on>
MINU POMMID
Keegi parteiseltsiline 1905. aastast jutustas mulle:
Kui algas verevalamine meie nurgas, ei läbenud ma nii kaua oodata, kuni keppide ja kuulide järg minu kätte tuleb, vaid võtsin hõlmad vööle ja läksin linnast varju otsima. Minu ettevaatus ei võinud üleliigne olla, sest kui murti juba inimesi maha, kellel ei olnud muud süüd, kui et nende näod ei meeldinud mõisahärrale, siis poleks teisiti tehtud minuga, kes ma rahvakoosolekuil olin kõnesid pidanud konstitutsiooni tähendusest ja demokraatlikust valimisviisist ja paruniga kord rind rinna vastu riius olin olnud. Et ma ennast maanteedel ja raudteedel ei usaldanud näidata, siis rändasin mööda metsi ja rabasid. Sel kombel sai viiekümneverstane tee poole pikemaks, ja kui kurnav see oli olnud, tundsin õieti alles linnas, kus ma sõbra läve ette väsimuse ja nälja kätte peaaegu pidin nõrkema.
See sõber – olgu Jänes ta nimi – oli minu endine koolivend gümnaasiumist, kes oli kuskilt kaugemalt hiljuti advokaadina siinsesse linna elama asunud. Ma polnud teda enam paar aastat näinud, leidsin ta aadressi ajalehe kuulutusest ja teadsin kuulu järgi ainult, et ta mõne aja eest abiellunud. Tema juurest läksin just sellepärast esialgset pelgupaika otsima – kas või üheks ööks et minu teised linnatuttavad olid kodanlikku laadi inimesed, kelle truualamlikku rahu ma kui põgenev poliitikasüüdlane ei raatsinud rikkuda. Jüri Jänes aga, mu endine koolivend, oli mulle meelsuselt tuttav; nii koolipoisina kui üliõpilasena oli ta õhinal keelatud kirjandust lugenud, seltsides tagurlastele vastu vaielnud, üliõpilaste koosolekutel punaseid kõnesid pidanud jne.
Helistasin. Tüdruk avas ukse. Astusin jõukasse, peenesse korterisse. Vaevalt oli mu pilk esimeses ruumis korraks ringi käinud, kui mulle midagi magedat kurku tõusis. Niisugune p e s a! Uhke ja pehme. Pehme ja soe. Tiibklaveri tagant tõusid kaks saledat inimkuju lustlikult naerdes. Klaver jäi ühe trallipolka viimast akordi ümisema. Väljas uulitsal müdises aga maa kasakapatrulli kabjasammude all.
„Keda ma näen – Markus!“ ütles minu sõber poolvaljult, nagu vajutise alt tuleva kuiva häälega, kui ta mind läbi kerge videviku tüki aega oli tunnistanud. „Kust teie – kust sina siis nüüd tuled?“ lisas ta võõrastava venitusega, nähes minu säärsaapaid, lühikest halli maamehekuube ja vist väga sarjas pead.
„Otsekohe lahinguväljalt,“ naeratasin vastu. „Ehk annad vaesele jalgalasknud mässajale öömaja.“
Proua Jänes oli mehe käsivarrest lahti lasknud, nihkus meist eemale, ikka eemale, ja ma märkasin, kuidas ta peenele rõõsale näole heitis nagu härmatiseloor.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.