>
NAISED
Raibuži külas, just kiriku vastas, seisab kahekordne kivivundamendi ja plekk-katusega maja. Alumisel korral elab peremees ise, Filipp Ivanov Kašin, hüüdnimega Djudja, ühes oma perega, ülemisel korral aga, kus suvel on väga palav ja talvel väga külm, peatuvad läbisõidul olevad ametnikud, kaupmehed ja mõisnikud. Djudja võtab maatükke rendile, peab maantee ääres kõrtsi, kaupleb tökati ja meega, kariloomadega ja naiste pidupäeva-peakatetega, ja tal on juba kogunenud oma kaheksa tuhat, mis seisavad linnas pangas.
Tema vanem poeg Fjodor töötab vabrikus vanemmehhaanikuna, ja nagu külamehed temast räägivad, olevat üpris kõrgele jõudnud, nii et nüüd ei ulata teda mitte käega katsumagi. Fjodori naine Sofja, inetu ning haiglane naisterahvas, elab äiakodus, aina nutab ja igal pühapäeval sõidab haiglasse ennast ravima. Djudja teine poeg, küürakas Aljoška, elab kodus isa juures. Ta pandi hiljaaegu paari Varvaraga, kes võeti vaesest perekonnast; see on noor naine, ilus, terve ja uhkeldada armastav. Kui ametnikud või kaupmehed peatuma jäävad, nõuavad nad alati, et just Varvara neile samovari tooks ja magamisaseme valmis teeks.
Ühel juuniõhtul, kui päike oli loojumas ja õhus tundus heina, värske sõnniku ja sooja piima lõhna, sõitis Djudja õue lihtne vanker, milles istusid kolm inimest: umbes kolmekümneaastane mees puldanist ülikonnas, tema kõrval seitsme-kaheksa-aastane poisike suurte luunööpidega pikas mustas kuues ja kutsarina punase särgiga nooruk.
Nooruk rakendas hobused lahti ja läks neid tänavale kõnnitama, reisija aga pesi end, palvetas kiriku poole, laotas siis teki vankri kõrvale maha ja istus koos poisiga õhtust sööma. Ta sõi ruttamata, väärikalt, ja Djudja, kes oli oma eluaja jooksul paljusid reisijaid näinud, mõistis tema käitumisviisi järgi, et tegemist on asjaliku, tõsise ning oma väärtust tundva mehega.
Djudja istus vestiväel ja ilma mütsita välistrepil ning ootas, millal reisija rääkima hakkab. Ta oli harjunud, et reisijad õhtul magamamineku eel igasuguseid lugusid jutustasid, ja talle meeldis see. Tema eit Afanasjevna ja minia Sofja lüpsid kuuri all lehmi; teine minia, Varvara, istus ülemisel korral avatud akna juures ja sõi päevalilleseemneid.
«See poisiklutt on küllap vist su pojuke?» küsis Djudja reisijalt.
«Ei, kasupoeg, vaenelaps. Võtsin ta endale hinge lunastuseks.»
Nad sattusid jutuotsale. Reisija osutus jutukaks ning sõnaosavaks meheks, ja Djudja sai peagi teada, et tegemist on linnakodanikuga, majaomanikuga, et tema nimi on Matvei Savvitš, et ta on praegu teel aedu vaatama, mis ta on rentinud saksa kolonistidelt, ja et poisi nimi on Kuzka. Õhtu oli palav ning lämmatav, magada ei tahtnud keegi. Kui pimedaks läks ja taevas lõid siinseal vilkuma kahvatud tähed, hakkas Matvei Savvitš jutustama, kust ta sai Kuzka. Afanasjevna ja Sofja seisid eemal ning kuulasid, Kuzka aga läks värava juurde.
