ma, StudentTouri tegijaid Harryt ja Jannot ning lisaks kõiki toredaid Hawaii sõpru!
„Maailm on raamat ja need, kes ei reisi, loevad ainult ühte lehekülge.“
Milline on hea reisikiri? Eks ta ole üks paeluv lugu kaugest maast ja võõrast kultuurist. Parimal juhul säärane vaimuvirgutav tekst, mis lugedes tekitab üha süvenevat tungi saata töökohta ülemusele lakooniline faks – ma lahkun! – pakkida oma seitse asja kokku ning pikalt mõtlemata põrutada esimese lennuga sinna, millest just lugesid. Kui mitte sinna, siis lihtsalt kuhugi minema. Ning unustada hall argipäev.
Kristel Rumesseni Hawaii raamatut lugedes tabasin end korduvalt n-ö minemise mõttelt. Tahan sinna! Kohe!
Hea reisikiri võib olla ka üks mõnus-mahalakas kirjanduslik rännak, mida lugedes kogu kauge maa ilu ja võlu silme ette tuleb, justkui oleksidki ise kohal – tunned lõunamaa sooja tuule paitust, eksootiliste taimede magusat lõhna ja võõraste toitude maitseid. Näed ridade vahel kaugete kaunite paikade ilu ja … Ja kui läbi saad ning silmad raamatult tõstad, siis koged kerget šokki – neetud, ikka olen siin. Ikka on hall. Ikka on argipäev. Nii juhtus mul ka. Nagu vaesel noorpaaril Tammsaare “Itaalia-reisi” novellis. Mingi viletsa raamatuga sellist tunnet ei kogeks.
Ja lõpuks võiks hea reisikiri olla ka üksikasjalik käsiraamat, millele autoril on jätkunud silma kõige jaoks, mis tarvilik ja tähtis. Oluline info nendele, kes ehk ise kauge reisi ette kavatsevad võtta.
Kirjas on tähtsamad faktid. Kirjas on vihjed, mis võiks olla abiks reisidokumentide, meditsiinitõendite või töölubade vormistamisel, õigete riiete ja jalanõude valimisel, kohapeal elupaiga leidmisel ning (kui vaja) töökoha otsimisel. Ka vaatamist väärt vaatamisväärsustele ja kogemist väärt kogemustele on osutatud. Jah, selline hea abimees, vihjete- ja soovitustekogum on see raamat samuti.
Peab tunnistama, et üle pika aja sattus mu kätte hea reisikiri – Kristel Rumesseni “Aloha, Hawaii!” raamat.
Eessõna/Saateks
Miks pole Hawaii omaette riik? Kas Hawaii elanikud on ameeriklased? Kas …
Kui tuleb jutuks, et olen elanud Hawaiil, hakkab küsimusi sadama nagu rahet. Tavaliselt alustatakse sellega, et kuidas siis oli kah? Vastan lühidalt „super”, kuid samal hetkel lendavad mu mõtted välkkiirelt tagasi saarele, silmad löövad särama ja suu venib tahtmatult kõrvuni. Tahaksin kõigilt, kes naiivses uljuses selle küsimuse esitasid, röövida paar nädalat, et rääkida kõigist unustamatutest seiklustest ja muljetest, millesse ma saarel sattusin või mida kogesin.
Saarel elades pidasin blogi, et anda kallitele kodustele lugejatele neti kaudu edasi parimad palad saare eluolust ja enda ettevõtmistest ning mis kõige tähtsam – see oli hea võimalus anda märku, et olen elus ja terve ning kõik on super. Nägin raamatu kirjutamises suurepärast võimalust pakkuda lugejale valikut – võtta mu lugudest nii palju kui ise soovib. Raamatu kirjutamine näis hea mõte kahel põhjusel – esiteks mälestused tuhmuvad ja tore oleks seiklustest ka oma lastele ja lastelastele pajatada nii nagu nad tegelikult juhtusid, siis kui ma „veidi“ hajameelsemaks olen jäänud ja kõike enam nii täpselt ei mäleta. Ning teiseks – äkki on sellest natukenegi abi sadadele noortele, kes igal suvel Hawaiile rändavad. Ja loomulikult nende perekondadele, kes ilmselt veelgi rohkem muretsevad ja kellel oleks ju tore erapooletust allikast kinnitust saada, et seal on tegelikult kah nii vinge nagu räägitakse ja karta pole vaja.
Raamatu kirjutamine võttis kooli lõpetamise ja töö kõrvalt kaugelt rohkem aega, kui oleksin osanud arvata, aga valmis ta sai.
Elasin Hawaiil 2009. ja 2011. aasta suvel, kokku pool aastat.
Selle ajaga saab kohalikust eluolust üsna korraliku ülevaate. Eriti, kui sind on tundmatus kohas vette visatud ja pead veest välja ujuma ehk oma elu nullist üles ehitama. Käesolev raamat on jagatud kahte ossa – esimene räägib 2009. ning teine 2011. aasta sündmustest. Selle aja sisse mahtus meeletus koguses nalja, naeru, vahvaid ettevõtmisi ja põnevaid kohtumisi, kuid ka raskemaid hetki ja paksu musta masendustki.
