n>
I
Kus lugeja Ojaveskit ja veskirahvast tundma saab
Kui õnn ja südamerahu ikka seal elaks, kus täis rahakotid ja rasvased põllud-maad leitakse, siis oleks vana Andres Trimm ehk Ojamölder – kuidas rahvas teda ta veski järele hüüdsid – vist kõige õnnelikum mees Männiku külas olnud. Oma nelikümmend kaheksa vakamaad põldu ja heinamaad, ise veel veski ja hooned-majad, tegid Andrese jõukaks meheks, ja et raudlaegas voodi all magamisekambris telliskive täis ep olnud – selle peale oleks ma kihla vedanud; sest Ojamöldril oli «nodi», seda teadis igamees Männiku külas.
Õnne ja südamerahuga on aga üsna ise lugu, ja targad inimesed ütlevad, et mõlemad palju sagedamini madala õlgkatuse alla kui kõrgesse kivimajasse aset pidavat tegema.
Ka Ojamölder oli kõige oma rikkuse ja varaga üks õnnetu ja rahutu mees. Kust see siis tuli? – No esmalt sest, et ta üks püsti-ihnus ja mammonateener oli, kes iial küllalt ja tahtmise järele ei saanud; ning teiseks, et ta lapsed talle puhast südamevalu ja muret teha – kuidas ta ikka ütles. —
Mis tõsi, jääb tõeks – oma tütre poolest oli Andresel sellega sula õigus. Mähkmeist saadik hellitatud ja mõnitatud tüdruk sai linnas koolitatud ning – et enesel kaunis libe nägu ja isal hästi ümmargune rahapung oli – viimaks ühele kergemeelsele linnakaupmehele mehele. No nüüd ei teadnud isa ega tütar enam, kui kõrgesse pead tõsta! Ojamöldri Kata oli ju nüüd kaupmehe proua – kus selle au ots! – See tuuris nõnda aasta võrd aega. Seal oli ühel päeval kõla väljas: kaupmees Lindner on pankrotti jäänud! Kuis nii ruttu? – Eks teada muidugi, kuidas säherdune linnaelu on: Lindner elas priskesti, prouakene aitas kõrvalt, ja kui viimaks sõrmed kukru põhja puutuma hakkasid, mõtles auväärt väimees: «Parem natukesega kui üsna ilma», võttis tee jalge alla ja lippas – Ameerikamaale, kus teisi sähendusi kelme veel peab olema. Säh, võta veel kinni! Tahes või tahtmata pidi isa oma Katakese koju tagasi võtma ja temale armuleiba andma.
Aga nii kergemeelne kui möldri Kata ka oli: see hoop läks ometi südamesse ja lõikas sügava haava. Ta põdes ja kidus, ja kui kullerkupud ning jaanililled uuesti õitsema lõid ja karjalapsed vainul huikasid – magas Ojamöldri Kata oma väikese tütrega ammu juba Männiku kirikuaias.
Jakob, Ojamöldri ainus poeg ja varapärija, oli tuline mees – seda ütlesid kõik külarahvas, – ja pealegi Männiku küla kõige ilusam poiss – seda ütlesid iseäranis kõik Männiku küla tüdrukud; – kes seda ka paremini pidi tundma? – Siiamaale oli asi hea ja isa temaga rahul, aga et Jakob kõigi tütarlaste hulgast just koolmeistri Annat omale abikaasaks nõudis, kui ometi kõik teised keelt ta järele nilpasid: see tegi Ojamöldrile nii suurt meelehaigust, et sagedasti söök ega jook ei maitsnud. Miks nõnda? – Jah, Annal olid kõiksugu head viisid ja kombed ning ilus oli ta pealegi nagu ingel – üksainus asi tal puudus: raha!
Raha, palju raha! oli aga Ojamöldri öösine igatsemine ja päine mõte. ja suuremat meelehaigust ei võinud Jakob temale teha kui üht vaest tütarlast kosida.
Liisa, Ojamöldri perenaine, oli mõistlik, helde ja tasane naisterahvas, kes vaevalt tänini isa ning poja vahel rahu oli pidanud. Aga ta nägi selgesti, et asi kauaks enam nõnda ei võiks tüürida; sest Andrese viha poja vastu süttis päev-päevalt enam põlema, ja hiljuti alles oli ta ähvardanud Jakobit majast välja ajada, kui ta seda paljast kirikurotti maha ei jätaks. – Ja Andres oli mees oma sõna tõeks tegema, sest toredamat ja kõrkjamat meest kui Ojamölder ep olnud kahekümne versta pealt ümberringi leida.
Vaesel emal kippus süda lõhki minema igavese tüli ja riiu üle, mis õhtu hilja peremehega maha heitis, hommiku vara temaga üles ärkas ja päev üle kortsus kulmul ja hapude sõnadega, urisedes ja nurisedes toas ja väljas ümber luuris. Pealegi tundis Liisa oma poja südamevalu isa tahtmise üle, sest ta oma lugu noores põlves oli karvapealt seesama olnud. Mitte ta oma süda, vaid õndsa isa tahtmine oli ta Ojamöldri naiseks pannud; ta ise oli ammu ühe teise valitsenud. Raske südamega oli ta viimaks isa sõna kuulnud. – Ojamölder oma toreda meelega ep olnud teda iial see-eest tänanud ja vaatas ka nüüd jälle võõrsilmi oma abikaasa peale: kas ta ehk Jakobi nõus ep oleks? Et seepärast Liisal kuldsed päevad ep olnud, mõistab igaüks isegi.
