ge alt="gerd_kanter" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>
See raamat sündis kuidagi ootamatult, sest ma pole pidanud oma reegleid millekski eriliseks. Need kuulusid minu elu ja tegemiste juurde nagu koolis õppimine või hammaste pesemine. Enamik minu põhimõtetest on pärit kodust ja koolist ning nende järgimine oli loomulik, kuigi mitte alati kerge.
Samas nägin, kuidas paljudele oli ka kõige lihtsamatest põhimõtetest kinnipidamine väga raske. Seetõttu on spordile kaotsi läinud palju andekaid inimesi. Mis kasu on treeningutest, kui sa ei oska puhata, ei söö korralikult või veedad öid arvuti taga!
Pärast Helsingi MMi hõbemedalit (2005) kutsuti mind sageli esinema. Pean oma kohuseks niipalju kui võimalik koolides käia ning – üllatus, üllatus – minu lihtsatesse mõtetesse suhtuti väga tõsiselt. Nii saigi alguse see raamat, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste ületamise lugu.
Raul Rebane pani mu lood kirja, siis vaidlesime ja parandasime. Vahepeal katsetasime neid põhimõtteid mõnes koolis või konverentsil, kust saime ka uusi ideid.
Kui lugeja usub, et tippu viivad lihtsad, aga järjekindlad sammud, siis on raamat oma ülesande täitnud.
Gerd Kanter
2001. aasta veebruaris tegi Gerd isikliku rekordi kuulitõukes – 16.80. Tulemus polnud eriline, kuid näitas, et meie tiim on õigel teel. Gerdi muutis see aga nii õnnelikuks, et järgmisel kuul küsis ta minult mitu korda: “Kes tuleb 2008. aastal kettaheite olümpiavõitjaks?” Mina muidugi ei teadnud ja Gerd sai võimaluse uhkelt vastata: “Mina!”
Olümpiavõit ei tule lihtsalt, selleks on vaja teha palju tarka tööd ja järgida paljusid reegleid.
Üsna varsti pärast Gerdi julget avaldust palusin tal kirja panna põhimõtted, mis on tema arvates olulised, et saada olümpiavõitjaks. Need nii-öelda kümme käsku olid mu arvutis ja ma jälgisin, kas Gerd neid ka täidab. Paari aasta pärast oli selge, et ta täidab neid ja enamgi veel – lisandus uusigi põhimõtteid. Olin Gerdi üle väga uhke ja hakkasin tema lugusid ka teistele inimestele rääkima. Kiiresti tuli tagasiside, et Gerdi kogemustest on kasu ning neid võiks laiemalt tutvustada, eelkõige lastele, treeneritele ja lapsevanematele.
Pärast Gerdi esimesi medaleid hakkas ka tema oma kogemusi jagama ja aluseks olid just need põhireeglid, mis on nüüd siin raamatus kirjas.
Minule kui Gerdi vanemale sõbrale ja juhendajale on selline käskude ja eeskujude meetod olnud väga tõhus. Selgelt on näha, et kui inimene suudab end suure eesmärgi nimel kokku võtta ning vajadusel muuta, tulevad ka saavutused.
Raul Rebane
Mõni minut pärast olümpiavõitu koos Egiptuse kettaheitja Omar Ahmed El Ghazaly ja abitreener Indrek Tustitiga.
1. OLE rõõmus
Kui olin väike poiss ja lugesin mõnda raamatut, siis alalõpmata oli nii, et hommikul ei mäletanud ma loetust midagi. Ma ei mäletanud sellepärast, et ma ei lugenud raamatut huviga, vaid näiteks ema sunnil.
Täpselt samuti oli õppimisega. Vahel ma ei mäletanud üldse, mida ma eelmisel õhtul õppisin. Mind huvitasid teised asjad palju rohkem: tahtsin vaadata televiisorit või mängida õues. Järsku sain aru, et mis sest lugemisest siis üldse kasu on – ma võin ju ka mitte lugeda, kui ma niikuinii ei mäleta midagi.
See tuli mul meelde, kui hakkasin tõsisemalt trenni tegema. Mõistsin, et kui tahan areneda ja edasi minna, tugevamaks ja tublimaks saada, tuleb treeningu juures olla huviga. See, mida sa teed, peab sulle meeldima, sa pead end tundma õnnelikuna. Üks saladus on siin küll: raske on tunda end õnnelikuna, kui ei oska seada eesmärke. Tegevusel peab olema mõte. Kui teed trenni, siis võiks olla eesmärk saavutada mingi tulemus, näiteks visata rohkem korve. Eesmärgile suunatud tegevus hoiabki sind õnnelikuna.
