gavad hauad,
täis meie ulmade laipu.
Aeglaselt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.
Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud.
Nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub.
Eessõna
Miks on nii palju raamatuid suhete loomisest, nende hoidmisest ja parandamisest? Ikka sellest, kuidas paremini ja edukamalt muljet avaldada, võrgutada, ahvatleda, seksida… Aga selle kohta, kuidas suhet lõpetada, väga vähe või peaaegu üldse mitte? Jah, kirjandust lahutuste põhjuste ja statistika kohta, juriidilist nõustamist, soovitusi ja nõuandeid lahku minemise vältimiseks või selle tagajärgedest ülesaamiseks on piisavalt. Aga sündmusest endast, lahkuminekust, ei räägi eriti keegi.
Me räägime siin peamiselt mehe ja naise suhete lõpetamisest, olgu need siis lühi- või pikaajalised, sõltumata sellest, kas ollakse ametlikult abielus või mitte. Kuid samasuguseid probleeme tuleb ette ka samasooliste inimeste kooselu puhul. Ja samad asjad kehtivad ka paljude muude suhete kohta.
Juttu tuleb suhte sisulisest lõpetamisest. Ametliku vormistamise, lahutuse registreerimise ja sellega kaasnevate õiguslike jm probleemide osas tuleks pöörduda teiste allikate poole, konsulteerida advokaatide ja nõustajatega.
Siin ei halvustata abielu ega inimsuhteid. Igal suhtel on oma helgem pool ja paraku ka tumedam. Ja kuna suhted lõpevad ikka tolle tumedama poole peal, siis me heidame valgust just sinna. Miski pole täiesti halb ega hea, ei kooselu ega ka lahkuminek.
Võib ju isegi nii olla, et kõik abielud lõpevad lahutusega, kuid ometi on kõik täiskasvanud inimesed abielus. Lihtsalt, ühe abielu lahutamisel astutakse kohe järgmisse.
Pole vist vaja mainida, et abielu ja abielulahutust on erinevates kultuurides ja erinevatel aegadel käsitletud väga erinevalt. Pole olemas ühte ja õiget suhtumist. Ning inimesed ise on erinevad, mõtlevad ja suhtuvad neisse asjadesse erinevalt.
Võib-olla on kellelgi jäänud mulje, nagu oleksid mehe-naise suhetes just mehed need, kes tahavad lahutust. Tegelikult algatatavad enamiku lahutusi hoopis naised ning mida aeg edasi, seda sagedamini, ning, mida kõrgema haridustasemega naine, seda enam. See raamat pole kirjutatud ei meestele ega naistele. See on mõeldud kõigile inimestele, kes tahaksid oma elu muuta.
Pole olemas kõigile sobivaid lahendusi. Inimesed on erinevad ja suhted veelgi erinevamad. Aga võib-olla on sellest raamatust siiski veidi abi igaühele.
Sissejuhatus
Kõik oli segi Oblonskite majas
Sa sipleksid nagu pimedas mudas. Midagi ei näe ega kuule, kuid tunded möllavad. Kord on palav, kord lõikavalt külm. Millestki ei saa aru, aga tahaks kogu aeg midagi. Iga liigutus teeb haiget või, vastupidi, pakub teravat naudingut. Vastastikku. Kumbki ei pääse kuhugi. Vaevalt saab üks hakata rahunema ja pinnale kerkima, kui teine ta kätte saab ja taas mutta surub.
Üks naine kirjeldab neid tundeid nii:
Kui ikkagi su süda ja tunded on mängus olnud, ja kui sind on alandatud ja muserdatud ja sõtkutud ja ironiseeritud, siis ei kavatsegi sa lõpuks mingeid siidikindaid kätte tõmmata, sa absoluutselt EI TAHA talle „mitte rohkem haiget teha” – mis kassipojukesest me siin õieti räägime? – otse vastupidi, sa tahad lüüa, ja lüüa nii kõvasti ja valusasti, kui vähegi õnnestub. Armastus on alati haavatav, ja kui sind on haavatud – ja hingepõhjani, ja mitu korda järjest, ja hea meelega, siis TAHAD vastu haavata. Isegi kui armastusest enam lõhnagi järel pole, jääb solvumus ja haavumus ja kõik need tuhanded pisiasjad, mis võivad iseenesestki juba kõvasti närvidele käia – saati veel siis, kui oled sunnitud päevast päeva jagama eluruumi isikuga, kes on muutunud su vihavaenlaseks.
