>JUURDLUS
Alamporutšik Kozlovski joonistas mõtlikult laua valgele vahariidele peent naisenäo profiili lauba kohal kõrguva juuksekahluga ja kraega à la Maria Stuart. Tema ees laual oli ülemuse lühike eeskiri, milles tal kästi viivitamatult korraldada juurdlus ühe paari säärikute ja kolmekümne seitsme kopika varguse kohta, mille oli toime pannud reamees Muhamet Baiguzin noorsoldat Venedikt Jessipakale kuuluvast lukustatud kastist. Selles asjas väljakutsutud tunnistajad: veltveebel Ostaptšuk ja jefreitor Piskun koos reamees Kutšerbajeviga, kellel oli täita tõlgi osa, istusid pererahva köögis, kust neid alamporutšiku tentsik, kelle näol oli tähtsale toimingule vastav väärikas ja isegi pisut kõrk ilme, ükshaaval tuppa laskis.
Esimesena astus sisse veltveebel Tarass Gavrilovitš Ostaptšuk, kes endast kohe viisaka köhatusega märku andis, seejuures mütsi suu juurde tõstes. Tarass Gavrilovitš, «kõva mees» määrustiku tundmises, kõigutamatu autoriteet paelameestest ülemuste silmis, oli polgus väga populaarne isik. Tema vilunud juhtimisel lõppesid roodule hästi igasugused inspektorite küsitlused, ülevaatused ja paraadid, sellal kui roodukomandör vaevas päevad ja ööd läbi pead, et otsida finantsabinõusid täitelehtede vastu, mida arvutud kreeditorid polgu liigkasuvõtjate hulgast alatasa polgu kantseleisse tema nimele esitasid. Välimuselt jättis veltveebel väikesekasvulise, täissöönud, priskusele kalduva tugeva, terve inimese mulje, kelle punasest nelinurksest näost vaatasid elavalt ja teraselt ahtakesed silmad. Tarass Gavrilovitš oli abielus, laagrisoleku ajal istus ta pärast õhtust loendust triibulises hommikumantlis oma telgi ees, sõi sooja saia ja rüüpas peale piimaga teed. Ta armastas kõnelda oma roodu vabatahtlikega poliitikast, kusjuures jäi alati eriarvamusele, sellele aga, kes temaga nõus ei olnud, määras mõnikord lisatoimkonna.
«Kuidas… su… nimi… on?» küsis Kozlovski kõhklevalt. Ta polnud polgus veel aastatki teeninud ning iga kord, kui tal tuli sinatada niisugust teenelist isikut nagu Tarass Gavrilovitš, kelle rinnal rippus suur hõbemedal «hoolsuse eest» ja kelle mundri vasakut varrukat ehtisid kuld- ja hõbekarrast nurkpaelad, jäi ta oma kõnes takerduma.
Kogenud veltveebel hindas väga teraselt ja õigesti noore ohvitseri kohmetust ning sellest pisut meelitatuna nimetas oma aukraadi, ees-, isa- ja perekonnanime.
«Jutustage… jutustage… kes selle varguse toime pani? Mingid säärikud, või mis seal oli? Kurat teab, mis see on!»
Kuradi lisas ta selleks, et anda oma toonile natukenegi kindlust. Veltveebel kuulas teda pingsa tähelepanuga, kael ettepoole õieli. Oma tunnistust alustas ta pähekulunud sõnadega «nii et».
«Nii et mina, teie ausus, istun ja kirjutan ümber toimkonnalehte. Äkki jookseb minu juurde korrapidaja, ikka seesama, tähendab, Piskun, ja kannab ette: «Nii ja nii, härra veltveebel, roodus pole asjad korras…» – «Kuidas nii, ei ole korras?» – «Just nii,» ütleb ta, «noorsoldatilt on ära varastatud säärikud ja kolmkümmend kopikat raha.» – «Aga miks ta oma kasti lukus ei hoia?» küsin mina. Sellepärast, et neil kõigil, teie ausus, peavad kastide ees lukud olema. «Just nii,» vastab korrapidaja, «tal oli kast lukus, lukk aga on katki murtud.» – «Kes murdis? Kuidas ta julges? Mis korralagedus see on?» – «Ei või teada, härra veltveebel.» Siis läksin roodukomandöri juurde ja kandsin ette: nii ja nii, teie kõrgeausus, niisugune asi on juhtunud, mina aga polnud sel ajal roodus, käisin relvameistri juures.»
«Kas see on kõik, mis sa tead?»
«Just nii, kõik.»
«Noh, aga see reamees Baiguzin, on ta hea soldat? On tema juures varem midagi niisugust märgatud?»
Tarass Gavrilovitš ajas lõua ette, nagu oleks krae talle kaela sooninud.
«Just nii, mineval aastal oli ta kolm nädalat jooksus. Minu arvates on need tatarlased kõige juhmim rahvas. Sellepärast, et nad palvetavad kuu poole ja ei oska sõnagi meie keelt. Mina arvan, teie ausus, et neid, see tähendab tatarlasi ikka, üheski teises riigis ei leidu…»
Tarass Gavrilovitš armastas vestelda haritud inimestega. Kozlovski kuulas teda vaikides ja näris sulepeaotsa.
