e saar, ja seda juba maailma loomisest alates. Selle kinnitamiseks meenutage kas või Gustav Ernesaksa 1949. aastal valminud ooperit „Tormide rand” ja kuulsat kõrtsmiku laulu, mis algas sõnadega: „Vanasti, kui maailm loodi, lõi ka jumal Hiiumaa” – seda juba ümber ei lükka.
Saart on hellitavalt nimetatud veel Haldjasaareks, Päikesesaareks, Päevasaareks, lisaks teisi kauneid nimesid.
Ruumi Hiiumaal elamiseks jätkub, inimesed on rahulikud ja hea huumorimeelega. Tigedaks muudab kõige rahulikuma hiidlase vaid see, et mandrile pääsemiseks tuleb vahel kaua praami oodata. Tundub, et siin läks jumalal üks asi kiiruga veidi valesti. Kui umbes kakskümmend kilomeetrit pikk Kõpu poolsaar oleks maailma loomise ajal lääne asemel itta keeratud, saanuks sild mandriga valmis. Hiidlane on aga kannatlik – kuigi vahel tuli oodata nädalaid mandrile saamiseks, pääses kunagi ikkagi sinna.
Ühes olid ja on hiidlased, saarlased ja mandrieestlased aga siiani ühel meelel – saun on hea asi.
Saun hiidlase elus
Hiidlased ja ilmselt kõik eestlased peavad sauna omamoodi pühaks paigaks. Rahvasuu räägib, et saunas ja jahil on kõik mehed võrdsed. Mina tahaks sellele vastu vaielda. Need on kohad, kus jumala loodud ebavõrdsus kõige selgemini silma hakkab, kuid need pole kohad, kus kehtiksid alluvussuhted. Paljude hiidlaste elu algas ja lõppes saunas – ka autor nägi seal esmakordselt ilmavalgust.
Võib-olla lõpeb temagi maine teekond saunas, nagu paljudel teistel sauna eesruumis enne puusärgi kinnikeeramist. Sauna kui püha paika tunnistavad soomlasedki, sest sinna võib minna ainult heas tujus ja teistele halba soovimata.
Saunast sai inimene abi ka haiguse korral – see oli vaese inimese arst. Seljavalude leevendamiseks soovitati kõvasti haiget kohta vihelda, kurguhaiguste ravimiseks tilgutati leilivette tärpentini. Asendamatu oli saun külmetuste tohterdamisel.
Tavaliselt ehitati saun eluhoonele küllaltki lähedale, kuid sellega käis kaasas suur oht. Võis korduda Petseris elanud tigeda napsuvenna efekt – sauna pani, aga küla läks. Nii püstitasidki kavalamad mehed tuleõnnetuste vältimiseks sauna elumajast kaugemale ja võimaluse korral veekogu lähedusse, et pärast leilivõtmist ennast karastada. Sauna puudumisel sai vajaduse korral vihtlemiseks kasutada rehetuba ja seda peamiselt pärast viljakoristust.
Minu esimesed saunamälestused pärinevad isakodu saunast. See oli hiljuti ehitatud uus saun, kus pesu-, leili- ja riietusruum asusid eraldi. Saunaga samas hoones paiknes väliköök, kus keedeti ninaesist koduloomadele. Juba sauna kütmine oli eriline toiming. Kui eluhoones kasutati tule tegemiseks oksi-käbisid, siis saunaõhtuteks ja muudeks argitoimetusteks varuti kase- ja haavahalge. Et toona elati kokkuhoidlikult, kasutati sageli naabrisauna. Sellest siis väljend „küla saunad köetakse kordamööda”.
Millise saunatüübiga oli tegemist? Kõik saunad töötavad ühesugusel põhimõttel – kivihunnik aetakse leili saamiseks kuumaks. Kuidas keegi kerise tuliseks saab, on teine lugu. Saunade rajamisest on kirjutatud palju artikleid-teoseid ja selle raamatu autor ei pretendeeri sauna ehitamist õpetama. Pigem on see soov anda edasi seda, mis saunas aset leidis.
Suitsusaunad olid jäänud minevikku, nende asemele ehitati eelmise sajandi neljakümnendatel nn Vene saunasid. Need olid peamiselt saunad, kus suits väljus korstna kaudu. Lisaks kerisele kuumutati samal tulel pesuvett ja selle tarvis müüriti kerise kõrvale suur malmpada. Temperatuur püsis leiliruumis kuue- kuni kaheksakümne kraadi juures. Leil oli aurune ja niiske.
Pesumasin kuuekümnendatest.
Eks igal saunal on omad head ja vead. Iga ilus naine pole meeldiv ja samasugune on lugu saunadega. Mõnes vanas maasaunas võib saada sellist leili, mille vastu ei saa ükski linnasaun. Võib-olla kehtib siin siiski üks põhireegel. Leiliruumis peab olema palju hapnikku – seega mida suurem leiliruum, seda parem. Ka sauna riietusruum võiks olla piisavalt avar.
Eks igaüks leiab ajapikku ise õige tee ja vajalikud nipid, kuid mina soovitaksin kahte asja. Esiteks, kuula ära kõik õpetused ja siis otsusta, kuidas ehitada.
