Päkapikk Ingo. Maarja Undusk

      Väike Ingo suures lapsepõlves

      Ingo on meie pere päkapikk, sõber läbi terve lapsepõlve. Ei pea vist seletama, kes päkapikud on, kuigi jah, Ingol oli nüansse, mis tutvustamist vajavad. Me vahetasime kirju. Aastaid. Nende aastate jooksul jõudsime perega kolida Pikalt tänavalt Koidula tänavale, ka lõpetasin ma vahepeal lasteaia ja läksin kooli. Kasvasin suuremaks. Ingo muudkui käis. Kui ta kirju nüüd üle loen, meenub mulle kõik väga eredalt ja tekib palav soov temaga jälle rääkida. Muutun nostalgiliseks, hüüan: kuhu läksid, Ingo? Kas aeg neelas meid? Need kirjad toimivad ajamasinana: astu sisse ja ela läinu uuesti läbi. Neid lugedes tuleb mulle kõik meelde, taastub laps olemise tunne.

      Suurema osa aastast ma Ingoga muidugi suhelda ei saanud, sest ta tegutses ainult talvel. Ma mõtlesin ta peale tihti, aga kirju me muudel aastaaegadel ei vahetanud. Ingo pidi pikkadest pühadest puhkama. Siis, umbes novembri keskel, hakkasin emale peale käima: „Kas täna võib Ingole kirjutada?” Sageli polnud aeg veel käes ja ema vastas: „Vara-vara. Aga varsti juba võib.” Jälle ja jälle oli liiga vara. Ja siis ühel päeval ütles ema: „Nüüd on Ingo vast lõpuks ärganud. Proovi talle kirjutada.” Sellest hetkest sai elu uue hoo sisse, tundsin jõule lähenevat, mu sõber oli tagasi.

      Ma vist ei juurelnud palju selle üle, milline on ta nägu või kuidas kõlab ta hääl. Joonistused temast jäid visandlikuks, ma ei osanud ega julgenud nendega eksperimenteerida. Ta kandis küllap punast mütsi ja oli füüsiliselt pisikeste mõõtmetega. Ta kõndis jalgsi läbi lume, hoides õlal riidest kotti. Ta tuli kaugelt, jõudes kiirelt kohale. Ta kirjutas alati punase värvipliiatsiga valgele paberile. Polnud tähtis, mismoodi ta seda tegi.

      Mäletan küll, et avaldasin kord soovi teda trehvata, aga Ingo keeldus resoluutselt. See pole päkapikkudele lubatud, nii on ja jääb. Me võime kõigest kirjutada, ta käib mu toas ja vahetab minuga mõtteid, kuid silmipidi kokkusattumine rikuks kogu võlujõu. Sel reeglil polnud erandit. Või siiski – isa oli teda ükskord näinud. Ma kadestasin ja imetlesin seda vahejuhtumit, mis aga ka viimaseks jäi. Nimelt oli isa ühel ööl läbi pimeda korteri kempsu minnes märganud tänavalampidest valgustatud akna taga midagi väikest ja punast. Ingo nägu silmas ta vaid hetkeks ega osanud seda hiljem kirjeldada. Aga ikkagi, nende pilgud kohtusid. Hiljem selgus, et nad olid teineteisele sügava mulje jätnud. Nojah, eks olid nad ju kirjamehed mõlemad. Juhtus, et kui vanematele pettumuse valmistasin, oli ka Ingo nördinud. Ta palus mul end pihku võtta ja maha rahuneda.

      Ingo oli suur sõber. Truu, vaimukas, positiivne. Ma meeldisin talle samamoodi kui tema mulle. Ta tekitas minus selle, mida peavad teineteises esile kutsuma need, kes end sõpradeks nimetavad – vahetu olemasolu tunde. Ma võisin end talle häbenemata avada, teda huvitas mu käekäik. Mul oli küll kahju, et ta ei hinnanud ega saanud nautida suve, aga meid ühendas teine suur armastus – talv. Tänu Ingole olid mul Lindgreni jõulud, mis sest, et elasin linnas ja meile jõuluvana peaaegu kunagi koju ei tulnud. Ausalt öeldes ei igatsenudki ma seda, kuniks mul oli nii andekas päkapikk.

      See esimene kirjavahetus pani paika ka stiili, mida edaspidi kirju saates kasutasin. Rääkida võib ka sellest, mis koht parasjagu valutab või mida lõunaks sõid. Siis läheb käsi lahti ja tekivad juba avaramad mõtted, analüüs, lausa filosoofia. Hea on kirjutada olevikust, sellest, mis hetkel südamel või vahetult seljataga. Varsti saab sellestki ajalugu. Ainult et igaühele ei söanda nii vabalt kirjutada nagu tollal Ingole.

      Minu kirjavahetus Ingoga kestis veel siis, kui esimesi klasse käisin, ja kustus seejärel rahulikult uute aegade mäsus. Õnneks võttis mu noorem õde selle kirjavahetuse hiljem üle. Ma ei mäleta valusat lõppu või pettumust, mis oleks meid poole sõna pealt katkestanud. Mäletan aeglast väsimist, vanemaks saamist ja loogika julma tungi oma ellu. Veel kirjutasin, aga juba pooluimaselt ja uskmatult. Lõpuks enam üldse mitte. Ja siis ma isegi enam ei mõelnud ta peale.