Hawaii on maapealne paradiis tänu lugematutele surfirandadele, ideaalsele kliimale ja sõbralikele inimestele, kuid seal on palju muudki. Kas teadsite, et Hawaii on ainuke USA osariik, mis on olnud kuningriik? Et Hawaiil Honolulus asuv Iolani Palee säras elektrivalguses tervelt neli aastat varem kui Valge Maja Washingtonis? Et rohkem kui kolmandik maailma ananassiekspordist tuleb Hawaiilt?
Käesolevast raamatust leiab lugeja kasulikke soovitusi Hawaiil hakkama saamiseks, kuid ka mõnusat ja humoorikat infot nende imeliste saarte kohta. Raamatu lõppu panin Oahut külastavate turistide jaoks kokku põnevamate matkaradade ning lühikese „must see” ehk „peab nägema/külastama” nimekirja.
PS! Mõnedes seiklustes on nimed muudetud.
Esimene osa
„Üks rõõmsamaid hetki inimese elus, ma arvan, on lahkumine kaugele teekonnale võõrastele maadele. Raputades ühe võimsa pingutusega maha harjumuse ahelad, rutiini halli raskuse, muredekatte ja koduse orjuse, tunneb ta taas end õnnelikuna.”
Sissejuhatus
Idee Hawaiile minna tekkis 2009. aasta märtsikuus. Õppisin ülikoolis esimesel kursusel õigusteadust ja tundsin, et pean saabuval suvel midagi kardinaalselt uut ja ägedat ette võtma.
Keskmiselt kaks korda nädalas helistati mulle firmast, mis vahendab tudengeid USAsse raamatuid müüma. Jutt algas alati sellega, et sinu hea sõber see ja see arvas, et sa oled eriti äge inimene ja et see programm on loodud just sulle. Ja kui sa ise ei taha programmiga ühineda, siis anna sõprade-tuttavate telefoninumbrid, kellele me võiks samuti helistada … Igal juhul oli mul sellest iganädalasest tüütamisest totaalselt siiber. Soovitasin neil inimestest, kes keelduvad, andmebaas luua, ja nad rahule jätta.
Juhuse tõttu sain tänaval kokku hea tuttavaga, kes oli sama programmi raames Ameerikas käinud ja rääkis sellest ainult ülivõrdes. Ta soovitas mul kindlasti programmiga ühineda – olevat tasuv ja andvat elukogemust. Kuna tegemist oli igati normaalse tüübiga, siis tõstis minus pead uudishimu, mis programm see täpsemalt on. Ja on ju silmakirjalik midagi maha kanda ilma, et sellest eriti midagi teaksidki.
Kui telefon taas helises ja kõlas pähekulunud jutt: „Sinu hea sõber Mikk (keda ma viimati umbes 5 aastat tagasi olin näinud) andis meile su numbri, sest ta arvas, et sina aktiivse ja eriti laheda noore inimesena tahaksid meie eriti ägedast programmist rohkem kuulda ja suvel palju raha teenida … bla-bla-bla“, otsustasin selle häälega kokku saada.
Kohtusin armsa blondi neiuga Olümpia hotelli kohvikus ja vestlesime kakaotasside taga paar tundi. Ta tutvustas mulle organisatsiooni struktuuri, teenimisvõimalusi, boonussüsteeme ning rääkis ka võimalikest eesseisvatest raskustest. Jutt tundus igati asjalik.
Kuni hetkeni, mil see ettevõtlik neiu lubas, et ma ei pea põrumise pärast üldse muretsema – minu iseloom nullitakse kohe alguses täiesti ära ning ehitatakse siis uuesti üles. See pidi andma mulle kindlustunde, et kui ma järgin nende õpetatavat müügisüsteemi ja unustan täielikult oma emotsioonid, veelgi enam, lõpetan iseseisva mõtlemise ja hakkan robotiks, ootab mind ees suur edu. Nii tore ju! Aga mis hea pärast peaks ma tahtma, et mu iseloom ära nullitakse?
Ei köitnud mu meeli enam põnevus, mis tabavat mind Ameerikasse jõudes – keegi ei tea, mis osariiki ta saadetakse (selgub kohapeal) – ega müügiboonused, mille nimel omavahel võisteldakse. Vaimusilmas kujutasin end kohvreid pakkimas nii Alaska kui Florida jaoks – lõbus teadmatus tõesti! Võib-olla olen ma liiga pirtsakas, kuid tundsin, et ka nende motivatsiooninänn nagu nt raamatufirma logoga pusa, ei tõsta mind kõrvust ega innusta 3 kuud vahetut müügitööd tegema.
Ma pole kunagi siidinäpp olnud, aga kuuel päeval nädalas hommikul kuuest õhtul üheksani