>
HAIGUSHOOG
Arstiteaduse üliõpilane Maier ja Moskva Maali-, Kujuraiumis- ja Ehituskunstikooli õpilane Rõbnikov tulid kord õhtul oma sõbra, õigusteaduse üliõpilase Vassiljevi poole ja tegid talle ettepaneku käia nendega ära S. põiktänavas. Vassiljev polnud algul kaua aega nõus, siis aga riietus ja läks nendega kaasa.
Langenud naisi tundis ta ainult kuulu järgi ning raamatuist, ja neis majades, kus nad elavad, ei olnud ta oma elus kordagi käinud. Ta teadis, et on olemas selliseid ebavooruslikke naisi, kes saatusliku olukorra – keskkonna, halva kasvatuse, puuduse jms. survel on sunnitud raha eest oma au müüma. Nad ei tunne puhast armastust, neil ei ole lapsi, neil puuduvad õigused. Nende emad ja õed nutavad neid taga nagu surnuid, teadus käsitleb neid kui pahet, mehed ütlevad neile sina. Kuid kõigest sellest hoolimata ei kaota nad oma jumalast loodud nägu ega kuju. Kõik nad on teadlikud oma patust ja loodavad lunastusele. Vahendeid, mis viivad lunastusele, võivad nad kasutada kõige suuremas ulatuses. Tõsi küll, ühiskond ei andesta inimestele nende minevikku, kuid jumala juures ei peeta Egiptuse Mariat teistest pühakutest alamaks. Kui Vassiljev juhtus riietuse või käitumisviisi järgi tänaval ära tundma langenud naist või nägema tema kujutust humoristlikus ajakirjas, tuli tal iga kord meelde lugu, mida ta oli kunagi kuskilt lugenud: keegi korralik ning ennastsalgav noormees armus langenud naisesse ja tegi talle ettepaneku saada tema naiseks, naine aga ei pidanud end niisuguse õnne vääriliseks ja võttis mürki.
Vassiljev elas ühes Tverskoi bulvarile viivas põiktänavas. Kui ta oma sõpradega majast väljus, oli kell üheteistkümne ligi. Hiljuti oli sadanud esimest lund ja kogu loodus oli selle värske lume võimuses. Õhus tundus lume lõhna, jalge all krudises pehmelt lumi, maapind, katused, puud, bulvarite pingid – kõik oli pehme, valge, noor ja seetõttu näisid majad teistsugused kui eile, laternad põlesid heledamini, õhk oli läbipaistvam, sõidukid mürisesid tumedamalt ja koos värske, kerge, külma õhuga kippus südamesse tunne, mis sarnanes valge, värske, sulgpehme lumega.
«Mind neile nukratele randadele,» hakkas meedik laulma meeldiva tenoriga, «jõud mingi tundmatu veel ikka kannab…»
«Siin veski on…» laulis kunstnik kaasa. «Ta juba varemeis…»
«Siin veski on…Ta juba varemeis…» kordas meedik kulme kergitades ja nukralt pead vangutades.
Ta vaikis pisut, hõõrus laupa, sõnu meelde tuletades, ja hakkas laulma valjusti ning nõnda ilusasti, et möödaminejad tema poole tagasi vaatasid:
«Siin kunagi ma vabana sain tunda vaba armastust…»
Nad astusid kõik kolmekesi restorani ja jõid, palitut seljast võtmata, puhveti juures igaüks kaks napsi viina. Enne teise klaasi tühjendamist märkas Vassiljev oma viinas korgitükikest, tõstis klaasi silmade juurde, silmitses seda hulk aega ja kortsutas lühinägelikult kulme. Meedik ei mõistnud tema ilmet ja ütles:
«Noh, mis sa vahid? Palun, ilma filosoofiata! Viin on olemas selleks, et seda juua, tuurakala – et süüa, naised – et nende juures käia, lumi – et seda mööda kõndida. Ela vähemalt üks õhtugi inimese kombel!»
«Egas ma midagi…» sõnas Vassiljev naerdes. «Kas ma siis keeldun?»
Viin tegi ta rinna soojaks. Ta silmitses heldimusega oma sõpru, imetles neid ja kadestas. Kuidas neil tervetel, tugevatel, lõbusatel meestel on kõik tasakaalustatud, kuidas nende mõistuses ja hinges on kõik lõplik ja sile! Nad laulavad, armastavad kirglikult teatrit, joonistavad, räägivad palju, joovad, ja neil ei valuta pärast seda järgmisel päeval pea; nad on luulelised ja kõlvatud, õrnad ja jultunud; nad oskavad töötada, pahameelt tunda, põhjuseta naerda ja rumalusi rääkida; nad on ägedad, ausad, ennastsalgavad ja inimestena mitte millegi poolest halvemad kui tema, Vassiljev, kes valvab iga oma sammu ja iga oma sõna, kes on umbusklik, ettevaatlik ja valmis vähimatki tühiasja probleemi tasemele tõstma. Ja tal tekkis soov elada vähemalt üks õhtu nii, nagu elavad sõbrad, endale täielikku voli anda, vabastada end omaenese kontrollist. Tuleb viina juua? Ta joob, kas või lõhkegu tal homme valu pärast pea. Teda viiakse naiste juurde? Ta läheb. Ta hakkab naeru lagistama, tembutama, lõbusalt vastama möödaminejate märkustele…
Restoranist väljus ta naeruga. Talle meeldisid ta sõbrad – üks muljutud laiaäärelise, kunstipärasele korratusele pretendeeriva kaabuga, teine väikese kotikmütsiga, mitte vaene inimene, kuid haritud boheemkonda kuulumisele pretendeeriv. Talle meeldis lumi, kahvatud laternatuled, teravad mustad jäljed, mida möödaminejate tallad esimesele lumele jätsid; meeldis õhk ja eriti see puhas, õrn, naiivne, otsekui neitsilik toon, mida võib looduses ainult kaks korda aastas tähele panna: kui kõik on lumega kaetud ja kevadel selgeil päevil või kuuvalgeil õhtuil, kui jõel algab jääminek.