Samas on siin ohud, mida olen ka omal nahal kogenud. 2003. aasta talvelaagris Tenerifel olin ma nii tahtmist täis, et seadsin endale igaks treeninguks ülikõrged eesmärgid. Jaanuarikuus aga ei peagi ketas väga kaugele lendama, sest siis on alles ettevalmistusperiood. Tol ajal ma seda ei mõistnud ja muudkui “summisin”. Loomulikult lendas ketas, kuhu ise tahtis, ja mina läksin järjest tigedamaks. Kokkuvõttes oli see mu elu üks vähestest ebaõnnestunud laagritest – peamiselt sellepärast, et olin halvas tujus. See mõjutas tervet mu hooaega ja andis õppetunni kogu eluks. Nüüd tean täiesti kindlalt, et inimene areneb kiiremini, kui tunneb end midagi tehes õnnelikuna. Ja see ei kehti ainult spordis. Õppimisega on samuti: kui oled huviga asja juures, õpid mitu korda kiiremini.
Olen õppinud treenima heas tujus, see on minu edu suuremaid saladusi.
Olen õppinud treenima heas tujus, see on minu edu suuremaid saladusi.
Ateena olümpiamängud 2004. Aleksander Tammert võitis pronksmedali, minu nägu ütleb kõik…
2. ÄRA KARDA kaotada
Kui ma olin päris pisike, mängisime isaga sageli lauamänge. Isa on rääkinud, et kui ma kaotasin, hakkasin nutma ja sain hästi vihaseks. Loomulikult ei meeldi mulle siiamaani kaotada, aga kui ma asusin ükskord oma võite ja kaotusi kokku arvutama, siis selgus, et olen kaotanud kaugelt rohkem kui võitnud.
Male suurmeister Paul Keres on öelnud, et kaotus õpetab palju paremini kui võit. Olgugi kaotus ebameeldiv, tuleb sellesse suhtuda kui elu osasse. Kõik ei saa ju võita! Pärast kaotust olen alati keskendunud ja mõtlen, mida saaksin paremini teha. See tagabki arengu.
Sellises “valusas” vanuses nagu 11–15 aastat kaotasin ma hästi palju ja peaaegu igal spordialal. Kergejõustikus ei võitnud ma mitte midagi, kuigi tahtsin kangesti võita – ma olin pikk ja kohmakas. Korvpallitrennis olid teised minust kiiremad. Maadluses olid teised poisid tugevamad. Korvpalli vabavisetes kaotasin kogu aeg isale. Ja esimestel kettaheiteaastatel kaotasin hästi palju oma peamistele konkurentidele.
Ma kaotasin Eesti kettaheite tõusu alustajale Aleksander Tammertile kogu aeg, näiteks 2001. aastal kõik võistlused. 2002. aastal võitsin ühe võistluse ja alles siis hakkas minema nii, et kord võitis üks, kord teine.
Aastad 2002–2004 olid mu arengus eriti rasked, sest ebaõnn saatis mind ka suurtel võistlustel: Euroopa meistrivõistlustel Münchenis (2002), maailmameistrivõistlustel Pariisis (2003) ja kõige valusamalt olümpiamängudel Ateenas (2004). Pärast seda ei uskunud paljud enam minusse ja arvasid, et mul on nõrgad närvid. Loomulikult olin ma ka ise äärmiselt nördinud, kuid hiljem olen aru saanud, et põhjus polnud nõrkades närvides, vaid ma ei olnud sel ajal veel valmis võitma.
Võit on loogiline nähtus ning tuleb siis, kui sa oled piisavalt hästi ja targalt treeninud. Ma olin hästi ja targalt treeninud, kuid mitte piisavalt! Seega olid kaotused täiesti loogilised. Loogiline oli ka see, et maailma tolleaegsele kettavalitsejale ei saanud ma üldse vastu. Heale konkurendile ja sõbrale, kahekordsele olümpiavõitjale leedulasele Virgilijus Aleknale kaotasin, uskuge või mitte, esimesest 44 võistlusest 43! Aga ma ei kaotanud lootust, et kunagi võidan teda, ja just suurtel võistlustel. Nii läkski.
Kaotus ei ole tragöödia. Kaotus on osa spordist, ükskõik kui valus see ka poleks.
Berliini Kuldliiga võistlustel ei tulnud esikohta. Olin päris murelik.
Virgilijus Aleknale kaotasin esimesest 44 võistlusest 43! Aga ma ei kaotanud lootust, et kunagi võidan teda. Foto on tehtud Põltsamaal 2008. aastal.
3. Usalda targemaid ja kogenumaid
Spordimehe elu on sageli võitlus oma taotluste, oma teadmiste ja, ma ei häbene öelda, kohati ka oma rumalusega. Nüüd, kui olen juba kogenud spordimees, tean, et enamik vigastusi