e target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg" alt="ERR-Fototeek-209584.tif"/>
Foto: Ülo Josing
Esimene tiiter 1955. aastal.
Foto: Anton Mutt
Telemaja.
Foto: Arnold Moskalik
See on apsude ja segaduste lõputu maailm, kuhu ei pääse igaüks. Kõik ju teavad: telemaja valvelauas istub ööpäev läbi terane valvur, kes jälgib rangelt, et need lood ei pääseks välja ega hakkaks elama oma elu. Ent lood on kavalad, sest tahavad igal juhul rahva sekka. Kellele siis meeldiks lõputult pikkades koridorides uidata?
Teinekord on lugudel komme end pisut moondada või veidi huvitavamaks teha. See on nii inimlik!
Sellese raamatusse on jäädvustatud lood, mis on pidanud vastu ajahambale. Nende lugude kangelased on telemaailma legendid: Valdo Pant, Hardi Tiidus, Rein Karemäe, Kalle Mihkels, Urmas Ott, Alice Talvik, Harri Kingo, Enn Eesmaa, Mati Talvik, Vahur Kersna, Marite Kallasma, Urmas Reitelmann ja paljud teised nii siin- kui ka sealpool kaamerasilma.
Kirsti Vainküla, autor
Liikuv ülekandejaam Kaktus 1984. aastal.
Foto: Heidi Maasikmets
Valdo Pant 1960. aastatel.
Foto: Anton Mutt
Ta kurdab telemaja juhtkonnale: “Minu mees muidu ei jookski, kui puhvetis nii vabalt alkoholi ei müüdaks!”
Alkohol võetakse puhvetist müügilt ära.
See pole aga teleinimestele kuigi suur kaotus, sest üle tee on just avatud restoran Kungla – ongi õdusam koht! Kungla saab telerahva seas nii populaarseks, et seda hakatakse nimetama neljandaks stuudioks.
Ilmneb uus häda: kui enne sai Pandi kätte telemaja puhvetist, siis nüüd istub ta restoranis.
Alkohol pannakse telemaja puhvetisse tagasi.
Tavaliselt Pant kirjutab midagi ehk teeb tööd.
Kord ei pea Mati Talvik vastu ja küsib Pandilt otse: “Valdo, miks te ei söö üldse?”
Pant vaatab hindavalt noort kolleegi ja ütleb: “Mati, ma soovitan teil ka mitte süüa!”
“Mul tuleb kaua majas olla, muidu ei peaks vastu,” põhjendab Talvik.
Valdo Pant raputab pead: “Pärast sööki te ei tööta ju! Siis te tahate lobiseda, teil tuleb uni ja te tahate teha midagi muud.”
Mida aeg edasi, seda paremini saab Mati aru, et nii ongi.
Valdo Pant läheb kassaluugi ette ja ütleb: “Mis on siis? Paber sai otsa või värvi ei ole? Trükkige juurde!”
Ta loeb ette ühe vene mammi kirja. Mutike on saabunud hiljuti Tomski oblastist Tallinna elama. Talle anti kohe ka korter Lasnamäele. Ehkki tema kütab seal hommikust õhtuni pliiti, on tuba ikka külm, kuigi suitsu on metsikult. Mutikese juurde saadetakse komisjon ja selgitatakse prouale, et gaasipliiti ei ole vaja kütta.
Sellise nalja pärast kutsutakse “Reklaamiklubi” juht Peedu Ojamaa EKP Keskkomiteesse kohvile. Kuidas televisioon julgeb naerda NSV Liidust saabunud vene inimese üle? Kuidas Baskin julgeb niimoodi teotada?
Baskin saab kolmeks kuuks eetrikeelu.
Eino Baskin 1982. aastal.
Foto: Ülo Josing
Kuna telemeeskond ei saa tehnilistel põhjustel Toompeale minna, siis tuuakse Klausoni mitmesajakilone vanaaegne ametilaud Toompealt telemajja, et jääks mulje, justkui toimub ülekanne kabinetist.
Klausonil on kange aktsent ning ta loeb pika teksti paberilt maha. Mida rohkem lõpu poole, seda kangemaks keel muutub. Lõpuks on Klauson nii väsinud, et viimased sõnad ütleb ta paberilt pilku tõstmata iseäranis kangelt: “Ljugupjeetud kodjanikud, sjoovin tejile vanja jaasta lõpju ja jalgavat juut jaastat.”
Salvestust üle vaadates on selge, et selline lõpp ei sobi kohe kuidagi. Kuidas seda aga Klausonile öelda?! Teletöötaja läheb Klausoni nõunike juurde, koos vaadatakse salvestus üle ja kõik on nõus: selline lõpp ei kõlba tõesti.
Kuna sel ajal videolinti veel ei lõigata ehk montaaži ei tunta, lepitakse kokku, et Klauson tuleb lõpusõnadeks uuesti stuudiosse ja loeb teksti ette otse eetris. Mitmesajakilone ametilaud veetakse jälle Toompealt telemajja.
Kokkulepitud ajal on Klauson platsis ja vajalikul hetkel lülitab režissöör aparaadi ümber. Paraku magab helirežissöör õige hetke maha: televaataja näeb, et Klausonil suu käib, kuid heli ei tule. Kui helirežissöör lõpuks oma viga taipab ja vajaliku kangi üles lükkab, kuuleb televaataja Klausoni küsimust: “Kes siin rääkis? Mina see küll polnud!”
Klauson kuulis stuudios oma vana lindistuse lõppu.
Pahandust on pärast palju.
Vadim Zaitsev, Vello Suuroja, Mati Eliste 1984. aastal.
Foto: Arnold Moskalik
tõstab “Reklaamiklubi” saatejuht Mati Eliste ühe kohvri enda ette lauale ja ütleb: “Siin see nüüd siis on – iga eesti mehe unistus, diplomaadikohver.”
Sellest tuleb palju pahandust. Mis eesti mehe unistus?! Nõukogude inimene unistab hoopis teistest asjadest!
Raekoja plats 15 asuvast keldrist ja ETV stuudiost. Kord peab Ralf R. Parve kommenteerima “Reklaamiklubi” keldris fotosid ja slaide, mis antakse eetrisse hoopis telemaja stuudiost. Pildid lähevad segi, Parve hakkab otsima õiget teksti ega tea, et mikrofon on lahti.
Nii kuuleb televaataja Parve ragisevat otsust: “Nüüd on kõik perses!”
Saatejuht Mati Eliste, peatoimetaja Tiiu Simm ja Peedu Ojamaa saavad järjekordse peapesu.
Ansambel Vitamiin: Rein Laaneorg, Raul Sepper, Mikk Targo, Joel Steinfeldt. Režissöör Vello Suuroja.
Foto: Arnold Moskalik
Saate toimetaja peab paluma, et laulja need eemaldaks. Steinfeldt keeldub.
Režissöör annab ülesande, et kaamera võtaks Steinfeldti vaid ühelt poolt, nii et rist ega kõrvarõngas ei paistaks.
Nii tehaksegi.
Enn Anupõld kurdab korduvalt, et lõpetagu tegijad need naljad ära: “Mul juba üks parteiline karistus on ja ma tahan minna Moskva korrespondendiks Soome. Aga teie pärast ei lubata mind välismaale!”
Raimund Penu on pabinas enne iga saadet. Temale on liig isegi naljamehe Ralf Parve juuniori r-tähe põristamine.
Kord on Penu nii närvis, et helistab purjus päi vahetult enne “Reklaamiklubi” algust telemajja, et programmi väljastaja ei laseks saadet eetrisse. Telefoni teisest otsast kostab õigustatud