/title>
Selles lihtsas ja halastamatult tõepärases raamatus jutustatakse, kuidas erinevatest rahvustest, kuid ühtviisi arenenud mõistusega inimesed hävitavad üksteist, purustavad oma sajanditepikkuse sunnitöö üleva vilja, muutes prahihunnikuiks pühakojad, lossid ja majad, tehes maatasa linnad, külad ja viinamäed; kuidas nad kõlbmatuks tegid sadu tuhandeid tiinusid oma esivanemate poolt suurima hoolega ülesharitud maad, mida nüüd juba ammu katab rauakildude risu ja mida mürgitab süütult hukatud inimeste mädanev liha.
Need, kes teevad seda meeletut enesetapu- ja kultuuri hävitamise tööd, inimesed, kes on võimelised arukalt otsustama kõige üle, mis ärritab nende nahka ja närve ning erutab nende südant ja mõistust, need inimesed paluvad jumalat, paluvad südamest – ja nagu kirjeldab üks raamatu tegelasi – paluvad „totralt ühesuguselt”, et seejärel jälle asuda metsiku enesemõrvamise töö juurde, mida nad samuti teevad „totralt ühesuguselt”. 259. leheküljel leiab lugeja pildi jumalateenistusest nii sakslaste kui prantslaste poolel, kes mõlemad siiralt usuvad, et selles verises ja vääritus sõjas on „jumal meiega”.
Ja needsamad inimesed räägivad:
„Ära sa seda looda, et jumal meist hoolib.”
Ja needsamad kangelased, suurkannatajad, vennatapjad, küsivad üksteiselt:
„Aga mida mõtleb see jumal, kui ta niiviisi laseb uskuda, et ta on kõikide poolt?”
Need inimesed, kelle mõte on liigutav ja lihtne nagu lastel – õieti just niisama „totralt ühesugune” – kõnelevad, valades üksteise verd: „Kui headuse jumal oleks olemas, siis poleks külma.”
Ent need suured märtrid, kes nii õigesti arutlevad, lähevad jälle üksteist tapma.
Miks?
Mille eest?
Nad teavad sedagi, nad kõnelevad endast ise: „Ah, me pole sugugi halvad inimesed, ainult viletsad ja õnnetud. Ja seejuures me oleme lollid, liiga lollid.”
Ja tunnetades seda, jätkavad nad häbistavat, kuritegelikku hävitustööd.
Kapral Bertrand teab teistest rohkem, ta kõneleb targalt:
„„Tulevik!” hüüab ta äkki nagu prohvet. „Missuguse pilguga vaatavad järeltulevad põlved neile vägitegudele, millest meie, nende kordasaatjad, ise ei tea, kas võrrelda neid Plutarchose ja Corneille’ kangelaste või apaššide omadega!”
„Ja siiski,” jätkab Bertrand, „on üks kuju, mis on sõjast kõrgemale tõusnud ning tulevikus särab oma julguse, ilu ja suurusega…”
Ma kuulan ühele roikale toetudes ja Bertrand’i poole kummardudes, kuulen häält, mis ehavaikuses tuleb varem peaaegu alati vaikinud suust. Bertrand hüüab kõlavalt:
„Liebknecht!”
Ta tõuseb püsti, käed risti rinnal. Tema pea, ilusa sügavtõsise raidkujunäoga pea, langeb jälle rinnale. Kuid veel kord loobub ta oma marmorlikust tummusest ning kordab:
„Tulevik! Tulevik! Tuleviku tööks on kustutada see olevik, kustutada põhjalikumalt, kui arvata võib, kustutada kõik jäle ja häbistav. Ja ometi oli seda olevikku tarvis! See oli vajalik! Häbi sõjaväelisele kuulsusele, häbi sõjavägedele, häbi sõduri elukutsele, mis teeb inimesed kord nürimeelseiks ohvreiks, kord alatuteks timukateks. Jah, häbi! See on tõsi, liigagi tõsi, – ainult veel mitte meile. Ettevaatust selles, mis me praegu mõtleme! Tõeks saab see siis, kui ta on kirjutatud teiste tõdede kõrvale, mis on kõik üheaegselt mõistetavad. Meie oleme veel eksijad, neist aegadest kaugele pagendatud!”
