Ilm oli ilus. Päikese ees polnud pilve varjugi ja kerge tuuleiil paitas põski. Tõeline rannailm!
Pirita rannahoone ees närviliselt edasi-tagasi kõndiv neiu elavnes märgatavalt, kui tema vaatevälja ilmus paar noormeest:
„Kas nad märkavad mind? Näevad, kui noor ja kena ma olen? Ja saavad aru, et olen valmis elama seda meeletut ja glamuurset elu, mis pakub miljon võimalust? Kas nad näevad, et et mu tunded pulbitsevad ja ma ootan ja tahan, et keegi, kes on hea välimusega ja miks mitte ka rahakas, tahaks minu tunnetest osa saada? Tegelikult, mis jama ma ajan… mis miks mitte rahakas! Loomulikult ma tahan, et see oodatud mister Salapärane oleks rikas. Kellele on vaja mingeid hädapätakaid? Tegelikult… peaasi vist ikkagi, et on ilus mees. Rikkus tuleb niigi! Just! Aga armastus? See meeletu, põletav, kirglik armastus? Jah, loomulikult oleks väga hea ja tore, kui koos ilusa ja rikka noormehega tuleks kohe ka armastus, aga vahel tuleb see lihtsalt hiljem… järgi.”
Tüdruk pöördus ja jalutas juba teab mitmendat korda tagasi Pirita tee äärde. Oli palav ja ta higistas. Kuhu jääb siis sõbranna Signe? Ammuilma oleks ta pidanud siin olema. Tema tööpäev lõppes juba pool tundi tagasi. Ega siis buss kesklinnast siia tund aega ei sõida! Aga… äkki ei jõudnud ta bussile ja ootab järgmist… Mõned ju ootavale bussile ei kiirusta. Jäävad või maha. Mingi tobeda põhimõtte pärast ei jookse. Polevat väärikas.
Sõbrantsi vihaleajav aeglus meenutas taas Heikit. Ka too oli Mirebelli meelest üks igavesti uimane tüüp, kes tavaliselt ainult üht teatud elulist asja toimetades muutus energiliseks, liikuvaks ning leidlikuks. Kuid tema oli nüüd minevik. Poiss oli teda mõni aeg tagasi jälle petnud. Ja kes teab mitmes kord juba. Aga sel viimasel korral oli Mirebellil närv lõplikult üle visanud. Nüüd aitas! Kui ta tema eelmise korra kõrvalehüppest Sossist leitud rõveda takkus juustega plikaga kuulis, polnud ta sõnagi öelnud. Heiki ei kahtlustanudki, et ta teab. Aga ta teadis ja oli vihane. Heiki oli ju tema oma, tema omandus. Kuidas ta üldse julges? Aga fakt oli fakt. Ta oli julgenud ja ka teinud… Kindel see, et koguni korduvalt! Mirebell oli lõpuks mõelnud, et aitab nüüd sellest jamast! Mees lihtsalt peab end muutma. Hakaku normaalseks, või muidu… Tagantjärele tarkusega Mirebell kahetses, et polnud kunagi varem skandaali teinud. Et teeskles mitteteadmist ja ei tahtnud petmistest teada. Kuid kui Heiki kõigile rõõmsalt oma võitudest kuulutama hakkas ja see üsna kiiresti ka Mirebelli kõrvu jõudis, sai tema mõõt viimaks täis. Ta korraldas korraliku stseeni ning siis, vastu kõiki ootusi… andis jälle andeks. Mees kuulus ikkagi talle. Nagu kleit kapis või vaas laual. Pealegi. Mitte kõik nende vahel polnud ju nii halb. Leidus meeldivaidki momente. Tõele au andes ei jätkunud neid küll enamjaolt kaugemale kui voodi servani. Sellele polnud Mirebell aga tol korral mõelda tahtnud. Ta arvas, et küll hiljem näeb, mis vahekorrast saab. Pealegi, Heiki oli alati tema juurde tagasi tulnud ning öelnud, et ta on maailma parim. Seda neiu uskus. Loomulikult oli ta parim! Võrdle kellega tahes…
Ise pidas Mirebell end avatuks. Kõigele uuele. Elus üldse aga voodis lausa kohustuslikult. Olgu need siis musta värvi siidist voodiriided, mis ta ema suurte silmade all uhkelt üle voodi laotas, või kõik võimalikud ja mittevõimalikud ideed seksuaalse vahekorra täiuslikuks muutmisel. Miks peakski pidureid peal hoidma? Rõõmsalt oli ta alati valmis proovima kõike, mida noormees välja pakkus ja tegi ka ise ettepanekuid proovida küll rollimängu ja valuvõtteid.
Ükskord, kui nad läksid Heikile uut ülikonda ostma, ahvatles ta noormeest ka riidekaupluse proovikabiinis seksima. Millega too kummalisel kombel nõusse jäi. Elamus iseenesest oli juba nii mõndagi väärt. Mirebell muigas, meenutades, kuidas ta kiirustades oli püksikud kotti toppinud ja hiljem, olles unustanud et on ikka veel püksatu, kinos piletit ostes need kogemata koos rahakotiga välja tõmmanud. Heiki naeris end kõveraks, piletimüüja tegi põlastavat nägu, ta ise nähvas kassas istuvale mutile, et kas sa pole enne trussereid näinud või… ja kõndis seejärel pead selga visates uhkelt kinopuhvetisse.
Mirebell vaatas uuesti bussipeatuse poole. Ei tulnud sealt aga see, keda ta ootas. Hoopis mingi võõras, kepile toetuv mutt, kellel koeranässakas kõrval jooksis. Ei kedagi rohkemat. Ta vaatas kella. Mis? Juba peaaegu pool kolm? Kuhu see Signe siis jääb? Millal niimoodi veel päevitada jõuab?
