e>
Puutetundlik. Väikeste vuntsiribadega mees põrnitses laual vigisevat telefoni. Tema vuntsid nägid välja, nagu oleksid need ette kleebitud. Paraku ei olnud. Need kleebitakse tavaliselt ette selleks, et näidata inimest võimalikult vastikuna. Selle mehe puhul polnud vajagi midagi lisada. Ta oligi nii vastik kui võimalik. Perfektne patukott, kes on oma mustvalgesusega suisa igav. Nagu laisa stsenaristi kirjutatud näidendi tegelane. Kas kõik said aru? Vuntse nägite? – Nägime-nägime. Saime-saime.
Ainult et just saamisega oli sel mehel hetkel raskusi.
Tavaliselt ei olnud. Enamasti polnud tal mingit raskust keskenduda kõige puutetundlikumale osale iseendast. Mõtted ja muud aistingud lülitusid välja ja ta sai kiiresti, mis tahtis. Oli ise selle üle uhke.
Nüüd vigises puutetundlik telefon. Ekraanil plinkis tema naise tunnussõna «Musikene» ning laua all tegutseva noore daami musikene tegi nüüd juba tühja tööd. Oma naise helistamise ajal ta sekretäri suhu purskama ikka ei kipu küll. Vabandage väga. Andku andeks nii puutetundlik lugeja kui alandatud sekretär.
Sekretäri nimi oli Marion. Tema perekonnanimi oli Pärn. Ent perekonnanimi polnud oluline ei tema praeguse ega ametialase tegevuse puhul. Ning ei nüüd ega edaspidi ei huvita Marioni perekonnanimi meid eriti, olgu pärn kuitahes vägine ja püha puu. Marion oli blond kaunitar, kelle pisut suurevõitu suu, nöpsnina ja mandelsilmad moodustasid kokku mõnevõrra riukaliku näokese, mis praegusel hetkel oli küll üsna mossis. Aga ta ei katkestanud minetti ka siis, kui mees kõne vastu võttis.
Mehe nimi oli Kaur Moks. Kaur on teatavasti ühe linnu nimi, mille inimesed on poisinimeks laenanud. Vuntsikeste ja keskmisest kõvasti kõrgema kiimalisuse tõttu oli tema hüüdnimi kolleegide seas mõistagi Noks ning keegi ei teadnud õieti, mis tööd ta päevad otsa teeb.
Kas teie teate, mis tööd teevad kõik need inimesed, kelle jaoks on ehitatud sajad ja tuhanded büroohooned. Modernistlikud ja postmodernistlikud. Südalinnas ja äärelinnas. Kabinette täis. Arvutitega-printeritega-kohvimasinatega sisustatud. Mida neis bürootarudes ometi tehakse? Millega oma olemasolu ja palka õigustatakse? Milliseid saavutusi ette näidatakse, kui parasjagu feisse ei bukita ja kommentaariumides ei laamendata? Lirtsuke mehemärgagi jäi praegu valesti ajastatud Musikese kõne tõttu ette näitamata.
Paari kilomeetri kaugusel politseimajas olid asjad konkreetsemad.
Keskealise korpulentse Frida Arraku amet vanemkonstaabel välistas tema ja tuntud kunstniku perenime vahel igasugused muud seosed – naine oli kogu oma olemuse sügavusteni politseinik. Niivõrd tööle pühendunud emanda kohta nagu tema ei saanud paraku ka proua öelda – ta oli küll tark ja sarmikas, loogiline ja irooniline, ent naine kui sooline olevus oli tema rollide seas pehmelt öeldes tagaplaanile jäänud, mistõttu tema mees oli kodus samuti unarusse jäänud ja soo kaotanud. Teil on õigus, kui oletate, et päriselt ja kodust väljapoole laienevalt polnud see sugu kuhugi kadunud. Tavaline lugu. Ent lood ongi tavalised.
Frida kogus üha seda kaledat professionaalsust, mis tema eraelu külmutas. Marion, nii naiselikult romantiliste unistustega noor naine, armus alatasa valedesse meestesse ja magas nendega, mida hiljem reeglina ja kiiresti kahetses. Ja paradoksaalsel kombel olid nad vääramatult teineteise poole teel.
Gerth Maango oli kohale jõudnud, politsei- ja piirivalvekoolist Frida uueks partneriks. Saatuse iroonia hapu viljana. Mingi kopsakas mammi hakkab vanema-kogenuma õigusega teda siin käsutama? No andke andeks! Gerth oli nagunii mõningases hädas oma mehelikkusega: kas seda on ikka piisavalt; kas see paistab ikka küllalt välja? Tema isase identiteediga oli umbes sama jama mis nimega. Nimi oli olemas. Kindlasti meesterahva oma ka. Aga kuidas seda hääldada? Gert? Gerf (keel hammaste vahel s, mõistate küll)? Või earth’i häälduse eeskujul Gööf? Või koguni Džööf?
Teisejärguliste asjadega tegelemise tõttu olid Gerthil elu põhiküsimustes silmaklapid peas, mistõttu ta järgis liialt koolis omandatut. Geneetilise kingitusena vanematelt oli noormees ülimalt aeglase taibuga. Eks ka selle koha pealt, et ei märganud, kuidas ta oma pikalisusega kõik enese ümber välja vihastas. Aga temalgi ei puudunud tugevad küljed. Ta oli märkimisväärselt kena mees. Võiks isegi öelda, et täiuslik. Paraku ei paistnud see tema kohmaka käitumise tagant enamasti välja. Ja ta oli ka oma toimimistes õigupoolest tõhus ja tänuväärselt põhjalik. Kahjuks pole meil pahatihti kombeks üksteist tugevate külgede eest tunnustada ega kiita. Seepärast ei teadnudki ta ise, et tal need olemas on.
