Siilijutud. August Jakobson

      Siil praeb sitikat

August Jakobson

      Siil sibas mööda metsa, otsis toitu. Vaatas läbi kogu võsa, puistas läbi kõik põõsad. Ei leidnud aga midagi, – ilm oli vihmane, putukad ja matikad istusid kodus ja ootasid, millal sadu üle läheb.

      Kui siili kõht juba väga tühi oli, nägi ta järsku: tuleb mööda teed sitikas, on ise väga rõõmsas meeleolus – käib keksilt ja ajab laulujoru. Krapsti! kargas siil sitikal kuklast kinni.

      „Ettevaatust, külamees! Kas sa ei näe, kes ma olen! Ja mis sa minust tahad?” küsis sitikas.

      „Või ei näe! Ja mis ma sinust tahan? Ära söön su, sõber, – vaat seda tahan!” vastas siil.

      „Paike, paike, ä’ä söö mind ära, pisike olen, pean veel kasvama.”

      „Pole sul siin enam kasvada midagi, – söön, söön!”

      Ega aidanudki sitika alandlikud palved ja hale nutt: siili süda jäi kõvaks kui kivi, siili kõrvad jäid kurdiks, nagu oleksid nad kasetohust. Ja viimases hingehädas võttis sitikas kavaluse appi, pühkis silmad pisaratest puhtaks, õpetas:

      „Kui see tõesti sinu kindel tahtmine on, siis prae mind vähemalt pehmeks – nõnda viisi ei kõlba ma ju kuhugi.”

      Siil oli kohe nõus:

      „Seda võib, seda võib!”

      Et aga siilil endal parajasti taela1 ega tulerauda kaasas ei olnud, hakkas ta mõnd head naabrit otsima, kes oleks nõnda lahke ja lubaks ta oma pliidi juurde. Otsis, otsis, otsis, ei leidnud aga ühtki kohta, kus uks poleks halva ilma tõttu kinni olnud, ja mõtles viimaks:

      „Hea küll, olgu, kõlbab see toit mulle, vähenõudlikule mehele, tooreltki.”

      Sitikas aga sai ta plaanist aru ja õpetas:

      „Lähme karjamaale, seal on kütiseid2 igal künkal.”

      „Ega sa viimaks ei valeta?” küsis siil.

      „Ei valeta, ei valeta!” ütles sitikas.

      „Hea küll, eks siis lähme pealegi,” oli siil jälle kohe nõus.

      Siil läkski kabinal karjamaale, ronis kõige kõrgemale kohale, vaatas ringi. Ja nägi gi: ei olnud sitikas tõesti valetanud, mulluseid tuleasemeid mustas nii siin kui seal.

      „Aga panni ju pole!” tuli siilil äkitselt meelde.

      „Saab ilma pannitagi, sõber, saab ilma pannitagi,” trööstis sitikas. „Sina kraabi süte alla auk, mina poen sinna sisse, sina lükkad söed uuesti peale. Küllap ma siis küpsen, küllap ma siis pehmeks ja pudedaks lähen. Peaasi – ära võta mind välja liiga vara ja ära jäta mind ka liiga kauaks. Pooltoorelt ei kõlba ma kuhugi, liiga kõrbenult olen ma aga lausa hirmus vastik.”

      Tegigi siil, nagu sitikas soovitas: kraapis augu süte alla, lükkas sitika sinna sisse, kühveldas söed talle peale. Istus tuleaseme kõrvale maha, hakkas ootama, luges ise aega: „Üks ja kaks ja kolm ja neli …” Ja kui oli jõudnud seitsmesajani, mõtles: „Noh, nüüd peaks aitama – nüüd on ta juba kindlasti küps ja kõlbab süüa.”