n>
SUUDLUS
Kahekümnendal mail kell kaheksa õhtul peatusid kõik kuus N. reservsuurtükiväe-brigaadi patareid, kes olid teel laagrisse, Mestetški külas, et seal ööbida. Parajasti suure sagimise ajal, kui ühed ohvitserid askeldasid kahurite juures, teised aga, sõitnud kokku väljakule kirikumüüri äärde, kuulasid ära majutajaid, tuli kiriku tagant nähtavale erariides ratsanik kummalise hobuse seljas. Väike võikhall ilusa kaela ja lühikese sabaga hobune ei astunud otse, vaid kuidagi üks külg ees ja tegi jalgadega väikesi tantsusamme, nagu oleks teda ratsapiitsaga vastu jalgu pekstud. Sõitnud ohvitseride juurde, kergitas ratsanik kübarat ja ütles:
«Tema ekstsellents kindralleitnant von Rabbek, siinne mõisnik, palub härrasid ohvitsere ilmuda otsekohe tema juurde teed jooma…»
Hobune tegi kummarduse, hakkas tantsisklema ja astus küljetsi tagasi. Ratsanik kergitas veel kord kübarat, ja hetke pärast oli ta juba koos oma veidra hobusega kiriku taha kadunud.
«Kurat teab mis!» torisesid mõned ohvitserid, minnes laiali oma kortereisse. «Magada tahaks, siin aga see von Rabbek oma teega! Teame juba, mis tee see on!»
Kõigi kuue patarei ohvitseridele meenus elavalt mullune juhtum, kui neid manöövrite ajal koos ühe kasakapolgu ohvitseridega just samal viisil kutsuti teed jooma ühe mõisnikust krahvi, erusõjaväelase poole; külalislahke ja südamlik krahv kohtles neid väga sõbralikult, söötis, jootis tublisti ega lasknud külataredesse korterisse, vaid jättis enda juurde ööbima. Kõik see on muidugi väga hea, paremat ei või tahtagi; häda oli vaid selles, et erusõjaväelane oli liiga rõõmustunud noori nähes. Kuni koiduni jutustas ta ohvitseridele lugusid oma toredast minevikust, viis neid ühest toast teise, näitas kallihinnalisi maale, vanu gravüüre, haruldasi relvi, luges ette kõrgelseisvate isikute originaalkirju, äravaevatud, väsinud ohvitserid aga kuulasid, vaatasid, ja tundes igatsust voodite järele, haigutasid ettevaatlikult käistesse; kui peremees viimaks nad minema laskis, oli juba hilja magama heita.
Kas see von Rabbek pole viimaks samasugune? Samasugune või mitte, kuid parata polnud midagi. Ohvitserid riietusid ümber, seadsid endid korda ja läksid trobikonnas mõisahäärberit otsima. Kiriku juures väljakul öeldi neile, et härraste juurde pääseb alt – laskudes kiriku tagant jõe äärde ja minnes mööda kallast kuni aiani, seal aga juba viivad puiesteed kuhu vaja; või siis ratsa – kiriku juurest otse mööda teed, mis poole versta kaugusel külast kaob silmist mõisaaitade juures. Ohvitserid otsustasid minna ratsa.
«Missugune von Rabbek see on?» arutasid nad teel. «Kas mitte toosama, kes Plevna all juhatas N. ratsaväediviisi?»
«Ei, too pole von Rabbek, vaid lihtsalt Rabbe, ja ilma von’ita.»
«Küll aga on tore ilm!»
Esimese mõisaaida juures tee hargnes: üks haru kulges otse ja kadus õhtuhämarusse, teine viis paremale härrastemaja juurde. Ohvitserid käänasid paremale ja hakkasid tasemini rääkima Mõlemal pool teed seisid punaste katustega kiviaidad, rasked ja kõledad, väga sarnased maakonnalinna kasarmutega. Ees helendasid häärberi aknad.
«Härrased, hea enne!» ütles keegi ohvitseridest. «Meie setter läheb kõige ees; tähendab – haistab saaki!..»
Kõige ees sõitev porutšik Lobõtko, pikakasvuline ja tüse, kuid täiesti ilma vurrudeta mees (ta oli üle kahekümne viie aasta vana, aga tema ümmargusel priskel näol polnud veel millegipärast märgata taimestikku), kes oli brigaadis tuntud selle poolest, et suutis vaistlikult juba eemalt aimata naiste lähedalolekut, pöördus ümber ja ütles:
«Jah, siin peab olema naisi. Ma tunnen seda instinktiivselt.»
Maja lävel võttis ohvitsere vastu von Rabbek ise, aasta kuuekümnene väärika välimusega vanamees, erariided seljas. Külalistel kätt surudes ütles ta, et on väga rõõmus ja õnnelik, kuid palub tungivalt, jumalapärast, härrasid ohvitsere talle andestada, et ta ei kutsunud neid enda poole ööbima; tema juurde on sõitnud kaks õde lastega, vennad ja naabrid, nii et talle polevat jäänud mitte ainustki vaba tuba.