Teenistuslike kogemuste vähesuse tõttu ei jätkunud tal julgust ega oskust leida vajalikku, kindlat tooni, et teha veltveebli targutavale jutule järsk lõpp. Viimaks küsis ta kogeldes, ainult et midagi ütelda ja samal ajal tundes, et Tarass Gavrilovitš mõistab tema küsimuse tarbetust:
«Noh, ja mis selle Baiguziniga siis nüüd tehakse?»
Tarass Gavrilovitš vastas kõige heatahtlikuma näoga:
«Võib oletada, teie ausus, et Baiguzinile määratakse nüüd ihunuhtlus. Sest kui ta mineval aastal poleks jooksus olnud, noh, siis oleks teine asi, nüüd aga, arvan ma, saab ta küll ilmtingimata oma vitsad kätte. Sellepärast, et ta on varem karistatud.»
Kozlovski luges talle ülekuulamisprotokolli ette ja andis alla kirjutada. Tarass Gavrilovitš pani kräbedasti ja hoolega kirja oma aukraadi, ees-, isa- ja perekonnanime, luges siis kirjutatu läbi, mõtles pisut, ja teinud ootamatult perekonnanime alla keeruka konksu, vaatas kavalalt ja sõbralikult ohvitserile otsa.
Seejärel astus sisse jefreitor Piskun. Ta polnud veel ülemuste autoriteediastme mõistmiseni arenenud ja pungitas seepärast kõigile ühteviisi silmi, püüdes rääkida «valjusti, julgelt ja sealjuures alati tõtt». Seetõttu, kui ta oli tabanud ülemuse küsimuses vihje, et vajatakse jaatavat vastust, karjus ta: «just nii», vastasel juhul aga – «ei või teada».
«Ega sa ei tea, kes varastas noorsoldat Jessipaka säärikud?»
Piskun karjus, et ta ei või seda teada.
«Aga võib-olla tegi seda Baiguzin?»
«Just nii, teie ausus!» hüüdis Piskun rõõmsa ja enesekindla häälega.
«Miks sa seda arvad?»
«Ei või teada, teie ausus.»
«Nii et sa võib-olla üldse ei näinudki, kui ta varastas?»
«Just nii, ei näinud. Aga kui soldatid olid õhtusöögile läinud, luusis ta kogu aeg naride läheduses ringi. Ma küsisin talt: «Mis sa siin ringi kooserdad?» Tema vastas: «Otsin oma leiba.»»
«Nii et vargust ennast sa ei näinud?»
«Ei näinud, teie ausus.»
«Vahest oli seal peale Baiguzini veel keegi? Võib-olla tema üldse ei varastanudki?»
«Just nii, teie ausus.»
Jefreitoriga tundis Kozlovski end võrratult vabamana ja seepärast, nimetanud teda eesliks, andis talle ülekuulamisprotokolli alla kirjutada.
Piskun võttis selleks keerukaks toiminguks tükk aega hoogu, nohises valjusti, ajas agarusest keele suust välja ja vedas viimaks suure hädaga paberile: jefre Spiridon Peskunou.
Nüüd oli Kozlovskile selge, et kogu kahtlustus tugines õieti ainult roodukorrapidaja Piskuni ebakindlal tunnistusel, kes oli näinud Baiguzinit õhtusöögi ajal kasarmus ringi luusivat. Mis aga puutub noorsoldat Jessipakasse, siis oli too juba varem hospidali saadetud, kuna ta oli haigestunud trahhoomi.
Viimaks laskis tentsik sisse mõlemad tatarlased. Nad tulid tuppa aralt, astudes liialdatud ettevaatlikkusega, millest hoolimata nende säärikutelt pudenes põrandale tükkidena sügisest pori, ja jäid üsna ukse juurde seisma. Kozlovski käskis neil lähemale tulla; jalgu kõrgele tõstes astusid nad veel kumbki kolm sammu.
«Teie perekonnanimed!» pöördus ohvitser nende poole.
Kutšerbajev ütles tragilt ja selgesti oma perekonnanime, mille hulka kuulusid niihästi «oglõ» ja «girei» kui ka «mirza».
Baiguzin vaikis ja vahtis põrandale.
«Ütle talle tatari keeles, et ta nimetaks oma perekonnanime,» käskis Kozlovski tõlki.
Kutšerbajev pöördus kaebealuse poole ja ütles talle julgustava tooniga midagi tatari keeles.
Baiguzin tõstis silmad üles, vaatas tõlgile säärase tardunud ja nukra pilguga otsa, millega vaatab oma peremehele näkku väike ahv, ning lausus siis kiiresti, kähiseva ja ükskõikse häälega:
«Muhamet Baiguzin.»
«Just nii, teie ausus, Muhamet Baiguzin,» kandis tõlk ette.
«Küsi temalt, kas ta võttis Jessipaka säärikud?»
Alamporutšik