>
Autori märkus 1818
Pärast Napoleoni kaotust kujunes okupatsiooniarmee Prantsusmaal tohutu suureks organisatoorseks probleemiks. Prantslaste arvates pidi küll juhtuma ime, et nad suudaks kõik need 150 000 väesalka ära toita. Nende rõõm võõrvägede saabumise üle muutus peagi meelehärmiks.
Pealegi hakkasid prantslased protesteerima reparatsioonimaksu vastu ja Madame de Staël ennustas, et seda makstakse “esimesel aastal kullas, teisel hõbedas ja kolmandal seatinas”.
Okupatsioon lõppes 1818. a novembris Aix-la-Chapelle’is toimunud kongressiga. Kuid sellega sai Inglismaa endale kaks vaenlast: poliitilise rahulolematuse ja majandusliku madalseisu. Sõjast tagasi pöörduvad mehed leidsid, et maal, mille eest nad olid nii vapralt võidelnud, polnud kohta kangelastele.
Esimene peatükk
Harlingtoni hertsog saabus Harlingtoni majja Berkeley väljakul ja vaatas rahulolevalt ringi.
Maja oli silmanähtavalt heas korras ning ta vaatas uhkusega esivanemate portreesid, mis rippusid seintel ja trepi kohal.
Seal olid ka eelmise hertsogi kogutud maalid, mille hulgas terve hulk Prantsuse meistrite töid.
Ta saabus just Prantsusmaalt, kus oli õppinud hindama Prantsuse kunstnike geniaalsust, mida ta enne sõda Napoleoniga polnud osanud.
Sõja lõpust saadik oli tema silmaring laienenud nii mõneski valdkonnas, mis teda varem sugugi ei huvitanud.
Ta oli pikk, väga ilus mees, kelle kõnnakusse ja ilmselt ka silmavaatesse olid sõduriaastad jätnud oma jälje.
Naised, keda oli tema elus palju olnud, olid talle öelnud, et ta näib alati otsivat midagi silmale nähtamatut, kuid harilikult pettub selles.
Ta ei olnud päris kindel, mida nad selle all silmas peavad, kuid, tõsi, ta oli õppinud hindama nii mehi kui ka naisi pigem nende isikupära kui väliste omaduste järgi.
Ka oma väga tähtsa positsiooni Wellingtoni armees saavutas ta tänu võimele mõista inimloomust.
Ta polnud mitte ainult juht, vaid, nagu keegi kord ütles, tal oli eriline külgetõmbejõud, mis on omane vaid suurimatele valitsejatele.
See kompliment ajas hertsogi naerma. Samal ajal lootis ta – kuna ta polnud üldse upsakas –, et see on tõsi.
Nüüd, kui ta kõndis vestibüülist alla elutuppa ja sealt raamatuid täis raamatukokku, mõtles ta, et vähestel meestel on elus niimoodi vedanud kui temal.
Ta oli ilma vähimagi kriimustuseta üle elanud viis kurnavat aastat Portugalis ja Hispaanias, siis Prantsusmaal ja lõpuks Waterloo all, samal ajal kui paljud tema sõbrad ja kaaslased tema kõrval tapeti.
Seejärel, ja mitte ainult silmapaistva sõjamehena, vaid ka diplomaadina, oli ta olnud Raudsele Hertsogile1 okupatsiooniaastatel hädavajalik mees.
Tagasivaadatuna oli see kahtlemata keeruline aeg täis pettumusi ja poliitilisi draamasid mitte ainult Inglismaal, vaid kogu Euroopas.
Kuid nüüd, uskumatu küll, oli see möödas ja aasta lõpuks – Waterloost oli möödunud kolm aastat – pidi okupatsiooniarmee koju tulema.
Pärast kõiki dramaatilisi vaidlusi, hetki, kus kannatus katkemas, tehtud ja tegemata otsuseid, mida saatis liitlaste omavaheline lõputu köievedu, suutis hertsog vaevu uskuda, et ta on nüüdseks vaba mees.
Ees seisis küll veel kongress Aix-la-Chapelle’is, mis pidi toimuma oktoobris, armee pidi aga Prantsusmaalt väljas olema 30. novembriks.
Harlingtoni hertsogil olid nüüdseks käsil aga hoopis isiklikud probleemid, kuna Wellington oli tal suve alguses vastumeelselt armeest lahkuda lubanud, et ta saaks oma asjadega tegelema hakata.
Üllatavalt meeldiv oli Londoni saabudes leida, et vähemalt Harlingtoni maja on tõeliselt heas korras.
Ta oli saatnud ühe oma adjutandi, äärmiselt usaldusväärse mehe juhtnööridega ette, et teenijaskond teaks tema saabumiseks valmis olla.