«Mind neile nukratele randadele,» alustas ta tasasel häälel laulmist, «jõud mingi tundmatu veel ikka kannab…»
Kogu tee ei lahkunud see lauluviis millegipärast tema ja ta sõprade keelelt ja nad kõik kolmekesi ümisesid seda masinlikult, mitte taktis üksteisega.
Vassiljev kujutles, kuidas umbes kümne minuti pärast tema ja ta sõbrad koputavad uksele, kuidas nad hakkavad pimedaid koridore ja pimedaid tube mööda hiilima naiste juurde, kuidas ta pimedust kasutades tõmbab tikku ja selle valguses äkki näeb kannatavat nägu ja süüdlaslikku naeratust. Tundmatu blondiin või brünett on kindlasti lahtiste juustega ja valges ööjakis; ta ehmub valgusest, kohmetub kangesti ja ütleb: «Jumalapärast, mis te teete! Kustutage ära!» Kõik see on hirmus, kuid huvitav ning uus.
Trubnaja väljakult pöördusid sõbrad Gratšovkale ja jõudsid varsti põiktänavasse, mida Vassiljev teadis ainult kuulu järgi. Nähes kaht rida maju heledasti valgustatud akendega ja pärani lahti ustega, kuuldes lõbusaid klaveri- ja viiulihelisid – helisid, mis paiskusid välja kõigist ustest ja segunesid veidraks virvarriks, sarnanedes sellega, nagu oleks kuskil pimeduses, katuste kohal, nägematu orkester pille häälestanud, imestas Vassiljev ja ütles:
«Kui palju maju!»
«See pole midagi!» sõnas meedik. «Londonis on kümme korda rohkem. Seal on selliseid naisi ligi sada tuhat.»
Voorimehed istusid pukis niisama rahulikult ja ükskõikselt nagu kõigis teisteski põiktänavates. Kõnniteedel liikusid samasugused möödaminejad kui teistelgi tänavatel. Keegi ei rutanud, keegi ei peitnud krae vahele oma nägu, keegi ei vangutanud etteheitvalt pead… Ja selles ükskõiksuses, klaveri- ja viiulihelide virvarris, heledasti valgustatud akendes, pärani lahti ustes tundus midagi väga avameelset, jultunut, uljast ning hoogsat. Arvatavasti oli vanasti orjaturgudel niisama lõbus ning kärarikas ja inimeste näod ning kõnnak väljendasid samasugust ükskõiksust.
«Hakkame päris otsast peale,» ütles kunstnik.
Sõbrad astusid kitsasse koridori, mida valgustas reflektoriga lamp. Kui nad avasid ukse, tõusis esikus kollaselt diivanilt laisalt püsti mustas saterkuues, raseerimata lakeinäoga ja uniste silmadega mees. Siin lõhnas nagu pesuköögis ja peale selle veel äädika järele. Esikust viis uks heledasti valgustatud tuppa. Meedik ja kunstnik peatusid sellel uksel ja vaatasid kaela õieli ajades mõlemad korraga tuppa.
«Bona-sera, senjoorid, rigoletto-hugenotid-traviata!» alustas kunstnik teatraalset kummardust tehes.
«Havanna-tarakano-pistoleto!» ütles meedik, oma mütsikest rinnale surudes ja sügavalt kummardades.
Vassiljev seisis nende taga. Ka tema tahtis teatraalselt kummardada ja ütelda midagi rumalat, kuid ta ainult naeratas, tundis ebamugavust, mis sarnanes häbiga, ja ootas kannatamatult, mis edasi saab. Uksele ilmus väike, umbes seitsme-kaheksateistkümneaastane lühikeseks lõigatud juustega blond neiu helesinises kleidikeses, valge akselbant rinnal.
«Miks te siis uksel seisate?» ütles ta. «Võtke palitud maha ja astuge saali.»
Meedik ja kunstnik astusid ikka itaalia keelt rääkides saali. Vassiljev järgnes neile kõheldes.
«Härrased, võtke palitud maha!» ütles teener karmilt. «Nii ei tohi.»
Peale blondiini oli saalis veel üks naine, väga tüse ja suur, mittevene näoga ja paljastatud kätega. Ta istus klaveri juures ja ladus oma põlvedel pasjanssi. Külalistele ei pööranud ta mingit tähelepanu.
«Kus on siis teised preilid?» küsis meedik.
«Nad joovad teed,» ütles blondiin. «Stepan,»