mastasin rootslast
Kümme aastat on möödunud inimesi laiali pillutanud Teise maailmasõja lõpust, kuikahekümne ühe aastane Eerik pärast tüütut kümnetunnist elektrirongil loksumist koos temast märksa vanema Suloga pärale jõuab. Lootusetus on ta üle võimust võtnud, kuigi erakordselt kuum suvepäike paistab ja pakub sooja troosti. Ta peab Põhja-Rootsis Sollefteås kroonus kohal olema kolmapäeval, kolmekümne esimesel mail tuhat üheksasada viiskümmend viis täpselt kell kolmteist kolmkümmend. Hiljaks jääjaid karistab võim kasarmukartseriga. Ta on ajutiselt selleks suveks kaitseväe ametliku kirjaga ootamatult siia saadetud, kuigi sõjaväkke võtmise otsus üheksateistkümnendal jaanuaril tuhat üheksasada viiskümmend viis on ta määranud aega teenima Kuninglikku Svea Lahingvoorirügementi Linköpingis, aga seal ei jätku tänavu tema jaoks vabu väljaõppekohti. Järgmisel suvel saab, kui esimese aastakäigu poistest need, kes pole gümnaasiumi viletsamate lõpuhinnete tõttu arstiteaduskonda sisse saanud, peavad tavalisse ühejuti-ajateenistusse üle kolima. Linköping on korralik linn lõunas ja ülikoolilinnale ligemal kui pisike üheksa tuhande viiekümne kuue elanikuga Sollefteå, millest ta varem pole midagi kuulnud. Koht tundub vaguniaknast vaadates esimesel silmapilgul kui pärapõrgu mahajäetud tolmune tagahoov.
Eerik oleks pidanud oma esimese kroonusuve juba kolm aastat tagasi ära teenima, aga siis polnud ta eeldusena vajalikku Rootsi kodakondsust kätte saanud, ja selleta kuningriik relva tema kätte ei usalda. Üksteist aastat varem oli ta elanud Eestis keset sõjamöllu ja pommitamisi. Pärast tuhande üheksasaja viiekümne kolmandal aastal Rootsi meditsiiniameti eriloaga arstiteaduskonda vastuvõtmist on ta aasta hiljem õnnistatud seal edasiõppimiseks hädavajaliku uue kodakondsusega, mis on viibimata käivitanud rahuriigi okasroosiunest ärganud sõjaväeaparaadi. Eesti kodakondsust tal keegi ära ei oska võtta, sest Rootsi on tunnustanud Stalini okupatsioonivõimu Hitleriga käsikäes alates saatuseaastast tuhat üheksasada nelikümmend ja Eesti vabariigi täielikult ära unustanud. Oma nahk on kallim. Eerik täidab sõnakuulelikult ja analüüsimata kõik kuningriigi pliiatseid närivate ametnike bürokraatlikud automaatkäsud.
Kui ta kroonu ajateenistuskutse kui ametliku priipiletiga peale ümberistumist tillukeses Långsele alevis koos Suloga Sollefteå raudteejaamas vagunist välja ronib, halbade ilmade eest katva varikatuse alla perroonile, on tal tunne jalge all, nagu oleks lõputule põhjamaale ja maailma otsa kohale jõudnud, kust edasi ega tagasi ei pääse.
– Mis kuradi kolkasse meid on saadetud! vannub Sulo, kui nad aeglaselt vastu tahtmist jaamast väljuvad.
