vanaisale, Suveliblika luulevõistluste eest.
… emale armastuse eest.
… isale vankumatu veendumuse eest, et maailma on võimalik parandada.
… õele, tänu kellele ma ei ole kunagi maailmas üksi.
… Oliverile, Renéle, Markole, Liisile, Evele ja teistele sõpradele innustuse eest.
Ja kõige olulisematele: Siimule selle eest, et ta näitas mulle, et ka argipäevades on maagiat, ja Karl Rudolfile selle eest, et ta õpetas mulle, et ma ei olegi iseenda maailma naba.
Sama hingetõmbega ka maani kummardus talentidele, kelle imetlusväärsed elud ja looming selle loo sündimisele kaasa aitasid ja kelle annetel ei ole piire: Leonard Cohen, Salvador ja Gala Dali, Philippe ja Nush Éluard, Max Ernst, Caleb, Natahan, Jared ja Matthew Followill aka Kings of Leon, Richard Avedon, Philippe Halsman, Irving Penn, Norman Jean Roy, Sylvie Blum, Pablo Picasso, Dora Maar, Yousuf Karsh, Edward Steichen, Diane Arbus, Imogen Cunningham, Walker Evans, David Bailey jpt.
Proloog
Kui Erik ärkas, oli maailm säravvalge ja hangedesse mattunud. Just nagu tol päeval, kui ta esmakordselt Mayaga kohtus – kui tema sõber Paul, madalama kaliibriga luuletaja, oli Mayaga ateljeesse ilmunud ja seejärel mõne tunni pärast lahkunud, Mayat kaasa võtmata.
„Sümboolne ja sobilik,” mõtles ta omaette.
Sellest oli juba nädalajagu, kui Erik kohtas oma viimasel näitusel Norat, ja nüüd oli aeg edasiliikumiseks küps.
Ehkki ta ei olnud päris kindel, kuidas Maya sellele mõttele reageerida võiks, oli ta ometi võrdlemisi veendunud, et suuremat pahandust sellest ei tule. Maya … Maya oli tema meelest ideaalne kaaslane. Andestav, imeline ja empaatiline, aga alati ohutust kaugusest. Maya ei olnud teda kunagi armastanud. Ta ei armastanud kedagi. Maya, nagu Erik arvas, armastas Kunsti. Ja Armastust. Erik ei uskunud, et Maya süda oleks tema otsustest suures ohus. Ja mis puudutas ülejäänut, siis selle eest kavatses ta hoolitseda, Maya nii-öelda headesse kätesse edasi anda.
Ta oli selle peale nädal aega mõelnud. Valinud ja vaaginud. Kaalunud, kes oleks Mayat väärt, kellele teda kõige enam vaja oleks ja mida Maya ise võiks tahta. Seda viimast ei olnud Maya käest mõtet küsida. Nii paljus oli ta kindel. Maya oleks naeratanud, tähendusrikkalt silmi pööritanud ja mõnd oma viimase aja lemmiktalismani silitades öelnud, et tal on kõik olemas, et ta sooviks vaid iseennast paremini tunda või et soovidest liiga valjul häälel kõnelemine on halb enne. Niisiis oli ta ise mõelnud ja tänaseks säravvalgeks päevaks oli tal lühendatud nimekiri kandidaatidest olemas.
Esimene Maya uutest võimalikest kodudest võiks olla Anna klaasist ja betoonist majamürakas mere ääres. Anna oli tunnustatud režissöör, kes tegi indie-filme, ja selles, iseenesest vastandlikus tiitlis seisnes ka tema suurim eelis. Tiitli esimesest osast tulenes majamürakas mere ääres ja teisest Mayale sobiv meelelaad. Anna jumaldas Mayat. Maya meelest oli Anna ilus ja väga osav armastaja. Viimane oli selgunud eelmisel suvel. Anna peamiseks puuduseks oli see, et ta oli naine ja ehkki Eriku andmetel ei häirinud see Mayat liiga palju, kahtlustas ta ometi, et Y-kromosoomi olemasolu suurendaks Maya rahulolu.
Teine kandidaat oli härra T. S., romaanikirjanik. Pärjatud ja avaldatud, ent keskealine. T. S. oli juba liiga kaua üksi olnud ja otsis pingeliselt kaasat. Muusat, abikaasat, kahtlustatavasti ka ema oma sündimata lapsele. See viimane oli küll põhjus, miks teda ei saanud Maya jaoks ideaalseks kandidaadiks pidada. Aga T. S. pidas Mayast väga lugu, seega oli T. S. teine variant.
Kolmas variant tekitas Erikus kõige enam kõhklust, sest tõtt-öelda ei tundnud ta Sebastiani kuigi hästi. Ta oli temaga alles hiljuti kohtunud ja poiss oli temas alati pisut ebamugavust tekitanud. Sebastian oli hiljuti vulkaanipurskena kultuuriareeni vallutanud ja püsis nüüd kangekaelselt nii kriitikute kui ka rahakotikandjate austuse pjedestaalil. Tema alati vähemalt kümnest veidrast kaaskondlasest saadetud pikka ja längus kuju kohtas absoluutselt kõikjal. Ta tundus pahur, ekstsentriline ja mis kõige hullem, polnud kindel, kas talle üldse naised meeldisid. Aga neil paaril korral, kui nad Mayaga tema seltskonda sattusid, oli Maya hiljem alati rohkesti küsimusi küsinud ja kavalalt spekuleerinud. Ja Sebastian vaatas Mayat alati väga pingsalt. Nii et katsetamist oli see kolmas variant ju ometi väärt. Seda enam, et kui kõik kolm peaksid läbi kukkuma, oli tal alati olemas tagavaraplaan: tema kauane sõber, kaunite kunstide patroon ja tarbetutes rahahunnikutes suplev kohalik ärihai Eli. Ta oli Mayat ihalenud esimesest hetkest, kui ta teda silmas, ja kui ta praegu teaks oma tagavaraplaani-staatust, niutsuks ta ilmselt erutusest nagu kutsikas. Eli oleks Maya jaoks muidugi lühiaegne, aga see eest mugav ja meelelahutuslik vahepeatus.
