KAREN M. McMANUSE RAAMATUD
Üks meist valetab
Kaks suudavad saladust hoida
Üks meist on järgmine
Originaal:
Karen M. McManus
One of Us is Next
Delacorte Press
Toimetanud Reet Trummal
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Esikaanefoto: tugol/Shutterstock;
tagakaanefotod: Anton Chernov / Shutterstock ja Creatopic /
Adobe Stock
Kõik õigused kaitstud.
Text copyright © 2020 Karen M. McManus, LLC
Published in the United States by Delacorte Press, an imprint
of Random House Children’s Books, a division of Penguin
Random House LLC, New York.
Autoriõigus tõlkele: Hels Kure ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9916-12-053-8
ISBN 978-9916-12-054-5 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Emale ja isale
Reede, 6. märts
REPORTER (seismas käänulise tänava ääres, suure valge krohvitud maja taustal): Tere hommikust. Liz Rosen, Kanal Seitsme uudistest, otse Bayview’ keskkooli juurest, kus eile vapustas õpilasi koolikaaslase kaotus. See on juba teine kord viimase pooleteise aasta jooksul, kui teismeline selles väikelinnas traagiliselt surma saab, ning kooli juures valitseb šokeeritud déjà-vu-õhkkond.
(Kaamerapilt läheb kahele tüdrukule, kellest üks pühib pisaraid ja teine on kivistunud ilmega.)
NUTTEV TÜDRUK: See on lihtsalt … see on lihtsalt väga kurb. Mõnikord nagu tundub, et Bayview on ära neetud, saate aru? Kõigepealt Simon ja nüüd see.
STOILINE TÜDRUK: See pole üldse sama, mis juhtus Simoniga.
REPORTER (suunates mikrofoni nutva tüdruku poole): Kas te olite lahkunud õpilasega lähedased?
NUTTEV TÜDRUK: Mitte lähedased lähedased. No üldse mitte lähedased. Ma olen alles üheksandas klassis.
REPORTER (pöörates end teise tüdruku poole): Aga teie?
STOILINE TÜDRUK: Me vist ei tohiks teiega rääkida.
Kümme nädalat varem
Reddit, jutulõim foorumis „Kättemaks on minu“, teemaalgataja Bayview2020
Hei.
Kas see on sama grupp, kellega Simon Kelleher vestles? – Bayview2020
Tervitus.
Seesama. – Darkestmind
Miks te mujale kolisite? Ja miks siin peaaegu mitte ühtegi postitust pole? – Bayview2020
Liiga palju uudishimulikke ja ajakirjanikke vanal lehel.
Ja meil on uued turvameetmed. Saime tänu oma sõbrale Simonile õppetunni.
Keda sa ilmselt tunned, kui võtta arvesse su kasutajanime? – Darkestmind
Kõik tunnevad Simonit. Noh. Tundsid teda. Aga sõbrad me ei olnud. – Bayview2020
Okei. Mis sind siis siia tõi? – Darkestmind
Ma ei tea. Sattusin lihtsalt siia. – Bayview2020
Jamps. See on kättemaksule pühendatud foorum ja seda pole lihtne leida.
Sa oled siin mingil põhjusel.
Mis see on? Või peaksin ütlema: kes see on? – Darkestmind
Kes.
Keegi tegi midagi jubedat.
See rikkus ära minu elu ja paljude teiste elud.
Samas kui TEMA ENDAGA ei juhtunud midagi.
Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. – Bayview2020
Sama värk.
Meil on palju ühist.
Nõme, kui inimene, kes su elu ära rikkus, saab ringi kõndida täpselt samamoodi kui varem.
Nagu tema teol poleks tähtsust.
Aga ma pole su viimase lausega nõus.
Midagi saab alati teha. – Darkestmind
ESIMENE PEATÜKK
Maeve
Esmaspäev, 17. veebruar
Mu õde peab mind looderdajaks. Ta ei ütle seda otse välja – õigemini ei kirjuta seda sõnumites –, kuid vihjab sellele alatasa:
Kas vaatasid seda ülikoolide nimekirja, mille saatsin?
Üheteistkümnenda klassi talvel pole liiga vara otsima hakata. Tegelikult oled pisut hiljaks jäänud.
Kui tahad, võime mõnda kohta külastada, kui ma Ashtoni tüdrukuteõhtuks koju sõidan.
Ja sa peaksid esitama avalduse ka mõnda sellisesse kohta, mis sunnib sind mugavustsoonist täiega välja tulema.
Kuidas Hawaii ülikool kõlab?
Tõstan pilgu telefonis sähvivatelt sõnumitelt ja see kohtub Knox Myersi küsiva silmavaatega. „Bronwyni meelest peaksin ma Hawaii ülikooli minema,“ raporteerin ning talle jääb empanada peaaegu kurku kinni.
„Ta ikka mõistab, et see asub saarel, eks?“ küsib Knox, sirutades käe jääveeklaasi järele, ja kulistab pool selle sisust ühe lonksuga alla. Café Contigo empanada’d on Bayview’s legendaarsed, aga parajalt krehvtised, kui sa pole vürtsika toiduga harjunud. Knox, kes kolis Kansasest siia põhikooli ajal ja peab endiselt seenepuljongi põhjal tehtud ühepajatoite oma lemmikroogadeks, ei ole seda kindlasti mitte. „Kas ta on juba unustanud, et oled jõuline rannavastane?“
„Ma ei ole rannavastane,“ asun end kaitsma. „Ma ei ole lihtsalt liiva pooldaja. Ega liigse päikese. Ega hoovuse. Ega mereelukate.“ Knoxi kulmud kerkivad iga lausega aina kõrgemale. „Kuule, sina ise sundisid mind „Sügaviku koletisi“ vaatama,“ tuletan talle meelde. „Minu ookeanifoobia on suuremalt jaolt sinu süü.“ Knox oli eelmisel suvel minu esimene peika ja me mõlemad olime liiga kogenematud mõistmaks, et meie vahel pole tegelikult tõmmet. Me vaatasime suurema osa oma suhte ajast teaduskanalit, ja see oleks ometi pidanud meile kiiremini vihjama, et meil on parem olla lihtsalt sõbrad.
„Sa suutsid mind veenda,“ sõnab Knox sarkastiliselt. „See siin on sinu jaoks õige kool. Ootan juba, et saaksin lugeda sinu kahtlemata siirast kandideerimisesseed, kui on aeg see esitada.“ Ta kummardub ettepoole ja tõstab sõnade rõhutamiseks häält. „Järgmisel aastal.“
Ohkan, trummeldades sõrmi erksavärviliste plaatidega kaetud laual. Café Contigo on sügavsiniste seinte ja metall-laega Argentina kohvik, mille õhus on segunenud magusad ja soolased lõhnad. See asub mu kodust vähem kui pooleteise kilomeetri kaugusel ja sellest sai mu lemmikkoht koduste ülesannete tegemiseks pärast seda, kui Bronwyn läks Yale’i ja mu tuba oli äkitselt liiga vaikne. Mulle meeldib kohviku sõbralik sumin ning tõsiasi, et mitte kellelgi pole midagi selle vastu, kui ma veedan siin kolm tundi ja tellin vaid kohvi. „Bronwyni meelest olen ma graafikust