Siit ülevalt, suure ümmarguse katusekellaga, telliskividest laotud kahekordse, kõrgete akendega lossiliku raudteejaama eest avaneb väljavaade nagu kinolinal kaugele alla võimsatele betoontaladele rajatud raudsillale, millest loode pool keset kärestikulist jõevoolu kangutavad kolm kanget parvetajat palke kõrgel neljakandilisel kivitornil tillukese puudega kaetud saare ees. Eerikut ei kütkesta pilt praegu põrmugi, kuigi teises seoses oleks see võinud maaliliselt ilus ja isegi armas paista. Võinuks maha joonistada. Sel juhul vabalt ja erariides. Praegu närib tunne, et siia ta teist korda kunagi tagasi tulla ei taha. Ida pool silda paistab teine väike okaspuude sisse mähitud saar keset vahutavat, kallaste vahelt läbi murdvat võimsat jõge. Kaugel kerkib metsavaiba alla peidetud kõrge ja kõige üle valvav Multrå mägi. Möödaniku kaubanduskeskuse, seitsmeteistkümnenda sajandi saeveskite, kaheksateistkümnenda rauamaagitööstuse ja üheksateistkümnenda-kahekümnenda sajandi vahetusest alates kahe rügemendi ja kahe tuhande sõduriga garnisonilinnaks välja kasvanud Sollefteå raudteejaama perrooni kõrvalt Raudteepargi konnatiigi juurest viib kuninglikult lai trepp suurte lillepottide vahelt murunõlvakult alla turuplatsile. Keskväljakult seavad nad rasked sammud ümmarguse muru ja lillesõõriga turuparki, kus linnapõõsaste ja – puude äärde seatud pingid lubavad armastajatel või teistel väsinutel varjus jalgu puhata. Siit omakorda astub Eerik aeglaselt koos Suloga järgnevatest järskudest treppidest veel madalamale ja kõrvale Kungsgatanile, Kuninga tänavale, mis on olemas peaaegu igas Rootsi linnas. Nad ületavad väikelinna ristuva ja tuksuva peasoone, Storgatani ehk Suure tänava ja mööduvad nurgapealsest Appelbergi hotellist. Võõrastemaja asemel ootavad neid sünged kasarmud, kroonu sipelgapesad. Kungsgatan viib nad otse rügemendi poole. Eksida ei saaks isegi lapsed omapead.
Raudtee lookleb kaares nende selja taga üleval nõlvakuserval nagu riiulil. Eemal edelas, kaks kilomeetrit linnasüdamest, kerkib kõrge Hallsta mägi sportlaste talverõõmu, suusahüppetorniga, kust avaneb edaspidiseks avastamiseks suursugune vaade võimsate kaldaastangute ja mägedega palistatud Ångermanälveni jõe orule kirde pool, kus vesi murrab itta merre teed läbi igivana looduse. Teisel pool jõge tõuseb võimas puudega kaetud liivaastang, rootslase suus nipan. Linnast mööda Kungsgatanit otse läbi lõigates sammuvad Eerik ja elumehe ümmarguse pea, tumedate prilliraamide ning laiade õlgadega Sulo enne silda „Borgeni“, tähendab „Kindluse“ kõrge liivakivikalju, nipan’i kõrvalt vasakult mööda. Siin ootavad rahustavad laiad lillepeenrad, siledad murud ja vesi munakivivalliga ümbritsetud ümmarguses tiigis, mille keskel suurel kivil istuvad kaks põhjamaist parti. Suured ja väikesed pargipuud pakuvad puhkajatele päikesevarju ning istepingid meelitavad kurameerivaid kallistajaid, ajateenijaid ja tsiviliste, mundripoisse ning Sollefteå uudishimulikke tüdrukuid Badhusparkenisse ehk Supelsaunaparki istuma, kuigi Eerik seda veel ei tea. Park pikutab „Borgeni“ edelapoolsel lauskallakul laisalt vastu linna, samal ajal kui kirdekülg sukeldub järsult ja ähvardavalt nagu keskaegne linnamüür vastupandamatu ürgjõuga Ångermanälvenisse, Botnia lahte ruttavasse vahutavate vägevate veemassidega laia jõkke. Raudsild