Kõik oma peas uuesti üle käinud ja rahule jäänud, astus Erik pehmete sammudega üle külma põranda ja istus voodi äärele. Maya magas. Ta kulmude vahel istus väike murelik korts. „Miks mul on tunne, et see naine teab alati ette, mida ma talle öelda kavatsen,” mõtles ta ja silitas sõrmedega läbi Maya juuste.
„Maya, mu kõige kallim, aja ennast jalule. Mul on tunne, et me peame tänaseks õhtusöögiks külalisi kutsuma. Ma kohtasin ühte toredat tüdrukut, kellega sulle kindlasti meeldiks tuttavaks saada, ja ma tahan kutsuda mõned sõbrad, keda pole ammu näinud.”
Part kuuele
Kui ma ärkasin, oli maailm häirivalt valge. Selle põhjal, et akendest ei näinud midagi peale liiga valge valguse, eeldasin, et ööga sadas maha umbes poole sääre jagu lund. Ma jälestan lund. Ma oleksin juba ammu pidanud kolima kuhugi kõrbesse. Las Vegasesse. Või Antofagastasse.
Erik seisis seljaga voodi poole, veepudel käes, ja mõtles pingsalt. Seda järeldasin tema kohapeal tammumisest. Juba nädal aega oli ta tammunud ja mõelnud ning jumal teab, millist arulagedat plaani vaaginud. Ilmselgelt oli selle vallandanud too väike läbipaistvate juuste ja järvehallide silmadega haldjas sealt galeriist. Maestro ja tema perioodid. Talle endale meeldis mõelda, et ta on nagu Picasso. Huvitav, kas galeriihaldjas oleks sel juhul Dora Maar? Sinine periood?
Ma teadsin tänaseks juba üle kuu, et see juhtub. Kõik märgid viitasid sellele. Kaardid. Ja muidugi unenäod. Nii et ma olin valmis. Enam-vähem. Kui Erik ei tahtnud mind enam, siis olin ma valmis ta vabaks andma. Mul on „Taiga II” ja „Siseheitlus”. Õnneks on tema näitustest mitu kataloogi. Ja ta ei oleks nii väiklane, et nõuda, et me enam üldse ei kohtuks. Loodetavasti ei ole seda ka galeriihaldjas. Vähemalt mitte esialgu, vähemalt mõneks kuuks, kuni ma harjun.
Panin silmad uuesti kinni. Vaadata ei olnud peale lume nagunii midagi ja Erik endiselt mõtles. Las ta siis mõtleb. Kunagi ei või kindel olla. Võib-olla, kui teda mitte segada, mõtleb veel ümbergi.
Järsku tundsin, kuidas madrats tema raskuse all naksus. Hämmastav, et selline suur mees liigub vaikselt nagu kass.
„Maya, mu kõige kallim, aja ennast jalule. Mul on tunne, et me peame tänaseks õhtusöögiks külalisi kutsuma. Ma kohtasin ühte toredat tüdrukut, kellega sulle kindlasti meeldiks tuttavaks saada, ja ma tahan kutsuda mõned sõbrad, keda pole ammu näinud,” silus ta mu juukseid.
„Ilmselt ta siiski ei mõtle ümber,” konstateerisin ja tegin silmad uuesti lahti.
Ta istus voodi peal, suur ja ilus nagu alati, silmad leebed ja sinised. Tõusin ja panin käed selja tagant ümber ta keha, ta oli soe. Liibusin nii tihedalt tema vastu kui võimalik. Nahk vastu nahka, et võimalikult palju tema soojust endasse imeda. Mul oli alati külm. Ta oli suur ja soe ja minu, MINU. Minu koht siin maailmas, minu kodu. Tema soojus ja lõhn ajasid ihad ja isud liikvele. Põlveõnnaldes tuksus, alakõhus sisises, puusades naksus. Kogu mu keha ütles „Tere tulemast”, sel ajal kui Erik püüdis ilmselgelt öelda „Hüvasti”.
Ta istus edasi, suur ja pehme nagu kass. Hõõrusin ennast tasakesi vastu ta selga. Ta paitas hajameelselt mu kätt. Kui ma oma külma keha vastu tema soojust surusin, ei võpatanud ta ega pööritanud silmi.
„Nii et sa ei taha mind enam?” ohkasin ta kuklasse.
Ta hakkas naerma. „Jumal küll, Maya, kas sa saad midagi jätta ka mulle endale ütlemiseks? Kannatamiseks ja serveerimiseks. Sind säästa üritamiseks? Miks sa kõik nii lihtsaks pead tegema?”
Lasin ennast tagasi voodile kukkuda ja sirutasin. Pisarad olid siinsamas, aga ei voolanud veel. Dora fucking Maar.
Meie vahel kobrutas vaikus.
„Mida