Ta tahtis selleks ajaks juba oma katuse all olla, kui asevalitsejale külla läheb, ja kui kuningas on küllalt terve, siis ka tema majesteedile Buckinghami paleesse.
Kummaline oli olla tagasi Inglismaal peale pikki välismaal veedetud aastaid, veelgi kummalisem oli teada, et tema positsioon elus on nüüd hoopis teine, kui see oli olnud viimati siin viibides.
Viimati, Inglise armee ühe noorima koloneli Ivar Harlingina, oli ta siin leidnud nii mõndagi, millega end lõbustada, enamiku lõbustuste jaoks jäi tema kukkur aga paraku liiga kõhnaks.
Nüüd, Harlingtoni hertsogina, polnud ta mitte üksnes lugupeetud aristokraat koos paljude sellega kaasnevate kohustustega, vaid ka äärmiselt rikas mees.
Kadunud hertsogi pangaametniku kirjadele, mis olid teda Pariisis ees oodanud, oli lisatud nii nimekiri selle kohta, mis nüüdsest kõik talle kuulus, kui ka teadaanne rahasumma kohta, mis oli tema nimele kirjutatud.
Summa oli uskumatult suur, kuid kuna sel ajal oli veel nii palju Wellingtoni heaks teha, heitis noor hertsog oma isiklikud asjad kõrvale ja eelistas seista oma kodumaa eest.
Kui ta raamatukokku jõudis, jäi ta seisma ja silmitses nahkköites raamatuid, mis muutsid seinad värvikirjuks, ja imetles Stubbsi väga peenelt tehtud hobustemaali kamina kohal.
Sisse astus ülemteener, vanem meesterahvas.
Talle järgnes teener, kes kandis hõbedast kandikul perekonnavapiga kaunistatud veinijahutajat, mille sees avatud pudel šampanjat.
Kui hertsogi klaas oli täidetud, pani ta automaatselt tähele, et teenrile ei istu tema livree eriti hästi selga ja tema sukad on lontis.
Ta pidi end kõvasti tagasi hoidma, et sellele mitte tähelepanu juhtida ja meest end korrastama saata.
Kui teener oli kandiku toa nurka lauale asetanud ja ülemteener kuidagi ebalevalt seisis, tundis hertsog, et peab midagi ütlema.
“Teie nimi on vist Bateson?” küsis ta.
“Jah, teie hiilgus. Nii see on.”
Peale pausi alustas ta pisut kõheldes uuesti:
“Ma loodan, et kõik on teie hiilguse meele järele, kuigi meil oli vaid kolm päeva aega teie tulekuks valmistuda ja kuus viimast aastat on maja seisnud suletuna.”
“Ma just mõtlesin, et see paistab nii heas korras olevat,” vastas hertsog rahulolevalt.
“Oleme ka kõvasti vaeva näinud, teie hiilgus, ja kuigi ma söandasin palgata mitu naist kõiki neid tubasid koristama, mida te võiksite soovida kasutada, seisab terve hulk töid veel ees.”
“Ma eeldan, et kuna kadunud hertsog oli oma viimastel eluaastatel nii haige,” lausus hertsog mõtlikult, “ja ei tulnud kordagi Londonisse, kuulus siinsesse teenijaskonda vist õige vähe inimesi.”
“Ainult mina ja minu naine, teie hiilgus.”
Hertsog kergitas kulme.
“Seda on kahtlemata vähe nii suure maja kohta. Siiski,” lisas ta lahkel häälel, “näeb see välja just selline, nagu ma ootasin.”
“Seda ma lootsingi teie hiilguselt kuulda,” vastas ülemteener, “ja kui mul on teie luba edaspidi teenijaskonda suurendada, olen kindel, et me suudame varsti luua majja sellise korra, nagu see oli vanadel headel aegadel.”
“Muidugi!”
Hertsogi huuled tuksatasid ülemteenri sõnade peale.
Üksnes vanade heade aegade mainimine oli muutunud armees naljaks, nii ka diplomaatilistes ja poliitilistes ringkondades. Ta oli üsna kindel, et ka kodustes.
Igal maal – rahu väljakuulutamisest saati oli ta neid külastanud suurel hulgal – räägiti ainult vanadest headest aegadest ja sellest, kui tore kõik siis võrreldes praegusega oli.
Ta oli üsna kindel, et seda hakatakse talle Inglismaal ikka ja jälle kordama.
Kui Bateson mõistis, et hertsogil pole enam tahtmist temaga juttu jätkata, ütles ta:
“Lõunaoode saab kohe-kohe valmis, teie hiilgus. Loodan, et see on teie meele järele.”
Hertsogi