kannab nad kindlalt üle ägeda vee ja tee viib tõustes paremalt ringi liivaastangule, kaitseväe kindluslikule riiulile, nipan’ile, just sealtsamast, kust algavad jõe vihased kärestikud. Nipan’i ees troonib kõrge tiheda puudeparukaga munamägi, „Pettersborg“, „Peetrikindlus“, mille ümbert paremalt, tähendab kirde poolt, peavad nad mööda tõusvat ajateenijateed hingeldades mäenõlvakule ronima ja mööduma selle taga pisikesest, kuid sümboolsest „Trängnipanist“, „Lahingvoori astangukünkast“, kuni lõpuks jõuavad lahingvoorirügemendi, T3-e peavärava juurde, vahiposti valvsa tunnimehe eeskirju jälgivate kontrollsilmade alla. Nipani’lt paistab Sollefteå linnake all orus teisel pool suurt jõge ja taga üleval raudteejaam, kust nad äsja on alla ja üles kõndinud. Suure Põhjasõja ajal oleks seda väikest asulat suurtükkidega siit kerge olnud tulistada, kui kellegi vaenuväed oleks siia sattunud. Rügemendist pääseb sillale ka edela poolt piki diskreetset „Armastajate jalgteed“, aga veel pole aeg kätte jõudnud seda avastada. Kahekesi oleks tarvis. Sulo pühib higipisarad laialt otsaesiselt. Garnisonilinn elab oma elu, laisalt toetudes terrassikujulistele mäenõlvadele jõe edela- ja lõunakaldal, maaliliselt sinakate mäeharjade ja kõrgendike vahel, ning oodates sõjaväkke kamandatud poisse majade vahele vaba aega veetma, kui nad kuningliku riigikaitse huvides kõrgel põhjakaldal mehekssaamist õpivad ja sõnakuulelikult plaanide järgi valmistuvad teoreetiliseks sõjaks. Sollefteå tüdrukutel valikust ega tantsupartneritest puudust ei tule.
Linna pikk peatänav, jõega rööbitine kingade kulutamiseks kivisillutisega kaetud Storgatan, ootab Eerikut oma sajandialguse kahe- ja kolmekordsete, kuumal suvel väljatõmmatud päikesevarjudega kivimajade, uniste kohvikute, maiasmokki peibutavate kondiitriäride ja kolme unustusekinoga siia vaba aega surnuks lööma. Berggreni kohvik Djupövägeni ehk Sügava saare tänava ühe neljakorruselise, selle sajandi keskpaigast pärineva ning ajakohaselt moodsa funktsionaalse kortermaja alumisel ärikorrusel. Nelja ülespoole aheneva neljakandilise tornikorrusega linnakirikut ta kunagi vaatama ei lähe. Ta ei tunne peatselt ainsa eestlasena siin mitte mingisugust südametunnistuse piina, et ta jumalalt abi ei ürita paluda keset Rootsi põhjamaist üksindust. Võibolla ekslevad ta mõtted kuskil mujal. Aga mõni eestlane veel oleks võinud viibida selles igavas ja lootusetus pisikeses, tegelikult ühe tänava ja kolme kinoga linnas eesti koduse tunde tagamiseks. Viis aastat vanem Sulo ootab iga hetk kroonult hilinenud vabakirja, et Eerikut siia üksinda maha jätta. Linn on jäänud nendest kõrvale, sest nad on teel kasarmusse nagu vanglasse aega ära istuma. Karistuseks mille eest?
Kuninglik Norrlandi Lahingvoorirügement T3, loodud tuhat kaheksasada üheksakümmend kolm Stockholmis, toodud tuhat kaheksasada üheksakümmend kaheksa üliuutesse kasarmutesse Sollefteås ja tuhat üheksasada nelikümmend üheksa ristitud Kuninglikuks Norrlandi Lahingvoorirügemendiks. Selle väeosa embleemil toetub ristuvatele mõõkadele vankriratas, mille ees omakorda ilutseb vapp Rootsi kuningliku krooni ja Lapimaa põhjapõdraga. Sollefteåst visatakse väeosa välja sada kaks aastat peale asutamist. Tuhande üheksasaja viiekümne viiendaks aastaks on rügementi seitse aastat juhtinud robustselt jõulise