n>
KAKS PAARI JA ÜKSAINUS
„Taidi-Laidi, eks sa mine täna ometi kiriku või surnuaiale, õpetaja ütleb ise jutlust; kes teab, millal ta jälle siia tuleb“, ütles Laia eit uksest õue astudes vanamehele, kes paljajalu, katkine pintsak seljas, murul istus.
„Seda ma isegi arvasin, aga pole midagi jalga panna. Mõtlesin korra, läheks õige surnuaida, sinna lastakse ehk ka paljajalugi“, vastas vanamees, pead üles tõstes ja eide poole vaadates.
„Ei sa siis taha ühtigi tulla, me Juuliga läheme küll: ei tea millal jälle õpetajat näha saab. Sa ehk oled kodus, vaatad laste järele“, rääkis eit ja astus maja varjust välja päikese paistele, kus tema lahtine, kirju sitsijakk veel silmipimestavamalt kiirgas.
„Eks ma vaata, ega mul muudki ametit ole“, vastas Taidi-Laidi.
Kirikulised sammusid õueväravast välja, lapsed kogusid murul istuva vanamehe ümber.
Päike kõrvetab; tuul kohiseb lähedal kuusemetsas, kust mõni üksik kask ja sanglepp välja vahib.
Laia eit on viie-päeva-koha perenaine ehk, nagu teised ütlevad, – moonaka naine. Mees teeb tal viis päeva nädalas mõisa ja selle eest võivad nad mõisa majas elada ning saavad pealegi kolm, neli vakamaad põldu ühes tüki heinamaaga.
Palga lisaks annab mõis veel paarkümmend rubla raha. Aga mitte üksi oma vanamehe ja lastega ei ela Laia eit siin majas, vaid temal on kaaslaseks veel terve teine perekond – niisamasugune eit ja taat, nagu nemadki, ainult lapsi on neil vähem, palju vähem. Peale selle elab siin veel üksik vanamees – Taidi-Laidi. Ta on tervel oma eluajal õndsale vanapoisi-põlvele ustavaks jäänud, rääkides, et kui ta nõnda vaevas ja viletsuses on või kui nälg mõnest kohast keha näpistab, tema siis üksi seda tunneb, kuna tal aga naisemehena ka muid kannatajaid ühes vaevlemas oleks. Õnnis vanapoiss elab juba terve aasta siin majas ja käib korda mööda ühe perekonna juurest teise juure. See üleminek tuleb tal üsna tihti ette: umbes iga kuu kord. Tema kolimine – kui aga tema üleminekut ühe pererahva juurest teise juure kolimiseks võib nimetada, ei ole ju tal midagi kolida – käib enamasti ikka pererahva riidlemisega käsikäes, ja sellest pole siin iialgi puudu. Kui ei riidle mehed, siis on ometi naistel väike „kana katkuda“. Nii siis, kui pererahvas riius, siis on muidugi tahtmine kellegi peale oma viha välja valada. Teisele paarile ei ole võimalik midagi teha, sest seal hakatakse südilt vastu, kuigi selle juures kaelkoogud ja külm või keev vesi tarvis läheks. Ei jää muud üle, kui vaene vanamees, see õnnis vanapoiss võtku aga kõik vastu! Iseäranis vali on temaga vähe-lastega perenaine!
„Käi välja, täikösmus“, põrgib Kaasi eit.
Nende sõnade juures teab juba vanamees, mis tal teha. Ta võtab nurgast vanad pastla-närud ja nartsud, vana halli auklise kuue ja hakkab minema. Aga ega sellegipärast eit veel vagaseks jää.
„Et sa enam oma jalga siia ei too: reostad terve me toa ära, poetad oma satikad siia ja sinna, ajad lapsed täis, kaelad teistel aga siis punased, nagu nõgestega üle kõrvetatud! Mine katsu, kes sind sedasi hoiab, kui meie! Küll kängud kuski aia ääres, las’ tuleb aga talv“.
Kui palju eide sõnades tõtt on, mõni seda teab; siiski ei või salata, et vanamees ennast ühtepuhku liigutab ja kehitab, kui ta kuhugi istuma jääb.
Kaaside juurest välja tulles on ta esimene töö Laia eide juure minna ja paluda, et see talle luba annaks oma laudalakka magama pugeda; ja seda lubab Laia eit ikka. Mees seisab tihti vastu, üteldes, et mistarvis nemad teda oma juures peavad hoidma, ega ta mõni sugulane ole, annab aga siiski eidele varsti järele, ja nõnda saab vanamees loodetud luba. Päevad otsa elab ta esiti väljas ja ei näitagi ennast. Pärastpoole muutub ta tubaseks inimeseks ja julgeb viimaks ühte ja teist küsima hakata. Siit ei aeta teda harilikult mitte kurjaga ära, vaid antakse ainult nõu Kaasi juure minna, kui vihatuju seal juba täitsa mööda. Vanamees mõistab, mispärast see sunnib: lihtsalt, tal pole ju siin ruumi. Üksainus väike kambrike, ja selles elavad peremees ja perenaine ning lapsed kuuekesi; kuueteistkümne-aastane tütar ja taga järel viis poega, kõige vanem nendest kaheteistkümne-aastane ja teised riburada mööda nooremad. Kõige noorem pole veel poolteise-aastanegi, ja juba kannab ema jällegi ühte rinna all.