Jah. Nii see on. Kooselu võib muutuda kõige hullemaks põrguks, mida üldse on võimalik ette kujutada. Ja inimesed võivad selles olukorras toime panna kõige jubedamaid asju, mida nad normaalses olekus iialgi ei teeks. Me võime ajalehtedest ja politseikroonikatest neid lugeda: kiremõrvad, süütamised, enesetapud, peksmised, vägistamised, kehavigastused…
Üks Austraalia politseinik rääkis, et kõige ohtlikumad olukorrad on alati need, kui sind kutsutakse peretüli lahendama. Sa ei tea, mis sind seal ees ootab. See on täiesti ettearvamatu. Kas keegi on relvastatud? Kas keegi on kuskil peidus? Kas keegi võib sind rünnata? Sa pead olema valmis igaks asjaks. Aga reegleid ei ole, mingit loogikat ei ole.
Jube, julm, hirmuäratav, masendav…
Kas sellist abielu me tahtsimegi?– Ei, see pole hea küsimus.
Kas sellisest põrgust on võimalik välja tulla?– Juba parem.
Ning vastus?– Jah, see on võimalik, aga kerge pole see kellelegi.
Vaatame kõigepealt üle oma vajadused.
Viis vajadust
Üks tuntumaid sotsioloogiliste ja bioloogiliste vajaduste liigitusi pärineb Abraham Maslow'lt. Selle kohaselt on inimvajaduste hierarhia järgmine:
• füsioloogilised vajadused – vajadus õhu, vee, toidu, soojuse, une ja seksi järele;
• turvalisuse vajadus – vajadus kaitstuse järele;
• armastus- ja kuuluvusevajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ning tunda hoolivust ja armastust;
• tunnustusvajadus – vajadus teiste inimeste tunnustuse järele;
• eduvajadus – vajadus saavutada kõik see, milleks jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi.
Tavaliselt kujutatakse seda püramiidina: füsioloogilised vajadused on kõige põhjaks ning eduvajadus tipus. Iga järgmise vajaduse rahuldamiseks peavad eelmised olema rahuldatud. Sa ei saa olla edukas, kui sind ei tunnustata. Sind ei tunnustata, kui sa ei kuulu kuskile. Sa ei saa kuskile kuuluda, kui sa kardad. Sa ei saa tunda ennast kaitstult, kui sa oled rahuldamata, janune, näljas või üleväsinud.
Maailmas on sadu miljoneid inimesi, kes üritavad ennast teostada, ootavad tunnustust, tahavad kuskile kuuluda, kuid ometi see neil ei õnnestu. Miks? Sest põhilisemad vajadused on rahuldamata. Alles siis, kui need on rahuldatud, hakkad sa tahtma järgmisi.
Vajaduste rahuldamine on õnn. Sa oled õnnelik, kui su tervis on korras, sa oled puhanud, värske ja rahuldatud. Sa oled õnnelik, kui võid tunda end kaitstult, häirimatult, mugavalt. Sa oled veelgi õnnelikum, kui tead, et sinust hoolitakse, sind armastatakse, sinuga arvestatakse. Veelgi õnnelikum oled sa siis, kui sind tunnustatakse, kiidetakse, vajatakse. Ning kõige õnnelikum oled sa siis, kui saad ennast teostada, ise teha seda, mida tahad, saavutada, edasi jõuda jne.
Kolm valdkonda
Hea küll. Me teame oma vajadusi. Me teame ka, et õnnelikuks eluks tuleb need vajadused rahuldada.
Ometi pole see tihtipeale võimalik. Ja miks? – Väga lihtsal põhjusel. Nimelt, eluvajaduste rahuldamiseks pole meil sobivaid tingimusi.
Selleks, et me saaksime ka tegelikult ennast realiseerida ning elust rõõmu tunda, peaksime hoolitsema kõigepealt selleks vajalike tingimuste eest. Ja need tingimused jagunevad laias plaanis kolme valdkonna vahel. Need on:
• tervis,
• jõukus,
• armastus.
Tervis tähendab nii kehalist kui vaimset tervist. Sa ei ole terve, kui sul on nohu või pea valutab. Sa ei tunne ennast tervena, kui sul on külm või sa higistad liigselt. Isegi kehv nägemine või sügelev nahk ei viita just kõige paremale tervisele.
Aga tervis tähendab ka vaimset tervist. Me ei räägi siin vaimuhaigustest, nagu paranoia, skisofreenia, neuroosid ja psühhoosid. Aga sinu vaimne tervis pole korras ka siis, kui sa pidevalt muretsed, närveerid, kiirustad, unustad.
Sa ei ole vaimselt terve, kui sul on depressioon, kui sa vihastad või ärritud kergesti, käitud agressiivselt