      Tean, et Ingo aeg tuleb mingil viisil tagasi, ta ju ise kinnitas, et päkapikud on surematud. Praegu on huvitav avastada, et see usk millessegi üleinimlikku, mis kunagi personifitseerus Ingos, on küll võtnud uue vormi, ent on alles. Küllap kujundas Ingo mind kõvasti, aegamisi saan sellest aru.

      Surelik kirjavahetus surematu päkapikuga, usun, et paremast üks laps unistada ei oskakski. See südamlik kogemus jääb lõpuni verre. Õnneks on elu liiga kiire, lubamaks mul seda pikalt taga nutta. Pealegi – miks peaksin? Ma loodan seda Ingo mütsi tulist jutti oma elus veel kusagil kohata.

      Ingel Undusk

      Ma arvan, et Ingo puhul oli hea just see, et ta ei külastanud meid iga päev, nagu tavaliselt peredes kombeks. Harilikult kostitas ta meid kirja ja maiustustega üle mõne päeva ja just see oligi ootusttekitav – kas täna on õnnepäev, kas täna on Ingo meil käinud?

      Vahetevahel ei suutnud ma öösiti magadagi, sest hommikuootus oli nõnda suur. Tahtsin nii väga kuulda, kuidas Ingol läheb. Vahel juhtus tal ka õnnetusi, vahel jäi ta haigeks, aga kunagi ei jätnud ta tulemata, kui põhjust polnud. Ta oli truu päkapikk, kes proovis meid iga hinna eest õnnelikuks teha. Õnnestunult! Selline päkapikk, kellele võis oma muresid kurta ja kellele loota ja keda ilmselt iga laps endale igatseks.

      Ingo kirjastiil on alati olnud omalaadne ja veidi naljakas. Kuidagi maagiline tunne tekkis neid kirju lugedes ja traditsioonilistest valgetest paberituutudest (kus punasega kirjutatud naljakad nimed peal) komme süües. Karge ja veidi hämar hommikupoolik oli põnevust täis just tänu Ingole. Tema on see, kes jääb suurelt meie lapsepõlve sümboliseerima – Aegumatu Päkapikk Ingo.

      Liispet Undusk

      Mis on minul veel kõige selle juurde lisada? Nii nagu riikidel ja rahvastel, nii on ka perekondadel välise ja kõigile nähtava ajaloo kõrval oma siselugu, müüt või legend, mis tema liikmeid nähtamatuid niite pidi seob. Seda viimast nimetatakse tänapäeval tihti fiktsiooniks ehk väljamõeldiseks. Sinine veri olevat fiktsioon, rahvus olevat fiktsioon, riigid olevat poliitilised fiktsioonid. Meie maadki kannab õhk, nagu kirjutas Gustav Suits. Aga ometi ta kannab seda. Kannab kindlamalt kui miski muu. Ja väljamõeldised elavad kauem kui teaduslikud teooriad või materiaalsed esemed.

      Päkapikk Ingo on meie perekonna siselugu ja seetõttu üsna hävimatu. Kunagi aastasadade pärast, kui tänased põlvepikkusedki poisid on muutunud isaisade mälestusteks, käib Ingo ikka reipalt edasi, habe ees ja muremõtted peas, ning paneb punase pliiatsiga paberile oma igaaastasi tervitusi. Ja see siin, mida te järgnevalt loete, on lihtsalt üks väike väljavõte igavikust.

      Jaan Undusk

      Kirjad aastatest 1991–1998

      PÄGAPIK INGO PALUN VAPANTUST ET MA SUULE NII VARA KIRIUTAN SA TEGIT PÄRIS ÕIKESTI ET SA MULE MITAGI EI TOONUT SEST MA OLEN PAHA LAPS OLNUT JA PEALEKI EI KIRIUTANUT MA SULE SELEKS ET MITAGI SAATA VAIT SELEKS ET MA SAKSIN KELELEKI KIRIUTATA MA POLE NII KAUA KELELEKI KINGITUST TEINUT JA MA TAHTSIN SUULE TEHA SEST TEKELIKULT MA POLEKI VÄKA AMMU KINGITUST TEHA SAANUT VAIT MA POLE SULE SANUT KINGITUST TEHA KASA MEIE KOERA NÄKIT TA ON NII ARMAS KÕK KOERAT ON MINU MELEST ARMSAT PEALE PUTLI PALIU TERVISEIT

      INGOLE INGLILT

      TERE INGO OLEN KOOLIS KÄIMISEST JUBA AMMU VÄSINUT KAS SINA OLED

      MULE MEELDIP KUI ME LAULMIS TUNNIS IÕULUTEST RÄÄGIME VÕI ÜKSKÕIK MIS TUNNIS

      SEE ON FANTASTILINE

      VEEL MEELDIP MULE LAULDA MA HAKKAN SUULE JUBA PÄKA PIKU MÜTSE TEKEMA

      TEGELIKULT INIMESTE MAAL ON NEED MÜTSID MIDA MINA SUULE ENNE TEGIN KOLEDAD

      INGEL

      Tere,