Ta läks vihaselt restorani juurde tagasi ning jalutas nüüd selle ees aeglasi ringe. Kui kaua peab veel ootama?
Tema tähelepanu köitsid kaks naist, kes metsatukaäärsete põõsaste tagant nähtavale ilmusid. Parema puudumisel jäi Mirebell neid silmitsema. Kitlites mutid, ühel krunn peas, teisel poisipea, mõmisesid üksteisele otsa vaatamata midagi omavahel ning üks neist heitis tüdrukust möödudes neiule kurja pilgu. Selle peale Mirebell seisatas ja võtnud sisse demonstratiivse asendi, põrnitses vastu. Naised läksid mööda, pistsid siis aga pead kokku, sosistasid omavahel ning vaatasid tagasi. Mirebell põrnitses endiselt. Et neid aga veel rohkem ärritada, hakkas neile järele jalutama. Mida need eided endast õige mõtlevad?
Korraga pähe turgatanud mõte ehmatas tüdrukut:
„Järsku on ripsmevärv laiali läinud?“
Närviliselt hakkas ta sobrama randa kaasavõetud suures kotis, tahtes leida väikest taskupeeglit, mis tal tavaliselt alati kaasas ja käepärast oli. Korraga meenus, et peegel jäi kindlasti käekotti. Miks pidi ta selle randa kaasa võtma? Tahtis ta ju sealt otse koju minna. Ja pealegi, kui keegi kenakenearmsakene poiss kuhugi kaasa kutsuda tahab, oli alati võimalus öelda, et sõidame enne minu juurest kodust läbi, tahan riideid vahetada.
Tüdruk tegi sõrme süljega niiskeks ning tõmbas üle silmaaluste. Vaatas sõrmele, see oli üsna must. Mirebell ohkas:
„Pagana palavus, mis higistama ajab!“ See veel puudus, käia ringi, silmavärv laiali. Teha polnud aga midagi. Eks hiljem võib mere äärde minnes silmaalused puhtaks teha. Igaks juhuks tõmbas ta ka teise sõrmega veel kord üle silmaaluste. Hea meelega oleks päikeseprillid ette pannud, aga neid polnud enam. Prillisang oli juba paar nädalat tagasi katki läinud ja ta oli need seepeale vihaselt prügikasti visanud. Uute ostmiseks polnud raha. See oli paaril suvilapeol käimise jaoks ülivajaliku uue pluusi peale juba ära kulutatud.
Mutid olid juba ammu vaateväljast kadunud, Signet polnud aga ikka veel. Kui läheks ise randa? Mida ma siin jalutan nagu segane? Võibolla ta üldse ei tulegi? Aga kui jääb hiljaks ja pärast sõimab, et ma ei oodanud? Olgu, rahustas ta end, ootan ühe bussi veel ära, aga siis on kõik! Otsustavalt pöördus neiu rannahoone ees uuesti ümber ning kõndis üliaeglaselt tagasi bussipeatuse poole. Pagana Signe, kuhu ta jääb? Peksa tahab saada või?
Selja tagant kostus vaikset kõnekõminat.
„Kas keegi ütles midagi minu figuuri kohta,” läksid Mirebellil kõrvad kikki.
Teeseldes, et otsib midagi kotist, ta seisatas. Hetke pärast olid temaga kohakuti kaks meesterahvast. Tüdruk piilus silmanurgast nende poole. Huvitav, huvitav, kas nad rääkisid minust? Imetlesid minu keha? Vaadake jobud jah, kui kena ma olen…
„Hm…“ mühatas üks neist. Mirebell heitis talle pilgu ja otsustas ühe murdosa sekundi jooksul, et mees ei kõlba kuhugi. Ta oli hallipäine. Tema punnis kõht rippus üle püksivärvli, püksisääred olid liiga lühikesed ja laubal lebav õnnetu juuksetutt tundus higine. Teine meestest oli noorem. Ta näis rahutu. Oli ehk koguni närvihaige, sest keerutas pidevalt pead ega suutnud paigal seista. Veidra kujuga suured mustad prillid, mis tegid ta Mirebelli meelest kas roboti, tulnuka, mootorratturi või koguni tavalise keevitaja sarnaseks, ei püsinud hästi ninal. Lisaks mängis ta närviliselt käesoleva võtmekimbuga, mille küljes olev roosa tutt oleks rohkem mõne nohikust tüdruku võtmekimbule sobinud.
No mida need mehed nüüd tahavad? Selge see, et nendesugustele jõledustele noored tüdrukud, aga arvatavasti kõik naised meeldivad, aga no unistage edasi.
„Kas läheme kohe stuudiosse tagasi?“ küsis noorem mees vanemalt. Paari päeva pärast algas casting järjekordsesse Eesti mängufilmi nimega „Hirmu ministeerium“, oli vaja minna ja vaadata, mis lahendusi kujunduse osas pakuti ja kui palju see maksma võis minna.
Vanem, tüsedusele kanduv meesterahvas pistis käe taskusse ja tiris sealt välja ninarätiku. Ähkides ja puhkides tupsutas ta sellega laupa.
„Ääh,“ ohkis ta. „Liha, kuramus, oli üle vürtsitatud, keegi kurat oli terve piprapurgi sinna peale kallanud… Lähme, Juhanovitś, võtame paar napsu peale. Terves sisikonnas keeb mis hirmus.“
„Muidugi läheme, Artur Elmarovitś,“ vastas teine, kuid ei saanud