Saunas käies saab ennast muidugi puhtaks pesta, aga sama tähtis on leili võtmine. Hea leil koos vihtlemisega vabastab pingetest paremini kui mõni muu tegevus. Siin mängib tähtsat rolli muidugi saunaviht. Millest, millal ja kuidas seda valmistada? Mina olen kasutanud mitmesuguseid vihtasid. Kõige rohkem kasutatakse meil kasevihtasid, samuti sobib selleks suurepäraselt tamm, vahelduseks passivad veel vaher, pärn ja sarapuu. Vihtlemise efekt seisneb ihule kleepunud lehe lahtitõmbamises – mida suurem leht, seda suurem toime. Veel võib vihaks teha nõgese ja kadaka, nüüd müüakse kauplustes ka eukalüptivihtasid. Kasevihtade valmistamisel peetakse parimaks arukase oksi. Ka maarjakasest sobib vihtasid valmistada ja kui teete neid mõnes maarjakase istanduses, on garanteeritud ka vihtlemine kohapeal. Üldiselt on parim aeg vihategemiseks pärast jaanipäeva, vanal kuul. Saunavihtade valmistamise oskust tunnevad vähesed, kuid õnneks on üheks tõeliseks meistriks minu naabrimees Riho. Tema tehtud vihad on vastupidavad ja kaunid.
Vihtlemine on protseduur, mida peab tundma. Seda kunsti valdavad hästi professionaalsed vihtlejad Moskva saunades. Hea komme on seegi, kui kaaslane sind selle töö juures abistab.
Mina sain esimesed leilikogemused nelja-aastaselt. Isa tassis mu väevõimuga leiliruumi ja nuhtles kere korralikult läbi. Kahjuks sööbis too saunatamine aastateks mällu ja ma kartsin pikka aega paaniliselt leilivõtmist. Alles viieteistkümneaastase poisina, kui sain ise valida, millal ja kuidas leili võtta, kadus kartus.
Ärge suruge oma tahet nõrgematele peale, las igaüks otsustab ise, kuidas ta leili võtab ja vihtleb.
Nendel aastatel puudusid üldkasutatavad saunad ja igaüks pidi ise leidma koha, kus oma ihu eest hoolt kanda. Mina sain saunas harva käia ja sestap püsibki meeles esimene vihtlemiskord. Peamiseks pesemiskohaks oli koorejaama katlamaja, kus seisis suur vann ja leidus alati sooja vett. Selle juhataja poeg Nils oli minust aasta noorem ja hankis isalt tarviliku loa. Igatahes oli see suurepärane koht pesemiseks.
Kui ma 1958. aastal Tallinnas õppisin, sain tutvuda pealinna saunadega, sest tädimees oli kirglik saunasõber. Parima mulje jättis Veerenni saun nii oma normaalse leili kui ka seltskonnaga. Hea tundmuse andis ka äsjaavatud Kivimäe saun.
Kuidagi sünge ja räpane elamus jäi Raua tänava saunast ning tavaliselt oli määrava tähtsusega sauna külastamise aeg.
Riided sai saunas kappi panna ja võti rippus paelaga kaelas. Pesemiseks kasutati tsinkplekist pesukausse, millest osa kaunistasid peale joonistatud jalajäljed – need olid jalgade pesemiseks. Suuremates saunades viibis korraga sadakond saunalist. Leiliruumid olid sünged ja aurused, pealegi pani selline olukord mõnel mehel ihumahlad jooksma. Mõnes pesemishoones levis leiliruumis kirbe kusehais ja see peletas kiiresti ruumist välja.
Kes seal patustamisega vahele jäi, sai vaatamata rahvusele kõva keretäie. Nägin kord Raua tänava saunas, kui kaasmaalased ühele vene rahvusest noorukile püksirihmaga peksa andsid.
Igatahes mingi pildi ma linnasaunadest sain.
Esimeseks tõsiseks saunaks Hiiumaal sai Putkaste sovhoosi peamaja keldris asuv üldkasutatav saun. See oli sünge koht. Millal ja miks see saun just sinna ehitati, jäi teadmata, aga ühes keldri otsas see asus. Esimeses ruumis seisid riiete asetamiseks mõeldud taburetid. Edasi tuli pesemisruum ning selle laest tilkuvat vett jätkus seintelegi. Ja siis avanes põrgu. Nägin toda ruumi hiljem sageli unes kui õudusunenägu. Kuigi seal oli õnneks peaaegu pime, piisas napist valgustusest kogu mustuse nägemiseks. Ent leil oli seal suurepärane. Saunakütja puudega ei koonerdanud ja kerisele vett visates vastas see nagu väike suurtükk. Igatahes hakkas saunatamine mulle meeldima ja igal võimalikul juhul seadsin oma sammud sinna.
Seda lõbu polnud tegelikult kauaks. Varsti saabus kutse käsuga sõjakomissariaati ilmuda ja nüüd ootas mind tõeline saun, seekord üle kolme aasta Siberi taigas.
Vaade protseduuriruumi.
Sõjaväesaunad
Esimese Vene kroonu sauna sain veel Tallinnas, kusagil Luise tänava kandis. Oli oktoobrikuu. Päike säras taevas, aga ilm oli jahe. Kutsealused, nagu