s
Kui sageli juurdled sa selle üle, kust tulevad mõtted, mida mõtled, sõnad, mida ütled, plaanid, mida teed, otsused, mida langetad. Miks sa liigud just nii, aga mitte teisiti? Miks teed asju ühel, aga mitte teisel moel, suhtled nii, nagu suhtled ja elad sedaviisi, nagu elad. Oma mõtteid, tegusid, käitumist ja valikuid hakkame analüüsima enamasti siis, kui miski meid selleks sunnib. Vahel mitte ainult meid, vaid ka meie lähedasi.
Ajukahjustus, olgu see siis tekkinud haiguse või trauma tagajärjel, on üks neist kubjastest mis sunnib inimest oma elu äärmise tähelepanuga üle vaatama ja vajalikul moel muutma. Enamasti tekib ajukahjustus ootamatult ja nagu keerulised olukorrad ikka, lööb segamini mitte ainult ajukahjustuse saanud inimese, vaid ka tema pereliikmete elu. Hirm, teadmatus ja segadus vahelduvad ootuse, lootuse ja rahuloluga. Tekib palju küsimusi ja ehmatusega võib selguda, et vastuseid pole. Kõik see, mis varem oli nii selge ja enesestmõistetav, on korraga kadunud. Mida mõelda, kuidas öelda, millega tegeleda, kuhu liikuda? Ja kui ise vastuseid ei tea, siis kes oskab aidata?
Sõltumata ajukahjustusest jääb inimene ikka ainulaadseks koos oma tugevate ja nõrkade külgedega, soovide, lootuste ja võimalustega. Kuid samas on ta muutunud ja peab iseennast ja oma võimeid uuesti tundma õppima. Lähedaste ja pereliikmete jaoks on see sageli raskemgi ülesanne, kui keegi enne nii oma on järsku võõras. Kuid sammhaaval ja üheskoos edasi liikudes, kasutades ära kõik, ka riigi poolt tagatud võimalused, saab elu taas rööbastele seada. Minevik ei kao kusagile, lihtsalt tulevik erineb sellest, mida kunagi sai ette kujutatud.
See raamat juhatab sind läbi kolme tõestisündinud loo rajale, kuhu keegi meist omal tahtel ei astuks. Aga kui ajukahjustusega elamine on sinu või su lähedase jaoks reaalsus, siis on hea teada, kuidas edasi minna. Selle raamatu kangelased Aivo, Henri ja Mihhail käivad kõik oma rada ja elul on neile veel palju pakkuda. Kolme peategelase ja nende lähedaste ning pereliikmete kogemustest on saanud õpetlikud teeviidad, mis aitavad kõiki saatusekaaslasi. Raamatu autori pikaaegne töökogemus ajukahjustusega inimestega seob need kolm lugu tervikuks ja võimaldab anda hulga praktilisi soovitusi.
Õppides ennast või lähedast uuesti tundma, võib elu ajukahjustusega olla tegus ja rõõmu täis. Ajukahjustus ei kao, kuid sellega elama õppides on võimalik hakkama saada, täita nii mõnigi suur unistus või olla lihtsalt õnnelik.
Eessõna
Alustasin tööd logopeedina Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses selle avamise nädalal märtsis 1996. Pärast seitset aastat töötamist tekkis mõte, ehk oleks aeg töökohta vahetada. Õnneks ma seda teha ei jõudnud, sest jäin kaheks aastaks lapsepuhkusele. Kui ma 2005. aasta sügisel Astangule tagasi jõudsin, oli esimest aastat alustanud tööd ajutraumaga inimeste jaoks loodud eelduskursus. Mina puutusin nendega kokku logopeeditöö kaudu ja sealt algas minu jaoks uus ja huvitav rada.
Esimese aasta järel hakkasin läbi viima rühmatunde, tegin individuaalset tööd ja nõustasin kõnerehabilitatsiooni vajajaid, lisaks olin toeks kursuse juhendajatele. Sain olla osaline muudatuste algatamisel, mis puudutasid keskuse tööd ajukahjustusega inimestega. Kahel viimasel aastal olen selle valdkonnaga olnud veel tihedamalt seotud. Taastumiskursuse rühmajuhendajana tegelen vahetult nii kursusel osalejate eesmärkide seadmisega ja nende tegevuste planeerimisega kui ka igapäevase elu korraldamisega, lähedastega suhtlemise ja meeskonna juhtimisega.
Mõeldes viimasele kümnele aastale, saan aru, et sellest ajast alates kui hakkasin töötama ajukahjustusega inimestega (mitte ainult logopeedina, vaid ka nende elu suunajana), on minu töö saanud teise tähenduse. Praeguseks olen Astangul töötanud pea kakskümmend aastat ja mul on siiamaani väga huvitav. Ma olen mõistnud, et mina ja kogu meie keskus saab neile inimestele anda midagi väga olulist – täisväärtuslikuma elu. See innustab edasi töötama ja ennast arendama ning iga päevaga kasvab ka kogemuste pagas.
