vana mõis maises metsakolkas
Järgnev on üks neist lugudest, mida sir Chaterate on mulle rääkinud neil õhtutel, kui ta jälle Maale peitu on tulnud ning kohalikke neljakümnest kraadist kangemaid vedelikke pruukinud rohkem, kui see vajalik või kasulik oleks. Annan jutustuse edasi nii, nagu ma sellest aru olen saanud, mis kindlasti võib kohati üsna naljakas olla, sest meie teadmised universumist on veel määratult viletsamad, kui kasvõi Nozila omad. Rangelt võttes on nad olematud, kuid ta on vihjanud, et see peaks lähiajal muutuma. Kätt südamele pannes – ma ei tea, miks ja kuidas, nagu ma ei tea, mis on „lähiaeg”. Ma ei tea väga paljusid asju – alates kasvõi sellest, mislaadi substants on see nõndanimetatud „Vega kindluse võti”, mis laseb temal (ja mingil hulgal temataolistel) siin käia ja kõik teised eemal hoiab. Tean vaid umbmääraselt, et inimese kohta on ta haruldaselt vana, nii vana, et ta üldiselt varjab oma iga, ja maavaldus, kus ta elab, on olnud tema või temasarnaste käsutuses üle neljasaja aasta. Omaette pikk lugu on ka see, kuidas ta palkas mu oma kohalikuks residendiks, mis, peab ütlema, on tulus ja üldse mitte pingutust nõudev amet.
Lihtsuse ja arusaadavuse huvides olen kõik ühikud teisendanud maisteks, niisamuti kui kõik nimed on foneetilised – neid tuleb hääldada nii, nagu nad kirjas on; ka Chaterate'ist on Zätereit saanud. Kirjeldatud maailmadel ei ole midagi ühist Maa kultuuridega, ent ometigi tegemist on inimsooga ja kauged assotsiatsioonid on vältimatud, illustreerides omal viisil fakti, et vaikne suhtlemine ja reisimine on toimunud kogu ajaloo vältel – „tekela” (tequila) ja „siesta” on ka sisult sarnased, „peiato” (peyote) assotsiatsioon on kaugem. Kus jutustuses nimetatud tähed ja planeedid täpselt asuvad? Kui ma rääkisin talle oma ideest neid ta heietusi kirjanduslikus vormis avaldama hakata, mõtles ta hetke ja hakkas siis naerma – et lasku ma käia; ja mul tuli selgelt meelde, kuidas ta oli kunagi maininud, et võtab alati Maalt kaasa meie ajalehti – et selliseid inimliku väikluse, valede ja lolluste kogusid naljalt mujalt ei leia. Seejärel aga rääkis ta mulle Hoidjatest (kes need veel on, sellest edaspidi) ja kuna me ei soovi viimastega pahandusi, pean nende reeglitest ja kokkulepetest kinni ning hoian osa täpset kontrollitavat informatsiooni enda teada.
Millal need sündmused toimusid? Kindlasti mitte väga ammu – usun, et kümme-viisteist aastat tagasi. Arvan nii ka selle järgi, et umbes kaheksa aastat tagasi kohtasin üht järgneva loo peategelast, Öäkki. Tollase lühikese külaskäigu ajal oli Chaterate'il oli kaasas vibalik noorepoolne mees, kes erinevalt temast endast ja teistest Interpoli kõikenäinud külma kõhuga agentidest – kasvõi Uangist – vahtis imestades ringi ja hüppas meetri kõrgusele, kui sipelgas tal üle jala kõndis. Mees ei osanud ühtki Maa keelt, nii et temaga vahetatud paari lause puhul sain praktiseerida oma interstellaarset standardkeelt.
Ma polnudki tegelikult sir Chaterate'i kõik need vahepealsed aastad näinud, aga iseenesest polnud selles midagi ebatavalist. Igatahes ta helistas, sõitsin kiiresti kohale ja sõime koos õhtust. Parasjagu oli september, ent ilmad tavatult soojad. Me istusime lahtisel rõdul, nautisime vaadet päikeseloojangus virvendavale orule ja lasime hea maitsta roogadel, mille kohapealsed mõisateenijad valmistanud olid. Viimastel muide polnud ei „mõisniku”, minu ega teiste külaliste suhetest aimu, ja üks mu ülesannetest oligi hoolitseda, et vähemasti esimesel pilgul kõik toimuv maine paistaks. Chaterate käitus ütlemata hajameelselt, ent olin sellega harjunud, teadsin, et tegelikult suhtleb ta samal ajal oma sädelaeva juhtarvuti, Anuga. Kui korraga ta nägu tuksatas ja ta klaasi eemale kivi vastu puruks viskas, ütles see mulle vaid, et ta oli teada saanud midagi väga ebameeldivat. Ta raputas pead, libistas käed üle näo ja naeratas ligirutanud teenrile vabandavalt suunurkadega, kui viimane kiiresti ta ette uue klaasi asetas. Sellest, kuidas ta sööma kummardus ja ümbrusele nagu uue pilgu heitis, sain aru, et ta oli sidest loobunud.
„Halvad uudised?” küsisin.
Ta noogutas. „Üks mu sõber on tapetud. Või noh… hea tuttav. Mõni aeg tagasi aitasin ma nende planeeti sidemete loomisel Föderatsiooniga.”
„Mis seal õieti juhtus? Miks ta tapeti?”
Ta kehitas õlgu. „Kurat sellest aru saab. Mul on küll parasjagu hulgaliselt muid muresid, muidu läheks ja vaataks… aga tegelikult – see mees, Öäk, keda sa viimati minuga koos siin nägid, oli ka sealt; Nozila on planeedi nimi. Ta on tubli, küll ta pahad maksma paneb.”