«See on üpris pikk lugu, vanaisa,» alustas Matvei Savvitš, «ja kui sulle kõik, nii nagu oli, ära rääkida, siis tuleb ööstki puudus. Aastat kümme tagasi elas meie tänavas, just minu kõrval väikeses majakeses, kus nüüd on küünlatehas ja õliveski, – lesk eideke Marfa Simonovna Kapluntseva, ja tal oli kaks poega: üks teenis konduktorina raudteel, teine, Vasja, minuvanune, elas kodus memme juures. Kadunud Kapluntsevi-vanamees pidas hobuseid, oma viis paari, ja saatis veovoorimehi linna mööda laiali. Lesk ei loobunud sellest ettevõttest ja kamandas voorimeestega mitte halvemini kui tema kadunud mees, nii et mõni päev teenisid oma viis rubla puhast. Ka poisil olid omad väikesed sissetulekud. Kasvatas puhast tõugu tuvisid ja müüs asjaarmastajatele. Vahel muudkui seisab katusel, loobib vihta õhku ja vilistab, uperpalltuvid on lausa taeva all, aga temale on ikka veel vähe ja ikka kõrgemale tahab. Püüdis siisikesi ja kuldnokki, meisterdas puure… Tühine töö, aga näe, kuu jooksul tilgub tühistest asjadest oma kümme rubla kokku. Noh, ajapikku jäi eideke jalust ära ja pidi voodisse heitma. Niisuguse asjaolu tõttu jäi maja ilma perenaiseta, see aga on sama, mis inimene ilma silmata. Eideke asus asja korraldama ja võttis nõuks oma Vasjast naisemehe teha. Jalamaid kutsuti kosjamoor, niiviisi ja naaviisi, naiste jutuvada, ja läks meie Vasja pruute vaatama. Kosis leselt Samohvalihhalt tema Mašakese. Pikalt aru pidamata õnnistati paari ja ühe nädalaga korraldati kogu asi ära. Tüdruk oli nooruke, aastat seitseteist, väike, nääpsuke, aga näo poolest valge ja meeldiv, igatepidi nagu preili; ka kaasavaral ei olnud viga: viissada rubla rahas, lehmake, magamisase… Eit aga, küllap ta süda aimas, asus juba kolmandal päeval pärast pulmi teele õndsate riiki, kus ei ole haigusi ega õhkamisi. Noorpaar pidas peied ära ja hakkas elama. Elasid pool aastat suurepärasel kombel, ja järsku uus häda. Õnnetus ei hüüa tulles: Vasjat kutsuti liisku tõmbama. Võeti ta, mehike, soldatiks ja isegi ajapikendust ei antud. Aeti pea paljaks ja kihutati Poola Kuningriiki. Jumala tahtmine, midagi ei ole parata. Kui ta õues naisega jumalaga jättis, ei olnud vigagi, aga nii kui viimast korda heinaküünile ja tuvidele pilgu heitis, nii oli vesi lahti. Hale oli vaadata. Et igav ei oleks, võttis Mašake esialgu ema enda juurde; see elas seal kuni sünnituseni, millal seesama Kuzka sündis, ja sõitis siis Obojani teise tütre juurde, kes oli samuti abielus, ja Mašake jäi üksinda oma lapsukesega. Viis veovoorimeest, puha joodikud ja ulakad mehed; hobused, vankrid, juba on kas plank ümber kukkunud või tahm korstnas põlema läinud, – mis naine neist asjadest taipab, ja nii ta hakkas iga tühja-tähja pärast mind kui üleaedset abiks kutsuma. Noh, tuled, korraldad asja ära, annad nõu… Teadagi, kuidas muidu saab, astud majja sisse, jood teed, ajad natuke juttu. Ma olin noor mees, vaimuinimene, armastasin igasugustest asjadest rääkida, ka tema oli haritud ja viisakas. Riides oli puhtalt ja suvel käis päevavarjuga. Juhtus vabel, et hakkan talle rääkima millestki vaimulikust või poliitikast, tema on meelitatud, kostitab mind tee ja moosiga… Ühesõnaga, et mitte pikalt seletada, ütlen sulle, vanaisa, ei läinud aastatki mööda, kui vanakuri, inimsoo vaenlane, mind kurjale teele hullutas. Hakkasin tähele panema, et sel päeval, kui ma tema pool ei käinud, tundsin ennast justkui pahasti, igav oli. Ja muudkui otsisin ettekäänet tema juurde minekuks. «Teil oleks aeg topeltaknad ette panna,» ütlen talle ja logelen terve päeva tema juures, panen aknaid ette ja püüan paar akent veel homseks jätta. «Vaja oleks Vasja tuvid üle lugeda, vahest on mõned kaotsi läinud,» – ja ikka sedamoodi. Ajasin temaga ühtelugu üle plangu juttu, ja lõpuks, et oleks ligem käia, tegin plangu sisse väikese värava. Palju kurja ja igasugust pahandust tuleb naiste pärast selles ilmas. Mitte ainult meie, patused inimesed, vaid ka pühad mehed on eksiteedel käinud. Mašake ei tõrjunud mind endast eemale. Selle asemel et oma mehele mõelda ja ennast joones pidada, hakkas ta mind armastama. Panin tähele, et ka temal on igav ja et ta kõnnib ühtelugu plangu ääres ja piilub pragude vahelt minu õue. Mu fantaasia võttis kohe tiirud peale. Lihavõttenädala neljapäeval lähen hommikul varavalgega turule, möödun Mašakese väravast, ja vanakuri ongi platsis. Heidan pilgu sisse – Mašakese jalgväraval on sihuke võre ülemises ääres –, ta on juba ärganud, seisab keset õue ja söödab parte. Ma ei suutnud pidada ja hõikasin. Ta tuli värava juurde ja vaatas mulle läbi võre otsa. Näoke valge, silmad lahked, unised… Kangesti meeldis ta mulle ja ma hakkasin talle komplimente rääkima, nagu me ei olekski värava juures, vaid nimepäeval. Ta läheb näost punaseks, naerab ja vahib mulle silmi pilgutamata otse silma sisse. Mul kadus mõistus peast ja ma hakkasin talle oma armutundeid avaldama Ta avas värava, laskis mu sisse, ja sellest hommikust peale me hakkasime elama nagu mees ja naine.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.