Kuub kahasse. Eduard Vilde

on>

      Viha ja ahastus möllasid kirjanik Jaan Rebase rinnas. Ta tiirles oma tikutoosi-suuruses kambrikeses, mis taevale ligemal oli kui kõik teised üürikorterid majas, metsikult nurgast nurka, nagu tahaks seinu ümberlangemisele hirmutada. Ja selle meeleheite põhjus? Kurb küllalt. Isand Rebane oli oma mõrsjakesele ja selle auväärt mammale eile kindla tõotuse andnud neid täna õhtul kell seitse „Vanemuise” aiapidule viia, ja nüüd käis kell juba tublisti kaheksandat tundi, aga Rebane ei võinud toast astuda: tal ei olnud kuube! Muidu oli mees minekuvalmis – habe aetud, pea soetud, saapad viksitud, püksid jalas ja vest seljas, kübargi juba peas – kuid särgikäistel, ilma ülikonna pealülita – ilma kuueta.

      Rebasel oli nimelt kuub teisega kahasse. Ühelgi lugejal ei ole luba sest ilmutusest imestada. Kaljagi tehakse kahasse. Ja uuema aja kirjanikud teevad oma töid kahasse. Rebane aga oli uue aja laps, samuti nagu tema kahamees ja ametivend Jüri Togigi, kellega ta elas ühes korteris, sõi ühisest vaagnast, magas ühises sängis. See nende ühiskuub oli ühise võla peale tellitud ja tehtud, ühisel nõul ja jõul trööstiti rätsepat rahasaamise suhtes, ühisel otsusel viidi kuueke taoti pandimajja ja ühisel kulul toodi ta sealt jälle välja, kui juhtusid tulema rasvasemad päevad. Sellest kuuekraamist hoolimata olid meie noored sõbrad kõigiti tublid ja lugupeetud ühiskonna-liikmed, kellest keegi ei tohi paha mõelda, veel vähem rääkida.

      Kuid see ei aidanud põrmugi vaest Rebast praegusel piinatunnil. Ametivend Togi oli täna lõuna ajal kahakuue selga tõmmanud ja välja läinud. Ehk ta küll oli teadnud, milline käik seisis sõbral Rebasel õhtul ees, ehk ta küll kindla sõna oli andnud õigeks tunniks koju tulla – teda ei ilmunud kuskilt! Ja ometi võis kaalul olla sõbra Rebase eluõnn, sest emand Wiedemann, tema kallikese ema, oli va turtsakas inimene, kes vöis Rebase sõnamurdmisest nii vihastada, et kogu kosjaplaan läks liimist. Ja Juulike isegi pidi kaotama usalduse. Rebane aga armastas nii palavalt, nii otsekoheselt, nagu oleks ta tulevasel ämmal ühe maja asemel jätta pool tosinat tütrele pärida.

      Rebase-isanda ahastust võib nüüd igaüks endale isegi kujutleda. Uus hoog tuli veel. Juhtub mees äkki aknast alla uulitsale vaatama – püha Pumperjaan! – seal nad tipivad kahekesi maja eest mööda minna: emand Wiedemann ja ta tütreke, vahtides piidleval, ohtu kuulutaval pilgul üles tema akna poole. Seisatavad, peavad aru, siunavad vist – eriti mammake näib olevat väga, väga kärsitu…