Kõlbluse-õpetus õunaturul. Anton Hansen Tammsaare

      KÕLBLUSE-ÕPETUS ÕUNATURUL

      Õunad siin, õunad seal, õunad iga vankri peal! Pööra silmad, kuhu sa tahad, igalt poolt paistavad õunad vastu. Nad on käsikorvides, vankrikeredes põhkude sees, laudkastides ja tünnides maas. Ühed ilusamad kui teised, ühes kastis suuremad kui teises.

      Õunu on küll ja ka õuna ostjaid on küll. Iga vankri, iga kasti ja tünni ümber vahivad, keerlevad, küsivad ja maitsevad nad. Üks vaatab huvituse pärast, teine maitseb himu kustutuseks, kolmas ostab naljateoks, sest õunad on ilusad ja meeldivad.

      Muude seast paistavad ka vanad inimesed oma näljaste, kortsunud nägudega, mis mullakarvaliseks on muutunud, silma. Nad sirutavad oma väriseva käe õunamüüja poole ja õnnistavad teda juba palja lootuse pärast Jeesukese ja issanda enese nimega. Nii mitmeski kohas libiseb õun värisevasse kätte ja see tõmmatakse tagasi. Veel kuulduvad õnnistusesõnad ja vana inimene läheb edasi. Õunaandja ei pane aga õnnistusesõnu nähtavaste tähelegi: ta on neid juba nii palju ja sagedaste kuulnud, et nad ta ära tüütavad. Ta laseb õuna paluja värisevasse kätte langeda, et sest igavesest õnnistamisest seekord jällegi lahti saada.

      On aga ka palju niisuguseid vanakesi ja poisijõmpsikaid, kes kaunis külma, julge ja nagu väljakutsuva näoga õunakoormate ja – kastide vahel ümber uitavad. Nende suust ei ole palumise- ja õnnistusesõnu veel keegi kuulnud. Nad vaatavad turul olevate õunte peale, nagu oleksid need nende omad; ainult keegi teine on ülekohtusel viisil jõuga nendest üle ja ei lase neid, õunteomanikke, oma loomulikke õigusi tarvitada. Kus aga jõud nõrk on, seal peab kavalus appi astuma.