Kindral surus kõigil kätt, palus vabandust ja naeratas, kuid tema näost oli näha, et ta polnud kaugeltki nii rõõmus külaliste üle kui mullune krahv ja et ta kutsus ohvitserid külla ainult sellepärast, et seda nõudis tema arvates viisakus. Ja ohvitserid ise, minnes üles mööda pehmet treppi ja kuulates teda, tundsid, et nad on kutsutud siia majja ainult sellepärast, et olnuks piinlik neid kutsumata jätta, ja nähes lakeisid, kes tõttasid tulesid süütama all sissekäigu juures ja üleval esikus, hakkas neile tunduma, et nad tõid siia majja enestega kaasa tüli ja pahandust. Vaevalt küll majas, kuhu arvatavasti mingi perekondliku tähtpäeva või sündmuse puhuks olid kokku sõitnud kaks õde lastega, vennad ja naabrid, tuntakse heameelt üheksateistkümne tundmatu ohvitseri saabumise üle.
Üleval, saali ukse juures, võttis külalisi vastu kõrget kasvu sihvakas vana daam pika mustakulmulise näoga, väga sarnane keisrinna Eugenie’ga. Lahkesti ning majesteetlikult naeratades ütles ta, et on rõõmus ja õnnelik enda pool külalisi vastu võttes, ja vabandas, et temal ja ta mehel puudub seekord võimalus härrasid ohvitsere enda poole ööbima paluda. Tema ilusa majesteetliku naeratuse järgi, mis silmapilkselt kadus tema näolt iga kord, kui ta mingil põhjusel külalistest kõrvale pöördus, võis aimata, et ta oli oma elus näinud palju härrasid ohvitsere, et nüüd pole tal enam huvi nende vastu, ja kui ta kutsuski nad oma majja ja palub andestada, siis ainult sellepärast, et seda nõuab tema kasvatus ja seltskondlik positsioon.
Suures söögisaalis, kuhu ohvitserid sisse astusid, istus ühel pool pikka lauda teed juues kümmekond meesisikut ja daami, elatanuid ja noori. Nende toolide taga, ümbritsetuna kergest sigarisuitsust, paistis tumedalt. grupp mehi. Selle keskel seisis keegi punaka põskhabemega kuivetu noormees ja rääkis kõrahtades midagi valjusti inglise keeles. Meestesalga tagant uksest paistis heledasti valgustatud tuba, milles oli helesinine mööbel.
«Härrased, teid on nii palju, et pole mingit võimalust teid esitleda!» lausus kindral valjusti, püüdes näida väga lõbusana. «Tutvustage end, mu härrad, lihtsalt ise!»
Ohvitserid – ühed väga tõsiste ja isegi karmide nägudega, teised sunnitult naeratades, ent kõik ühtemoodi kohmetust tundes – tegid kuidagiviisi oma kummarduse ja istusid teelauda.
Kõige suuremat kohmetust tundis staabikapten Rjabovitš, väike vimmakas ohvitser, kel olid prillid ninal ja põskhabe nagu ilvesel. Sel ajal kui ühed tema seltsimeestest tegid tõsise näo, teised aga pinguldatult naeratasid, oleksid tema nägu, ilvese põskhabe ja prillid nagu ütelnud: «Mina olen kõige pelglikum, kõige malbem ja kõige ilmetum ohvitser kogu brigaadis!» Esialgu, kui ta söögituppa astus, ja hiljem teelauas istudes, ei suutnud ta oma tähelepanu peatada ühelgi kindlal isikul või esemel. Näod, kleidid, lihvitud karahvinid konjakiga, teeklaasidest tõusev aur, voolitud karniisid – kõik see sulas kokku üldiseks suureks muljeks, mis sisendas Rjabovitšisse ärevust ja soovi oma pead peita. Ta oli nagu esmakordselt publiku ees esinev deklamaator, kes vaatab kõike, mis tal on silme ees, kuid tajub seda kuidagi halvasti (füsioloogid nimetavad sellist seisundit, kui inimene vaatab, kuid ei näe, «psüühiliseks pimeduseks»). Vähe aja pärast, olles kohanenud, hakkas Rjabovitš nägema ning vaatlema. Temale kui pelglikule ja seltsimatule inimesele torkas kõigepealt silma see, mida temal endal kunagi polnud, ja nimelt – uute tuttavate haruldane julgus. Von Rabbek, tema naine, kaks eakat daami, mingisugune sirelilillas kleidis preili ja punaka põskhabemega noormees, kes osutus Rabbeki nooremaks pojaks, poetasid endid üpris kavalasti, nagu oleksid nad varem proovi teinud, ohvitseride vahele ja alustasid otsekohe ägedat vaidlust, millest külalised ei võinud eemale jääda. Sirelivärvi kleidis preili hakkas innukalt tõestama, et suurtükiväelaste elu on hoopis kergem kui ratsaväelastel ja jalaväelastel, Rabbek ja eakad daamid aga kinnitasid vastupidist. Tekkis ristamisi vestlus. Rjabovitš vaatles sirelivärvi preilit, kes väga innukalt vaidles selle üle, mis temale oli võõra ning täiesti ebahuvitav, ja jälgis, kuidas tema näol tekkisid ja kadusid ebasiirad naeratused.
Von Rabbek ja tema perekond tõmbasid ohvitsere osavasti kaasa vaidlusse, ise aga samal ajal pidasid valvsalt silmas nende klaase ja suid, kas nad kõik joovad, kas neil kõigil on midagi magusat süüa ja miks see või teine ei söö biskviite või ei joo konjakit. Ja mida rohkem Rjabovitš vaatas ja kuulas, seda enam hakkas talle see ebasiiras, aga suurepäraselt distsiplineeritud perekond meeldima.
Pärast teejoomist läksid ohvitserid saali. Vaist ei petnud porutšik Lobõtkot: saalis