Teistviisi, aga mitte parem, oli lugu ülemalnimetatud Anna elukohas. Kui külatänavast üles ja koolimajast veel tükk maad mööda läheme, tuleb meile kiriku taga üks vana lagunud hoone vastu viltu seinade ja samblakatusega, mis selgesti tunnistab, et hoone ehitajal ammu enam hambad ei valuta. Siin elab vana Sutlepa Tõns oma naise ja toatäie lastega, ehk küll vana hurtsik õiguse pärast ammu oleks pidanud oksjoni peal müüdud olema, kui võlapärijal linnas ristiinimese süda rinnus poleks olnud. – Kui Anna isat-emat nii äkisti ära surid, oli Tõns Anna – teada muidugi maksu eest – kasvatada võtnud, ja vallakohtul oli hea meel, et tühjast-paljast lahti said ja mõni vaeselapse halva hinnaga võttis. Aga paraku! Tõns ja Rõõt ei mõistnud iseeneste lapsi kasvatada, veel vähem võõrast. Mees oli püstijoodik ja karvupidikiskuja, naine ropp ja harimata, kes enamasti «minu oma» ja «sinu oma» vahel suurt vahet ei teinud ja tihti pöidla pikemaks kasvada laskis kui teised sõrmed. Mis pidi seal laste kasvatamisest välja tulema? Anna sai kasuvanematelt, mida suurem hulk temasarnastest saavad, kui nad vaesed on: vähe süüa – palju tööd ning sõimusõnu, ja kui taevaisa mitte ise oma sõnaga poleks avitama ja trööstima tulnud, ta oleks koguni maha jäetud ja unustatud olnud.
«Aga,» küsib üks või teine, «eks Anna läinud ära, kui kasuvanematele tüliks oli?» – Oi jah, küll ta, hea laps, oleks läinud, ja mõtles vist enne seepeale kui meie mõlemad, aga kas ta siis tohtis? – Kui Anna koolist välja sai, palus ta kohtumehi teda teenima panna, et oma leiba sööks ja kasuvanematel kaela peal ep oleks. Aga nüüd oli lugu lahti! «Kas nemad pidada uuesti tema eest kõndima ja muretsema? Tema olgu rõõmus, et ühte kohta jääda võida.» Rõõt aga ei oleks teda koguni ära lasknud, iseäranis nüüd, kus ta tütre pulmad ukse ees olid; sest Anna oli kõigega rahul ja maja mure tema kaela peal, ehk küll Rõõt teda paigal ütles risuks ees olevat ja hommikust õhtuni töö ja vaeva üle ragas ja sõimas.
Nõnda oli Anna veel tänini Sutlepa peres, ja silmapisaraid ning nutupäevi oli tal enam kui rõõmutundisid.
Lapsest saadik olid Anna ja Jakob ühes olnud, koos koolis, lugemas ja jumalaarmul käinud, sest mõlemate emad olid sõbrad, ka juba lapsest saadik. Aeg oli lastest inimesed teinud, aga armastus südames oli ka kasvanud, ja kui Jakob 23- ja Anna 20-aastaseks olid saanud, teadsid mõlemad ka, et teineteiseta elada ei võiks. Et Ojamölder naljalt üht verivaest miniat vastu ei võtaks, seda nad teadsid ka, aga mõlemad olid noored, võisid ning tahtsid oodata ja lubasid enne surra kui teineteisest lahkuda – kuidas see noore rahva viis ikka peab olema! – Igal linnal ja külal, ma ütleks praegu igal perel, on oma salaja sosisejad ja posisejad, kes suuremat rõõmu ei tunne, kui üht kogemata kuuldud saladust õige ruttu just sellele kuulutada, kes teda koguni teada ei pidanud saama – kas Männiku küla üksi neist ilma pidi olema? Polnud veel nädalapäevad möödas, siis teadis Ojamölder otsast otsani, kuidas lood seisid. Aga nüüd oli tuli takus. Andres ragas ja käras, et tuba kõlas, ja kinnitas viimaks vandega enne surra kui seda närukaela majasse võtta. Jakob jäi isa kisa juures vagusi, aga vanamees tundis oma poega ja teadis, et ta niisuguseis asjus nalja ei teinud. Aga ta lubas ka omas südames kõik mis iial võimalik teha, laste südamed lahutada ja armastuse kõige juurega seest välja kiskuda! Kas nõu korda läks? – Mis ep saame näha!
See oli Ojamöldri igapäine õnnetus ja südamevalu. Nõnda seisid lood Ojaveskil. Nüüd pöörame kord silmad ühe inimese peale, kes küll õiguse pärast väärt ep oleks, et üks õige koer ta peale haugub ja õige mees ta peale sülitab, aga keda meie siiski ka tundma peame õppima.
Kirja-Tiits – ta kandis seda nime sestsaadik, kui ta vanasti kord vallakirjutaja oli olnud – Kirja-Tiits oli esimene vahelkandja, sõnakäänaja ja kõrvapuhuja Männiku külas, üks taevase Isa päevavaras, kes kõige nurgelisemat lugu ümmarguseks võis lobiseda ja sõnu mõistis seadida paremini kui mõni kõrtsitüdruk jalgu. Häbemata ja julge – tuli ta takkauksest jälle sisse, kui teda eest välja visati, ja ilma Kirja-Tiitsuta ei saanud ometi ükski läbi, sest võrukael mõistis kõigile, paremini kui mõni kupu- ehk nõiaeit, mokkamööda rääkida. Kirja-Tiits aitas kosida ja matta, pulmi ning jootusid teha, kirjutas kõik palvekirjad ning rendikontrahid, ja kõiges Männiku külas polnud ühtainust maja leida, kuhu Kirja-Tiitsu terav nina ja rõugend nägu veel poleks tunginud. Ja teada muidugi, ikka hakkas sõrmede külge seda-teist, sest kui amet ka ei austa, siis