Õnnis vanapoiss kuulab paar korda Laia eide rääkimise ära, kolmandal korral ohkab ta sügavasti, pomiseb midagi oma ette, võtab oma kimpsad-kampsad kokku ja läheb jällegi Kaasi poole, kus ta eide käest esiti tublisti sõimata saab, mis ta vaikselt ära kuulab, ja kus talle viimaks ometi lubatakse elama asuda. Ja nii saadab ta oma õndsaid päevi surma poole; tema siit ilmast lahkumist ei nuta kord keegi taga, selle asemel vast rõõmustab mõni. Tööd viitsib ta vähe teha; aga teadmata on, kas see poolnälginud vanamees, kellel juba seitsekümmend aastat turjal, rohkem teha jaksabki. Ta käib mõisa metsas palke koorimas või neid maha võtmas, kui ta omale paarimehe juhtub saama; aga seda ei leia ta sest saadik enam kustki, kui teda siin nurgas rohkem tuntakse. Kõik hüüavad teda Taidi-Laidiks, ja kui kuski tema nime nimetatakse, siis on alati peaaegu üldine naer. Aga meie õnnis vanapoiss ei pane seda mikski, ta jääb endiseks tuntud Taidi-Laidiks. On ta tänini edasi saanud, siis loodab ta ka samuti oma elupäevad lõpetada. Kahjuks kipub aga viimasel ajal tihti tema keha näpistama nälg, mis selle peale vaatamata, et ta üksi kannatab, siiski kaunis kibe on. Läbi saab ometi. Taidi-Laidi ei muretse oma tuleviku eest, õigem, ta ei arvagi omal tulevikku olevat. „Ajab üks uksest välja, eks teine võta jälle vastu“, sõnab ta vahel.
Nagu Lai ja tema eit viie-päeva-koha peremees ja perenaine on, teised aga neid moonakateks sõimavad, nõndasama on lugu ka Kaasiga ja tema eidega. Vanad inimesed ise ei pane sõimamist suurt tähele, küll aga noored, iseäranis Laia Juuli, kes juba kuusteiskümmend aastat vana. Kui heameelega tahaks ta, et kõik teda peretütreks hüüaksid. Päris vingus näoga ja mossis mokkadega kuulab ta sõna – moonakatütar. Juuli ei ole vanemate esimene laps; tal on veel peale väikeste vendade kaks vanemat venda, kes Tallinnas tööl käivad. Ainult suveks tööajaks tulevad nad koju ja panevad, nõnda öelda, terve maja oma ees värisema. Tänavu suvel aga ei lubanud vanem vend enam koju tullagi, noorem üksi tahtis veel oma vanematele seda au teha. Kõige oma laste hulga peale vaatamata elavad Laia eit ja taat eneste vahel väga hästi, harva tulevad väikesed nägelemised ette. Aga see pole ju ime, see pole rääkimise väärtki. Hoopis teistsugune on lugu Kaasi perekonnas. Neil on ainult kaks last: üks tütar, teine poeg, esimene kuue-aastane, teine nelja-aastane. Vana Kaas oli lesk ja tema praegune teinepool, õnnis vanapiiga, ammu juba neljakümne sees, kui nad paari astusid. Kaasi esimene naine oli järelandlik, vaikne ja heitis sõnalausumata oma mehe tahtmise alla, kui see ka oma hullustustega vahel liig kaugele läks; selle tagajärg oli, et nad ilusti läbi said. Tema praegune naine Tiina aga, kes senikaua õndsas vanapiiga-põlves kõik oli harjunud oma armsate soovide järel talitama, ei taha kuski mehe meelevalla alla heita, mingis asjas temale järele anda. Tema ei kingi õpetaja sõnadele, mis see laulatusel mehe meelevallast ütles, mingit tähtsust, aga võib ka olla, et ta need juba esimesel abielupäeval ära unustas, või et ta neid altari ees tähelegi ei pannud. Vana Kaas, kes esimese naise üle oli harjunud käskima, püüdis sedasama ka oma praeguse Tiinaga teha, kuid varsti sai ta aru, et see nii kerge ei ole: Tiina ei vandunud temale alla – ei sõnades ega rammus. Ükskõik, kuidas vanamees peale hakkas, aga eit oli igatahes enese eest väljas Ka karvupidi kiskumises ja rusikatega võmmimises ei olnud ta oma armsast mehest nõrgem. Viimasel ajal läheb nende riid harva käsitsi-sõjani, nad üksnes sõimavad teineteist ja seda tublimini, mida rohkem pealtkuulajaid. Iseäranis on vanamees viimase lahendusviisi poolt. Muidu elavad nad Laia perekonnaga võrreldes jõukalt, kuigi vanamees viimasel ajal kaunis hooletu on. Mõisapäevad teeb ta ikka vanamoodi, aga oma töö jätab ta sootuks sorakile: vakamaad ja tündrimaad kündmata, äestamata, viljad maha tegemata. Ta arvab sellega nimelt Tiinat kiusata. Aga ka siin astub Tiina oma eest välja ja näitab vanamehele, et ka nõnda ta hammas ei hakka: ta künnab ja äestab põllud ise ja teeb ise viljad maha (mis siinpool väga uudis polegi). See täidab veel rohkem vana Kaasi südant, aga ta trööstib ennast sellega, et tal nüüd palju kergem orjus on. Ta pole enam millegagi rahul: naine, mõisakubjas, valitseja, parun, kes nõuab et teomees tema ees palja peaga seisaks, teised moonakad, ka ta ise – kõik on talle vastumeelt; ta himu on kõigest täis ja ära tahaks ta siit metsanurgast.
„Saagu mis tahes, aga tänavu olgu viimane suvi siin olla“, oli Kaas oma eide Tiinale kevadel ütelnud. Laia eit ja taat aga sõnasid selle asemel alati: „Saagu kuidas saab, eks me ikka ela!“ ja ei mõelnud