Erilist torkimist ei olnud vaja. Ta tühjendas veiniklaasi, teatas, et selle loo rääkimise kõrvale tuleb tequilat juua, sättis ennast poollamaskile ja alustas, ignoreerides mu diktofoni, millest ta – olen selles täiesti veendunud – suurepäraselt teadlik oli…
Mis ka ei juhtuks, ta on jälle siin…
„Kujuta ette planeeti, mis on Maast pisut väiksem, ent mitte oluliselt, nii 0,8 massi poolest. Tiirleb see vana, kustuva tähe ümber – mis tähendab, et viimane kiirgab elamiseks piisavalt veel ainult umbes galaktilise aasta1 – ja planeedi pöörlemine on miljardite aastate jooksul aeglustunud sellisel määral, et seal elavad inimesed on ööpäeva kaheks jaganud, kuna see on niipalju pikem meie bioloogilisest optimumist.
Neil on oma sõnad „koidupäeva” ja „loojangupäeva” jaoks, aga ei inimkeeled ega standardkeel ei tee vahet. Keskpäevast puhkeaega sobib standardkeeles nimetada „heleööks”, ent Nozila sõna selle kohta on „siesta”, mida Maalgi suurepäraselt mõistetakse; ja „pimeöö” võib siis olla lihtsalt „öö”.
Kasutatakse „siesta”-mõistet paljudel planeetidel? Kolm viiendikku inimestest räägib standardil baseeruvaid murdeid ja pea kõik on sellest mõjutatud, kuid kulub vaevalt viissada aastat, et isoleeritud keel muutuks pea tundmatuseni. Üksikud sõnad aga rändavad keelest keelde ja kes seal enam aru saab… Vaata…„– ta tekitas õhku kujutised –” „siesta” ja selle tulendid on oma kuuesajas keeles kahesajal planeedil. Nagu sa näed, kuulub neli viiendikku neist föderatsiooni ja suurem (enamik) osa on siinsamas, kahe tuhande valgusaasta raadiuses. Enamik planeete on monokeelsed, kuid ka siin ei ole Maa üksi – nagu sa näed, räägitakse Kearul rohkem kui viitsadat keelt, „siesta” on tuntud umbes kaheksakümnes.
Niisiis planeet, millel ei ole loomulikku biosfääri, ent kunagi miljonite aastate eest on keegi sinna ehitanud suured generaatorid ning muutnud keskkonna inimesele talutavaks. (Ilmselt oled lugenud, et selliselt kohendatud planeet on üldse poolteist-kaks suurusjärku rohkem, kui loomuliku eluga planeete.) Atmosfäär on hõre ja kui generaatorid seiskuksid, hajuks see planeedi väiksuse tõttu väga ligikaudu saja tuhande aasta jooksul jälle algse elamiskõlbmatu kümnendiku atmosfäärini. Tänu sellele ja aeglasele pöörlemisele on ööpäevased temperatuurikõikumised väga suured – nelikümmend kuni kuuskümmend kraadi; aastaaegade vahetumisest tulenev 10-15 kraadi ei paista selle taustal eriti välja. Elamise Nozilal võib väga jämedalt jagada kolmeks – kord kuuekümnenda, kord kolmekümnenda laiuskraadini ekvaatorist alates on tekkinud-tekitatud riba, kus suudavad kasvada taimed, mis meenutavad maiseid kaktusi (peavad nad ju säilitama vett, kannatama põrgukuuma ja külmumist), suured alad pooluste ümbruses on aga kivikõrb, kus madalamates kohtades võib vaid samblikke leida; ja mõned mered ekvaatori läheduses on nii suured, et ei külmu öösel ja mõni protsent maad nende läheduses meenutab juba midagi sellist, mida nii sina kui mina – inimesed üldse – mõnusaks looduseks nimetaksime.
Kuidas valida hetke, millest seda lugu alustada? Kuidas kirjeldada seda helge heaolu taga varitsevat kirbet hävingumaiku, mis tekib lähemal tutvumisel selle maailmaga… Ei, asi ei ole planeedis, sest ka kõige halvemal juhul ei muutu elukeskkonnas midagi sadade generatsioonide jooksul. Nii, nagu Nozila asustamine on kadunud legendidesse, elavad seal ilmselt ka tulevastel aastatuhandetel, arvata isegi miljonitel rahvad, kes tõusevad ja kaovad (sest ka sel ebatõenäolisel juhul, kui üks rahvas sureb, leidub ikka keegi teine, kes remondib generaatorid). Teadaolevastki ajaloost – mis niikuinii on küsitavusi täis – saaks lootusetult pika ja seetõttu igava loo, mina aga tulin mängu hoopis hiljem, momendil, millest alustades peaksin ometigi palju eelnevat seletama, sest muidu on jutustus arusaamatu…
Nagu igas päriselust pärit loos, on siingi toimuvaga seotud väga paljud inimesed, ent kuna kõik kirjandusteoreetikud on ühel meelel, et igal korralikul jutul peab olema peategelane, tahaksin selleks teha Öäki. Mina olen juba niigi liiga paljude lugude peategelane, tema aga osales pea kõiges olulises, pean teda oma sõbraks ja pealegi oled sa teda vähemasti näinud… ja kui jätta kõrvale filosoofilised spekulatsioonid, et on ta ju sisuliselt sünnist saati supi sees, algab lugu ühest unisest pimeõhtust, kui tema maailma