Uku Masing

Mälestusi taimedest


Скачать книгу

      Vabandus

      Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt ja neist kõige tähtsam nägemine. Seda võib lugeda, võib kuulda, võib uneski näha, ometi on kahtlane, kui palju see väide vastab tõele. Kui ühe võime olemasolu märgatakse alles tema puudumisel, siis ikka selle olemasolugagi ei ole asi päris korras. Muidugi, meil on võimeid, mis toimivad meie teadmisetagi täiesti edukalt ja vähemalt rahuldavalt. Hingame, seedime ega vaja nende tegeluste teadlikkust. Küllap näemegi ebateadlikult – ma ei kavatse pooltki sellest eitada – unenäod muidu oleksid äärmiselt haruldased. Aga sageli sedagi mitte. Enamasti on nägemine nagu mõni vastne ja ostmisekire rahuldamiseks hangitud aparaat, mida me ei vaja üldse või äärmiselt harva. Ja siis, kui teda kasutame, ei oskagi me temaga suuremat hakata pääle. Ja rahul oleme vaid siis, kui uus aparaat annab sama, mis endine. Kääname aparaadi nupu kuskile ja enamasti ta ei satu täppi. Kuuleme mingit lärmi, näeme mingit sompu ja – see on kõik. Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt. Aga tõepoolest on tal ainult võimalus nende olemasolemiseks.

      Jah, üteldakse mulle, paraku asi näib nõnda ja teatavas mõttes on. Paraku inimene ei ole suuteline, tal pole aegagi rakendada kõiki oma võimeid, ta peab end piirama. Pole selles midagi halba ja on hädatarviline, et inimene spetsialiseeruks. Üks meist näeb ainult inimesi, teine näeb mööbleid, mõni paneb tähele koguni ainult silmade või juuste värvust. See on täieline paratamatus! – Mina mõtlen, et see on laiskus.

      Kõik taolised spetsialistid on ometi täiesti veendunud, et nemad näevad kõike või siis kõike, mis on oluline! Seda nad eriti armastavad väita ja sellest just järgneb, et nad on laisad. Muidugi, palju halvemat veel, aga pahast on parem vaikida. Milleks koormata silmi, need vaesed instrumendid eriti vajavad puhkamist. Ja puhkamist miskil, mis rahuldab inimest. Teisisõnu aga, inimene vajab vaatlemiseks, ütleme, pigimusti juukseid, siis ta silmad puhkavad sellel, nad võivad loobuda nägemast! Nõnda siis see „normaalse inimese” tervemõistuslik jutt ei ole ometi muud kui kiidulaul laiskusele, kärbumisele ja surmale.

      Mingil hoopis veidral, enamasti väga juhuslikul põhjusel on lapsukene hakanud vaatlema teatavaid asju. Ta paraku on sunnitud õppima nägema, kuigi mammad arvavad, et sünnihetkel juba ta nägemine on täiuslik. Ja kui ta on avastanud teatava asja maailmas, siis ta jonnimisega või mistahes muul kombel teeb omale alati võimalikuks selle objekti suhtes nägemissoovi rahuldamise. Olgu need autod või daamikingad. Muid asju ta teoreetiliselt näeb, tegelikult mitte, kuigi ta viiest meelest on nägemine kõige tähtsam. Ta ei taha neid näha, ta ei taha nende eksistentsigi. Ja väga sageli ta ei reageeri nende olemasolule meelepahaga, sügava moraalse nördimusega või mõttetu pilkega, ta lihtsalt hävitab asjad, mis häirivad ta nägemisemeelt, ja säilitab ainult need, mis on leidnud armu tema silma ees. Need, millede pääl tema silmad puhkavad. Ja nad puhkavad alles siis, kui inimene on saanud mahti sedastada, et sellel asjal kõik on nii, nagu peab olema. Autot vaatlev – veel ilmsemalt autot joonistav – laps nendib omaette: rattad, lambid, juhiruum, kast, aknad – veoauto ja omnibus suurematena on hästi nähtavad. Seda teinud, on ta näinud ka kõik, mis näha oli! Vana inimene ei piirdu vast nii vähesega, ta vaene on pidanud nägema väga erinevaid rattaid ja aknaid. Aga temagi lõpetab sellesamaga: kui ta on jõudnud nentida, et vajalised tunnused on olemas, siis temagi silmad puhkavad. Nad on pärani lahti või paokil, sõltuvalt laugude ehitusest ja mitmesuguseist veidraist põhjusist, aga nad ei näe enam midagi. Nad on rahuldatud ja puhkavad, täpselt samuti nagu kõht ei vaja enam midagi, kui ta on täis. Ja hoolimata kõigist muinasjutest, inimese silmad saavad täis väga vähesest. Kuigi tavaliselt ainult lemmikroast.

      Kui laps on spetsialiseerunud nägema nõeltega säetud lokke, siis – kui ta kogemata midagi ei õpi juurde – ta vananagi näeb ikka vaid sedasama. Ja kui ta pole eraldi õppinud joonistamist, siis ta joonistab needsamad nõellokid just niisamuti nagu viieaastaselt, hoolimata sellest, et ta teab olevat mitmesuguseid nõelu ja lokke. Tal on rahu ainult siis, kui kõik on nõnda ja jääb nii, nagu ta kunagi „õnnelikus lapsepõlves” on selgitanud omale. Silmad saavad puhata ainult siis, kui inimene suudab ignoreerida sedagi, mida ta hoopis kõrvalisil põhjusil on õppinud tunnistama ka olemasolevaks. Ta ei vaja selle olemasolu ja kõik nii lisanenu on vaid häirivad kõrvalnähted.

