ESIMENE PEATÜKK
HALB KÄITUMINE
Noor ruske koer – pooleldi taks, pooleldi õuekoer – koonult väga sarnane rebasega, jooksis mööda kõnniteed edasi-tagasi ja vaatas rahutult ringi. Aeg-ajalt ta seisatas ja püüdis niutsudes, kord üht, kord teist külmetavat käppa tõstes aru saada: kuidas võis see juhtuda, et ta ära eksis?
Ta mäletas väga hästi, kuidas ta oli päeva veetnud ja kuidas oli lõppude lõpuks sattunud sellele tundmatule kõnniteele.
Päev algas sellega, et ta peremees, tisler Luka Aleksandrõtš, mütsi pähe pani, mingi punasesse rätikusse keeratud puust asja kaenla alla võttis ja hõikas:
«Kaštanka, lähme!»
Kuulnud oma nime, tuli taksi ja õuekoera järeltulija välja höövelpingi alt, kus ta laastudel oli maganud, sirutas mõnusalt ja jooksis peremehele järele. Luka Aleksandrõtši töötellijad elasid hirmus kaugel, nii et puusepp pidi mitmesse trahterisse sisse astuma ja keha kinnitama, enne kui ta nende kõigi juurde jõudis. Kaštanka mäletas, et ta oli end teel äärmiselt ebaviisakalt ülal pidanud. Ta hüppas rõõmust, et teda jalutama võeti, tormas haukudes hoburaudtee-vagunite kallale, jooksis hoovidesse ja ajas koeri taga. Tisler kaotas ta ikka jälle silmist, peatus ja karjus vihaselt tema peale. Kord isegi haaras ta apla ilmega tema rebasekõrva pihku, raputas ja ütles katkendlikult:
«Et… sa… kõn… gek… sid, riivatu!»
Tellijate juures ära käinud, astus Luka Aleksandrõtš hetkeks sisse õe poole, kelle juures jõi ja võttis suupistet. Õe juurest läks tuttava raamatuköitja poole, raamatuköitja juurest trahterisse, trahterist vaderi juurde jne. Ühesõnaga, kui Kaštanka sattus tundmatule kõnniteele, oli jõudnud juba õhtu ja tisler oli täis nagu pinal. Ta vehkles kätega ja pomises sügavalt ohates:
«Patusena on ema mu ilmale toonud! Oh neid patte, neid patte! Nüüd käime tänaval, vahime laternaid, aga kui sureme, tulises põrgus siis põleme…»
Või jälle sattus heasüdamlikku tooni, kutsus Kaštanka enda juurde ja kõneles talle:
«Sina, Kaštanka, oled putukas ja muud ei ühti. Inimese kõrval oled sa sedasama mis puusepp tisleri kõrval…»
Kui ta koeraga sel viisil kõneles, hakkas järsku muusika mürtsuma. Kaštanka vaatas ringi ja nägi, et tänaval tuli otse tema poole polk soldateid. Talumata muusikat, mis talle närvidele käis, hakkas ta edasi-tagasi jooksma ja ulguma. Tema suureks imestuseks tisler ei ehmunud, ei hakanud vinguma ega haukuma, vaid naeratas laialt, võttis valveseisangu ja tõstis kõik viis sõrme mütsi juurde. Nähes, et peremees ei protesteeri, pistis Kaštanka veelgi valjemini ulguma ja tormas end unustades üle tänava teisele kõnniteele.
Kui ta jälle toibus, siis muusika enam ei mänginud ja polku enam ei olnud. Ta jooksis üle tee sinna, kuhu oli jätnud peremehe, kuid – oh häda! – tislerit seal enam ei olnud. Ta tormas edasi, siis tagasi, jooksis veel kord üle tee, kuid tisler oli otsekui maa alla kadunud… Kaštanka hakkas könniteed nuuskima, lootes peremeest leida tema jälgede järgi. Kuid enne seda oli keegi nurjatu sealt uute kummikalossidega läbi läinud ja kõik peened lõhnad olid segunenud terava kautšukikilehaga, nii et mitte midagi polnud võimalik aru saada.
Kaštanka jooksis edasi-tagasi ega leidnud peremeest. Vahepeal aga oli läinud pimedaks. Mõlemal pool tänavat süttisid laternad ja majade aknaisse ilmusid tuled. Sadas laia kohevat lund, mis värvis valgeks sõidutee, hobuste seljad, voorimeeste mütsid. Ja mida pimedamaks läks, seda valgemaks muutusid esemed Kaštankast kõndis tema vaatevälja varjates ja teda jalgadega tõugates vahetpidamata mööda nii ühes kui teises suunas liikuvaid tundmatuid tellijaid. (Kaštanka jagas kogu inimsoo kaheks väga ebavõrdseks osaks: peremeesteks ja tellijateks. Esimeste ja teiste vahel oli oluline vahe: esimestel oli õigus teda lüüa, teisi oli tal endal õigus sääremarjast haarata.) Tellijad kiirustasid kuhugi ega pööranud talle mingit tähelepanu.