Erinevate inimestega töötades olen aru saanud, mida ajukahjustusega inimene ja tema lähedased kõige enam vajavad. Neile tuleb tagasi anda eneseusk, lootus, positiivsus, võime iseennast mõista ja aktsepteerida ning teadmine, et ollakse vajalik ja väärtuslik ka teistele. Ajukahjustusega inimest ei huvita spetsialistide keerulised jutud ja riigi erinevad institutsioonid ning struktuurid, millest on raske aru saada ka tervel inimesel. Edasielamiseks ja tegutsemiseks vajalikud tunded saavad tulla vaid inimese enda lähedalt – perekonnalt, sõpradelt, tööandjalt ja ka asutusest, kus parasjagu viibitakse. Teekonnal aktiivsesse ellu saavad kõige enam tuge pakkuda just pereliikmed. Kuid ka nemad võivad olla teadmatuses ja hirmunud ning blokeerida sellega võimaliku abi. Nii ei saa nad kunagi teada, kuhu ajukahjustusega lähedane tegelikult oleks võinud taastumisel välja jõuda.
Raamat annab võimaluse lähemalt tuttavaks saada kolme inimesega, kes on erinevatel põhjustel saanud ajukahjustuse. Lisaks on lugudes oluline roll lähedastel, kes kogu pika taastumise teekonna pereliikme kõrval on läbi käinud. Need lood näitavad selgelt nii peategelaste kui lähedaste muresid ja rõõme ning nende kogemused on praktiliseks teejuhiks kõigile saatusekaaslastele. Raamat aitab soovituste ja juhtnööridega säilitada positiivsust ning muuta ajukahjustusega inimese elu kergemaks nii koduseinte vahel kui väljaspool. Kõigile ajukahjustusega inimese sõpradele, tööandjatele, kolleegidele või lihtsalt tuttavatele annab raamat juurde suhtlemisjulgust. Ka inimesed, keda raamatu teema hetkel just kui ei puuduta, võiksid seda lugeda. Inimlikkust ja empaatiat pole meie ümber kunagi liiga palju ning ma usun, et raamatu peategelaste lood avardavad meie kõigi maailmapilti.
Julgust ja rõõmu olla!
Kadri Mölder
Taastumiskursus
Rühmal on teraapiana suur jõud. Sarnaste probleemidega inimestega koos olles ja suheldes õpitakse tundma erinevaid isiksuse omadusi ja kogetakse, kuidas need mõjutavad igapäevast elu, suhteid ja tööd. Rühmakaaslased on omamoodi peegeldajad ja nii saab rühmas igaüks oma arenguks vajalikku tagasisidet. Teiste soovid ja eesmärgid innustavad tegutsema ning motiveerivad rohkem, kui parimgi juhendaja üksi seda suudaks.
Sissejuhatus
Taastumiskursus loodi Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses (edaspidi Astangu keskus) 2005. aastal. Esialgu oli kursuse pikkuseks kuus kuud. Kui aga nähti, et pärast kursuse lõpetamist ei ole osalejad veel valmis keskusest välja minema, pikendati kursuse kestust üheksale kuule (septembri algusest mai lõpuni). Praeguseks oleme saanud juurde nii palju teadmisi ja kogemusi, et eesmärgiks on taas parimal juhul kuue kuuga (alates veebruarist) kursusel osalejad keskusest välja saata, kuid vajadusel saab kursusest osa võtta kuni üheksa kuud (mai lõpuni). Kursusel saab osaleda korraga kuni 8 inimest. Vanusepiiri kursusel osalemiseks pole. Olulisem on see, mida kursus inimesele anda saab.
Taastumiskursus on olemuselt terviklik programm, kuhu saavad tulla erinevatel põhjustel ajukahjustuse saanud inimesed, kes tahavad oma elus midagi muuta. Kõige enam kuuleme, et soovitakse saada aktiivsemaks ja iseseisvamaks. Mida need sõnad täpselt tähendavad, ei oska kursusele tulijad ega nende lähedased sageli öelda. Pigem lisatakse, et sooviks on taastuda või saada terveks. Kuid ka need soovid ei ole konkreetsed.
Muutuste tegemiseks on vaja täpselt teada, mida muuta. Tavaliselt oskab inimene öelda, et ta tahab tervemaks või iseseisvamaks saada. Koos on vaja välja selgitada, mida inimene sellega mõtleb. Mida ta teeks kui oleks terve või iseseisev? Sageli oskab inimene öelda, et soovib tööle hakata. Samas ta ei tea, mis tööd ta suudab teha või et töölesaamiseks on vaja midagi paremini tegema hakata. Kõige olulisem on inimese enda soov areneda ja sellisel juhul on Astangu keskus ja taastumiskursus õige koht. Astangu keskusesse tulles ei peagi eesmärgid päris selged olema. Eesmärkidele jõuab mõelda ja need selgeks saada üheskoos.
Esimesed sammud
Kuidas mõista, kas minu või mu lähedase koht on taastumiskursusel? Kui arst või spetsialist on taastusravil või muude kohtumiste käigus soovitanud Astangu keskuse taastumiskursust, siis ei tasu pikalt mõelda. Tuleb võtta Astangu keskusega ühendust ja rääkida (või kirjutada) endast ja oma soovidest. Keskuse spetsialistid vajavad infot inimese varasema elukäigu ja tervise kohta, seepärast nõutakse mitmesuguseid dokumente. Pärast seda kutsutakse inimene kolmeks päevaks Astangu keskusesse.
Kolm päeva ja kaks ööd elab inimene Astangu keskuse õpilaskodus. Keskuses oldud päevade jooksul osaleb ta koos käimasoleva