      Tegelikult näeb laps väga vähe, kuigi tal kulub tavaliselt kaua aega mistahes eseme vaatlemiseks, kui see teda huvitab. Tal vaid kulub kauem aega asja vajaliste tunnuste olemasolu kindlakstegemiseks, vana inimene vaatab põgusamalt vaid seepärast, et ta eeldab nende olemasolu. Kõiki „üksikasju”, mis „torkavad” silma, ta meelsasti ignoreeriks, seepärast on ohtlik vaadata rohkem, kui „ohutus” nähtud. Tuhandeid kordi ta ju on kogenud, et ahjus põleb tuli, tal pole tarvis vaadata või käega katsuda. Sest inimesel on viis meelt küll, aga kahtlane, kas neist nägemine ikka on kõige tähtsam.

      Kui väga vana inimene vihkab kõike, mis „torkab” ta silma! Kui väga, seda ei jõua ükski liialdajagi liialdada. Kui talle antaks võimalus käituda sellega nii, nagu soovib tema, ta selle hävitaks. Enamasti ta vaene peab kannatama, kannatama vaikse hullumiseni või moraalijutlustamiseni, mis on ju põhiliselt vaid lärmakas hullus. Mis talle kõik ei ole valus! Milliseid sõimunimesid ta ei anna oma silmi häirivale! Milliseid pahu omadusi ta kõik ei oleta asjale või olendile, mil on olnud õnnetus torgata tema õigesse silma! Tavaliselt ta reageerib nagu laps, ainult kasutades teiste abi, valetamis-/~süüdistamis-/oskust jmt., et seda asja maailmast hävitada. Kõik vahendid on lubatavad selleks, et ta silmad saaksid puhata ja maailmas jääksid eksisteerima ainult need asjad ja säärased nähted, mis on leidnud armu tema silma ees. Millede puhul ta viis meelt võivad sedastada eneste olemasolu ja suurepärast ning soodsat võimalust magamajäämiseks.

      Kuigi on väga palju nähteid ja asju, mis vajavad üldtuttavaid ja ülikuulsaid „lahtimõtestamisi” ja „väljaselgitamisi”, nende toimingute suhtes inimene ärgu tehku omale illusioone. Sihiks neilegi on vaid sedastus: seda asja ma tunnistan juba oma lapsepõlvest saati, selle suhtes mul pole midagi ütlemist, selle kõrval ma võin olla laisk ja magada, tema ohutus on tehtud kindlaks. Kui aga on „selgitatud välja”, et mu naaber ülemisel korral mulle laest läbi puhub öösel kõrvu katkubatsille, siis tuleb ta kõrvaldada! Viga pole eluilmas minus, sest ainult see tohib eksisteerida, mis mind ei ohusta ja minu „väljaselgitused” seepärast paratamatult vastavad reaalsusele. Kui ma arvan, et mind midagi ohustab, siis see mind ohustab, sest juba säärane arvlemine ise häirib mu rahu! Tõeliselt pole inimesel midagi vaja „selgitada välja”, ta teab juba enne, seda sõna ta kasutab hoopis teises mõttes: muile selgekstegemise nimetamiseks. Ta on „selgitanud välja” siis, kui teised tulevad appi selle eemaldamiseks, mis teda on „torganud silma”.

      Emapiimaga olevat inimene omandanud oma harjumused ja tõekspidamised. Seda koledust ei väida materialistid, vaid idealistid, kelledele „piim” ja „veri” on väga erilised vedelikud. Sellisena on minu meelest see lause tobedus, mõtlen aga, et laps saab need kallid asjad – isegi aulised ja nii ränga vaevaga omandatud-järeldatud põhimõtted – sellest, mida ta ema teeb teda imetades. Või ei tee, tundes naudingut sellest sündmusest nagu koer või kass. Kui ta ema soeb juukseid, siis laps paratamatult spetsialiseerub miskile juustega neotavale – sest – see kuulub söömisnaudingu juurde. (Kui ema juhtumisi loeb midagi, siis raamat paratamatult hakkab kuuluma vajaliste esemete hulka.) Kui ta ema ei tee midagi, vahib vaid uimase näoga, siis lapski spetsialiseerub „mugavale äraolemisele”, mis seisneb täielises tuimuses ja ükskõiksuses välismaailma vastu, „puhtas olemises” ja selle hindamises. Et säärane ema lisaks puhtale nautimisele ja selle varjamiseks lapse „toitmist” tavatseb ja suvatseb pidada pühaks toiminguks, siis tema lapski väidab, et „puhas olemine” on püha ning iga tegutsemine põhiliselt patune, mõttetu ja tulutu. Ükski toiming ei anna inimesele midagi, kõik madaldavad teda – pääle söömise ja magamise, mis ainuüksi säilitavad inimesele tema püha loodusekrooni asendi. Nagu ta ema laiska nautlemist aistitavalt kohtleb pühaks, nii see laps maailmas ei leia muud rahuldavat kui emakutse (kui ta on emane) või võimalikult vähese endaliigutamise (kui ta on isane) psüühilises ja füüsilises mõttes. Aga neid asju, mis last segavad söömise nautimises, ta tingimata hakkab hävitama, mitte „silmatorkavaina”, vaid vaikset seedimist takistavaina. „Silm” tuleb hiljem vabanduseks, sest õigustada oma sügavat kõlbelist nördimust väitega, et see takistab edukat seedimist, vihastaks vaid teisi inimesi, kes iial ei lepiks ühega, kes oma kõhtu peab teiste omadest tähtsamaks. „Silm” on aga segasem termin juba, polegi nii indiviidi oma nagu ta kõht. Seepärast temast juba võib rääkida nagu miskist üldkehtivast, üleindividuaalsest. Eks ole Tšernõševskigi väitnud, et teise inimese