Kui päris pimedaks läks, valdas Kaštankat meeleheide ja hirm. Ta surus end mingi välisukse vastu ja hakkas haledasti niutsuma. Kogu päeva kestnud rännak Luka Aleksandrõtšiga oli ta ära väsitanud, tema kõrvad ja käpad külmetasid ning pealegi oli ta hirmus näljane. Kogu päeva jooksul oli ta ainult kaks korda midagi suhu saanud: köitja juures maitses veidi kliistrit ja ühes trahteris oli leidnud leti kõrvalt vorstinaha – ja see oligi kõik. Kui ta oleks olnud inimene, siis ta arvatavasti oleks mõtelnud:
«Ei, nii on võimatu elada! Tuleb end maha lasta.»
TEINE PEATÜKK
SALAPÄRANE VÕÕRAS
Kuid ta ei mõtelnud midagi ja ainult niutsus. Kui pehme, kohev lumi oli üleni katnud ta selja ja pea ning ta suurest väsimusest raskesse unne vajus, klõpsatas järsku uks, kriuksus ja tõukas teda vastu külge. Ta hüppas üles. Avanenud uksest väljus üks mees, kes kuulus tellijate liiki. Kuna Kaštanka kiunatas ja temale jalgu jäi, siis ei saanud ta jätta koera tähele panemata. Ta kummardus Kaštanka kohale ja küsis:
«Peni, kust sina siia said? Kas tegin sulle haiget? Oh, vaeseke, vaeseke… Noh, ära pahanda, ära pahanda… Vabandust!»
Kaštanka vaatas võõrale otsa läbi lumekübemete, mis rippusid ta ripsmeil, ja nägi enda ees lühikest ning paksuvõitu mehikest raseeritud, punsunud näoga, silinderkübaraga ja lahtiste hõlmadega kasukas.
«Noh, mis sa niutsud?» jätkas too, sõrmega Kaštanka seljalt lund maha lükates. «Kus su peremees on? Oled vist eksinud? Ah, sa vaene penikene! Mis me siis nüüd peale hakkame?»
Tabanud võõra hääles sooja, südamliku noodi, lakkus Kaštanka ta kätt ja hakkas veelgi haledamalt niutsuma.
«Küll sa oled kena ja naljakas!» ütles võõras. «Päris rebane! Noh, mis siis ikka, pole parata, tule minuga. Võib-olla kõlbad sa millekski Noh, tule!»
Ta vilistas tasakesi ja andis Kaštankale käega märku, mis võis tähendada vaid üht: «Lähme!» Kaštanka läks.
Mitte rohkem kui poole tunni pärast istus ta juba suures valges toas põrandal. Hoides pead viltu, vaatas ta heldimuse ja uudishimuga tundmatut, kes istus laua taga ja lõunatas. Mees sõi ja viskas Kaštankale raasukesi… Esmalt andis ta Kaštankale leiba ja rohelise juustukooriku, siis tükikese liha, pool pirukat, kanakonte, Kaštanka aga sõi näljaga kõik selle nii ruttu ära, et ei saanud mahti maitsetki märgata. Ja mida rohkem ta sõi, seda tugevamini andis nälg end tunda.
«Vist toidab sind su pererahvas halvasti!» ütles võõras, nähes, millise metsiku aplusega koer lõpuni närimata tükke kugistas. «Ja kui kõhn sa oled! Luu ja nahk…»
Kaštanka sõi palju, ei saanud aga söönuks, vaid ainult joobus söömisest. Pärast sööki heitis ta keset tuba pikali, sirutas jalad välja ja hakkas kogu kehas mõnusat roidumust tundes saba liputama. Seni kui tema uus peremees poollamaskil tugitoolis sigarit suitsetas, liputas Kaštanka saba ja lahendas küsimust: kus on parem, kas võõra juures või tisleri juures? Võõral on sisustus kehv ja näotu: peale tugitoolide, diivani, lambi ja vaipade pole tal mitte midagi ning tuba näib tühjana. Tisleril on aga kogu korter asju täis tuubitud: tal on laud, höövelpink, kuhi höövlilaaste, höövlid, peitlid, saed, puur siisikesega, pesupali… Võõra juures ei lõhna mitte millegi järele, tisleril aga on korter alati auru täis ja lõhnab toredasti liimist, lakist ja laastudest. Ometi on võõral üks väga oluline paremus: ta annab palju süüa ja tema auks peab tunnistama, et siis, kui Kaštanka istus laua juures ning teda heldinult vaatas, ei löönud mees teda kordagi, ei trampinud jalgadega ega käratanud: «Kasi välja, sa igavene peletis!»
Sigari lõpuni suitsetanud, väljus uus peremees ja tuli hetke pärast tagasi, hoides käes väikest aluskotti.
«Hei sina, peni, tule siia!» ütles ta seda diivani kõrvale nurka pannes. «Heida siia. Maga.»
Siis kustutas ta lambi ja läks ära. Kaštanka heitis kotile ja sulges silmad. Tänavalt kostis haukumist ja ta tahtis sellele vastata, kuid järsku valdas teda nukrus. Talle meenusid Luka Aleksandrõtš ja tema poeg Fedjuška, mugav paigake höövelpingi all… Talle meenus, et pikkadel talveõhtutel, kui tisler hööveldas või luges valjusti ajalehte, Fedjuška tavaliselt mängis temaga… Ta tiris Kaštanka tagumisi jalgu pidi höövelpingi alt välja ja tegi temaga niisuguseid vigureid, et Kaštankal läks silme ees roheliseks ja kõik ta luud-liikmed valutasid. Ta sundis Kaštankat käima tagumistel