. Meditsiinipersonali jaoks on jõulud üleilmselt vaid üks järjekordne päev teiste seas.
Kuna jõulud saabuvad vaid kord aastas – ja põrgu päralt, selle eest peab tänulik olema –, käib jõuluajaga kaasas enam haigladraamat, kui õiglane oleks. Pidupäevagripid ja kopsupõletik hoiavad rakkes hingamisprobleemidega tegelevaid meeskondi, noroviirus ja toidumürgitus on hooaja külalisstaarid seedetrakti arstide jaoks. Endokrinoloogid lohistavad patsiente välja lihapirukaist tingitud diabeetilisest koomast ja ortopeediapalatid on tulvil patsiente, kes on jääle varisenud, puusad puruks nagu küpsised pakis.
EMO osakondades rühmatakse tööd rohkem kui kalkunifarmides, põhjuseks hooletult lendu lastud šampusekorkidest sinised silmad, röstimispannidest tekkinud põletused lihavatel käsivartel ning lapsed, kes on end põrutanud, kihutades trepist alla Scalextrici komplekti sisaldanud kingikarbis. Rääkimata jõulutuledelt saadud elektrilöökidest, trahheasse kinni jäänud kalkuniluudest ja ettevaatamatul pastinaagihakkimisel otsast lõigatud sõrmedest. Roolijoodikute hulk kerkib taevasse, sageli sõna otseses mõttes.
Ja siis muidugi veel see veresaun, kui pered jõuavad murdepunkti – tavaliselt mingil ajal kuninganna kõne ja hilisõhtuse meelelahutusprogrammi vahel. Jõulujookide ja puuvõõriku mõjul prahvatavad elutubades üle kogu riigi crime passionels nagu vägevad džinnid ning ikka veel kleepuvad lõikenoad leiavad tee lähimasse rassistikalduvustega onusse.
Veetsin enamiku oma meditsiinikarjäärist sünnitusabi ja günekoloogia alal. Sünnitusvaludes emal pole võimalust paariks päevaks koju jääda, et „näha, kas asi paraneb“, ning samas on günekoloogias täheldatav kindel tõusutrend objektide puhul, mis munaliköörist julgustatuna on igasugustesse avaustesse sisenenud ning sattuvad raskustesse, kui püüavad sealt jälle välja pääseda.
Ja siis veel see südantlõhestav värk. Keskklassi jõululaupäevane vanaema-hülgamine – tuuakse oma vanaldased või nõdrad sugulased haiglasse mingi uduse fabritseeritud kaebusega, et ise pühendada paar järgmist päeva korralikule peopanemisele, mida ei sega vanemate eest hoolitsemise kammitsad.
Tõugatuna äärmustesse John Lewise kampaaniatest, Instagrami uhkustajatest ja sellest kohutavast Paul McCartney laulust, mis aina meelde tuletab, et kõigil teistel on lihtsalt imetore jõuluaeg, leiavad paljud patsiendid, et on liig mis liig antud aastaaega taluda ning neil on tarvis kasutada meie julmalt alarahastatud vaimse tervise järelevalve teenuseid. Ja ehkki selleks, et armastatu kaotada, pole hea ükski aeg, on pidude ajal eriti õudne leinata, sest kogu see ülemaailmne rõõm on lihtsalt nii kõikehõlmav ja ahistav.
Talvine tervisekriis satub igal aastal pealkirjadesse, kuid pidude ajal pigistab meedia – kes ei taha kuseda teie Baileysi klaasi – silma kinni, toites meid selle asemel nunnude lugudega polaarkarust, kes on kukerpalli teinud, või mõnest kuninglikust põngerjast, kes karusnahaga ääristatud kõrgmoerõivais kirikusse stardib. Kuid nagu te ei muutu nähtamatuks, kui käed silmadele panete, ei kao ka patsiendid kusagile ning kiirabiautod on ikka EMO juures rivis nagu veoautod Calais’s. Ja ka personal on endiselt kohal, pidades oma elukutset tähtsamaks kui puhkus. Pole olemas reservteenistust, mitte mingit Roheliste Jumalannade2 brigaadi, mis annaks tervishoiuprofessionaalidele veidi puhkeaega. Selle asemel jagavad 1,4 miljonit riikliku tervishoiuteenistuse töötajat omavahel vahetused ja pühendavad absurdselt rõõmutud tunnid sellele, et meie, ülejäänud, ühes tükis uude aastasse jõuaksime.
Neist seitsmest jõulupühade perioodist, mil olin praktiseeriv arst, veetsin kuus palatites. Mitte et ma otseselt tahtnud oleks, aga selle tingis asjaolude juhuslik kokkulangemine. Ennekõike mõtlesid kõik, et kuna ma olen juut, ei ole mul eeldatavasti vähimatki selle vastu, et töötada päeval, mis on aasta kõige vähem juudilik päev. Ja et asi selge oleks, siis kõik need inimesed, kes arvasid, et ma olen juut – neil on õigus, ma olingi juut. Siiamaani olen, ehkki mitte nii tõsiusuline. Ma olen selline juut, kellel on jõulupuu, kes ei käi sünagoogis ja kes tegelikult pidi seda lauset kirjutades guugeldama sõna „sünagoog“ õigekirja. Ja pealegi, ma ei usu jumalat, mida kohusetruumad usklikud minu teada üldiselt teevad. Aga kolleegide silmis olin ma ikkagi piisavalt juut, et hea meelega ohverdada iga-aastane 24-tunnine TV ja toidu mitmevõistlus suurema heateo nimel.3
Lisaks sellele polnud mul – ja pole tõesti ikka veel – ühtegi last. Et jõulud on aeg, mil olla koos laste ja kõigi teistega, siis tõusid väikeste lastega meditsiinitöötajad tähtsuse poolest jõulukuuse tippu ning said vaba päeva. Ma ei pannud seda neile pahaks, ehkki mõnda aega pidasin plaani leiutada endale mingi mugav, aga kujuteldav järeltulija. Tegeliku vanemaksolemise tänamatu töö olnuks arvatavasti äärmiselt kulukas, stressirohke ja ebatõhus moodus, selleks et samal päeval jõulukapsaste kallale asuda kui kõik teised.
Nooremarsti väljaõppe rändava iseloomu tõttu töötasin igal jõuluajal erinevas haiglas, seega ei saanud ma tõsta protestikisa ja kaevelda, et möödunud aastal olin samuti tööl. See oleks olnud nagu keelduda ostmast esimest ringi jooke seetõttu, et nädal varem tegid välja viimase joogiringi, aga täiesti teistele sõpradele. Pubis, mis asub 140 km kaugusel.
Muidugi, mul oleks olnud rohkem õnne,