Hundijutud. August Jakobson

      Rebane ja hunt

      Rebane läks kord talu juurde ringi luusima, magusat suutäit otsima. Piilus läbi aia, nägi: õues pingil seisab pütt hapukoorega – perenaine oli selle sinna toonud, hoopiski ära unustanud. Ja et ka kuri Karja-Krants oli ammugi oma töö ning tegevuse juures, lipsas rebane kärmesti mulgust1 sisse, jooksis püti juurde ja mõtles ise:

      „Kannata, kannata, kõtuke … oota, oota, vatsake!” Aga oh seda häda: püti suu oli kitsas, mitte kuidagi ei tahtnud pea sellest läbi mahtuda! … Alles pika püüdmise järel sai rebane pisut koort keelele, määris aga seejuures põsed kuni kõrvuni. Vadis2 siis väsinult võsasse, heitis päikese kätte puhkama.

      Järsku kuulis rebane – keegi tuleb sahinal üle sambla. Pidi juba püsti kargama ja ummisjalu põgenema pistma, nägi aga varsti, et see tulija oli hunt, tema hea naaber. Ja pööras ainult teise külje ning hüüdis:

      „Mees, kuhu tee viib?”

      „Jahile, jahile,” vastas hunt, tuli rebase juurde, istus puude vilusse. Nägi, et rebase pea on üleni valge, ja küsis:

      „Mis sinuga juhtunud on, kanavaras? Vaatan ja vaatan, mitte ei mõista.”

      Rebane ohkas ja vastas:

      „Häda juhtus, häda juhtus. Läksin siitpere kukele külla, see pistis aga tänitama ja peremees sai jaole. Äigas mulle teibaga, põrutas pea huugama. Määrisin nüüd katkist kohta hapukoore salviga, et paistetus pisut järele annaks.”

      „Oi, oi, oi!” ütles hunt. „Jah, nõnda ta läheb see meietaoliste elu. Ega minagi ole kuigi terve – kõht on tühi, lausa valutab nälja pärast.”

      Rebane kuulas tükike aega teise hädaldusi ja ütles viimaks, et ta teadvat kohta, kus on süüa külluses. Ainult: naaber olgu nii hea ja võtku ta selga ning viigu siit kaasikust kaugemale – on liiga talu lähedal, kurjad koerad võivad veel jaolegi juhtuda.

      Hunt koputas kohe tobi3 tuhast tühjaks ja tegi, nagu rebane nõudis. Kui nad olid veidi aega vaikides traavi lasknud, hakkas rebane ajaviiteks laulma:

      „Oi-oi naljakest – haige tassib tervekest! Oi-oi naljakest – haige tassib tervekest!”

      Hunt kuulas, kuulas, vaatas tagasi ja küsis:

      „Mis sa seal pomised, kõnele nõnda, et ma su sõnadest aru saaksin.”

      „Ei ma pomise midagi. Pekstud pea kipub segamini minema, jampsin ainult pisut. Vaata, kui hüppan veel maha ja jooksen hoopis minema,” ohkas rebane.

      „Hoia kõvasti mu turjakarvadest kinni, ei sa jookse siis kuhugi,” õpetas hunt.

      Viimaks jõudsid sõbrad talu õue. Rebane juhatas hundi kohe koorepüti juurde, ütles:

      „Söö, söö, kullake! Söö, söö, kallike! Mina seni puhkan ja valvan, et keegi sind, tuvikest, segama ei tule.”

      Hunt tundis koore lõhna – suu hakkas vett jooksma, katsus pead kohe pütti pista. Hundil aga pea veelgi suurem kui rebasel: ei lähe ega lähe! Ja kui viimaks läkski, kohe uus häda: ei hunt saa enam pead pütist kätte – venitab ja venitab, mitte kuidagi ei tule!

      Rebane seda just ootaski. Pistis suure hooga mööda õue ringi jooksma, ise karjus kogu jõust: „Sõber sureb, tulge appi!”

      Juba ilmuski peremees uksele – tuli vaatama, mis kära see on. Seisatas lävel, vahtis ringi, nägi imelikku looma: ise nagu koer, pea nagu pütt. Pidas hunti kurjaks nõiaks või Riia puugiks4, ei taibanud enam tuppagi minna – seisis nagu sammas, käed-jalad hirmu pärast harkis.

      Rebane pani kohe plehku. Hunt tahtis talle järele joosta, silmad olid aga vaesekesel pütis, ei näinud, kuhupoole minna. Põrutas viimaks pimedast peast edasi ja sattus peremehele otse vastu jalgu.

      Peremees komistas ja kukkus kõhuli hundi selga, see aga röögatas ja lidus metsa poole. Seda nähes kohkus peremees veelgi rohkem ja hüüdis naisele, kes oli nüüd kah uksele ilmunud:

      „Head tervist, kallid majalised! Nüüd läheb see tee mul otse põrgu!”

      Alles karjamaal sai hunt koorepüti peast, viskas peremehe künkale külili ja kadus nagu tuulehoog.