Ameerika komöödiasarjas «Politseiakadeemia» on puudu üks karakter, kes sinna suurepäraselt sobiks ja kuuluks. Kaspar Tuvi. Eestis küsiti tema käest igal sammul, kas tumedanahaline tantsijanna Monica Tuvi (jalgrattur Jaan Kirsipuu kaunis kaasa) on tema sugulane. Mis küsimus! Kaspar oli nii hele, kui üldse olla sai. Peaaegu albiino. Vuntsid-habe, mille ta oma väljakasvamatu titenäo varjamiseks oli kasvatanud, samuti. Muud kehakarvad, nii vähe kui neid oli, ka. Kui see teid huvitama peaks. Reeglina ei huvita sellised beebifeissid eriti kedagi peale nende üksikute, kelle maitse järgi seesugused igavesed poisud on. Noor uurija, kes sellesse loosse siin reapolitseinikuna tormab, oli leidlik, ent ei osanud oma teraste tähelepanekute vahel seoseid luua ning suur osa aurust läks vile peale ehk siis täiskasvanud mulje jätmisele. Kui inimene tegeleb liiga palju iseendaga, ei jää aega ega energiat tegelikke sihtmärke märgata. Mis on üsna suur jama, kui tegemist on elukutsega, mis just nende seoste tekitamist eeldabki. Seega oli see terane poiss tehtud tibakene karastamata terasest. Ja sellepärast ta «Politseiakadeemiasse» sobinukski. Aga sobib ka meile siia – keegi meist pole täiuslik ning teiste ebatäiuslikega on muhe ja mahe samastuda. Kuidagi ohutu. Isegi kui tegemist on kuramuse kriminalisti, pagana pollari, mendiga.
Sellesse loosse sobib ka Martin, Frida seaduslik mehemürakas, kes kipub meil vägisi käes ära sõitma. Nii nagu neil parim-enne kuupäeva ületavate keskeakriisis meestega olema kipub, kui naisel on töö-töö-töö, maailm aga täis tuhandeid võimalusi veel enne eluõhtut õnnelik olla. Mis teha, kui paarkümmend aastat nooremal armukesel on nii veider nimi nagu Häidi. Martini armuke-elukaaslane, 25aastane.
Veel on meie ette astumas kunstfotograaf Andre, lummavalt elegantne heledat verd mees, kelle puhul pööravad pead nii naised kui mehed. Ja kelle loodud ilupilte olete tänaval ja meedias kindlasti näinud ka siis, kui teid suur fotograafia eriti ei huvita. Sedalaadi nägemistega on sama lugu nagu raadios kuulmistega – te ei tea, kes tegi lugude sõnad, kes viisi, aga te kuulete. Ka siis, kui ei kuula.
On veel Erin ja Rael, tüdrukud 21. sajandi nimedega. Üks ilusam kui teine. Ja põlvini dressitagumikuga agulionkel Armin, oma emaga äärelinnamajakeses resideeriv punanina, kellelt sekretär Marion oma toakest üürib. Salaja natuke napsisõber. Naiste mõttes puha kuival. Ja igas mõttes täpselt selline, nagu kujutlete.
Mis amet see sekretär õieti on? Kus seda õpitakse? Miks teda tegelikult vaja on? Kauril oli õigupoolest nii vähe tegemist, et ta oleks saanud oma paar kohvi päevas ja mõned kõned tunnis ka ise tehtud. Ent seda, mille kohta inglise keeli öeldakse fuck yourself ta teha ei tahtnud, nii siis oli ta ülendanud sekretäri ametipositsioonile sekretutka (mis on muide kultusmees Lauri Saatpalu leiutatud väljend). Nojaa, kas ülendanud või alandanud, sõltub suhtumisest ning õigupoolest oleks aeg neiu Marion laua alt välja lasta.
Enne peame aga põhjalikult tutvuma vaatepildiga, kus absoluutselt kõik on valesti.
2. peatükk
Taas oli ühest maalilisest maastikust saanud sündmuspaik. Tänu sellele oli Fridal ja Gerthil põhjust värsket õhku hingama minna. Frida tegi seda suisa puhevil ninasõõrmetega – kui naine oli keskendunud, tõusid tema ninatiivad viimase võimaluseni kikivarvule, ja keskendunud ta oli, sest tal oli vaja pintsettidega ühest kaunist suust toidupalake kätte saada. Gerth seisis pisut eemal ega nautinud maalilist maastikku mitte üks põrm. Taevast kihutas meretuule kallutatuna teravat sodi, mida ilmateates nimetati jäiteks, kõik näoosad aga ütlesid selle kohta üksmeelselt: «Fui, kui valus ja vastik ja külm!»
Frida kui prillikandja võis sellele loetelule lisada piiratud nähtavuse – prilliklaasidel teatavasti veel kojamehi pole – ja kulukuse. Talveperioodil kulub kõigi eluks oluliste asjade, toidu, kütte, elektri ja kütuse jaoks poole rohkem kui suvel. Ja see oli ka põhjus, miks tema peres lemmiklooma ei olnud.
Kuna loodus ja saatus neile lapsi ei andnud, oleks võinud ju tühikut loomakeste-linnukeste-kalakestega täita, aga ihnsus ei lasknud. Kui asju õigete nimedega nimetada. Frida oli