Ta naerab kuidagi imelikult; see kõlab tema sõnade unistusliku kajana.
„Kord ütlesin ma poistele, et usun ennustusi, – ütlesin selleks, et neid ergutada!””
Ehkki see rahulik ja mehine inimene, keda austab kogu rühm, nõnda kõneleb, viib ta nad siiski mõttetusse verepulma ja sureb porisel väljal keset mädanevaid laipu.
Kõiges selles helendab selgesti mõrtsukaliku vastuolu pilkav leek, mis alandab inimese tahtetu instrumendi tasemele, teeb temast jälgi masina, mille on loonud õel ja tume jõud, et see teeniks tema kuratlikke eesmärke.
Lähedased ja kallid on meie hingele need õnnetud kangelased, ja ometi on nad otsekui pidalitõbised, kes kannavad endas mõistuse ja tahte igavest vastuolu. Näib, et nende mõistus on juba nii tugev ja võimas, et suudab lõpetada selle vastiku veresauna, suudab piiri panna ülemaailmsele kuriteole, kuid… neil pole tahet, ja aru saades tapmise kogu jälkusest, seda oma hinges hukka mõistes, lähevad nad siiski tapma, purustama ja surema veres ja poris.
„Ainult meie kätega saab lahinguid lüüa,” kõnelevad nad, „meie oleme sõja aine. Sõda koosneb ainult lihtsõdurite lihast ja hingedest. Meie moodustame surnute lagendikud ja verejõed, – meie kõik, kelledest igaüks on nähtamatu ja vaikiv meie arvu otsatu suuruse tõttu. Tühjendatud linnad, hävitatud külad, kõik need kõrbed oleme meie. Jah, kõik oleme meie ja ainult meie.”
„Jah, see on tõsi. Rahvad on sõda; ilma nendeta poleks midagi, mitte midagi; ainult natuke kauget kisa. Aga mitte rahvad ei otsusta sõda, vaid peremehed, need, kes rahvaid juhivad.”
„Rahvad võitlevad praegu selleks, et neil enam ei oleks peremehi, kes neid juhivad.”
„Nii töötame siis meie ka preislaste heaks?”
„Seda tuleb küll loota,” ütles üks õnnetuid.
„Rahvad pole midagi ja peaksid olema kõik,” ütles samal ajal mees, kes mind oli küsitlenud, korrates teadmatult enam kui sajandi vanust lauset, kuid avades viimaks selles peituva suure ülemaailmse tähenduse.
Ja neljakäpuli olles tõstis piinast pääsnu mudasel maapinnal oma pidalitõbisenäo ning vaatas ahnelt enda ette otsatusse.” Mida ta näeb?
Meie usume, et ta näeb oma järglasi vabadena, tarkadena ja tugevatena tahte poolest.
Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos „Maha sõda”, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta.
See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse.
Barbusse kirjeldas sõja tõde, kujutas sõda kui tööd, räpast ja ränka vastastikuse hävitamise tööd, mida teevad inimesed, kes pole süüdi milleski peale rumaluse. Tema raamatus pole poeetiliste ja heroiliste värvidega maalitud lahingupilte, selles ei kirjeldata üksikute sõdurite kangelastegusid, – Barbusse’i raamatut kannab tõe karm poeesia, ta kujutab rahva mehisust, sadade tuhandete inimeste mehisust, keda on surmale ja hävingule määranud rahvaste suur provokaator – kapital. Tema, see täiesti reaalne kurat, kes meie keskel väsimatult tegutseb, on Barbusse’i raamatu peakangelaseks. Ta pimestas miljoneid lihtsameelseid tahet surmavate ideede ja õpetuste petliku säraga, mürgitas neid ahnuse, kadeduse ja omakasupüüdlikkuse mürgiga ning ajas neid siis miljonite kaupa kokku Prantsusmaa viljarikastele põldudele, kus nad tegid nelja aasta jooksul põrmuks kõik, mis oli loodud paljude sajandite pikkuse tööga, ja tõendasid iseenestele veel kord, et inimese kõige kurjem vaenlane on tahtejõuetus ja juhmus.
Barbusse tungis sügavamale sõja olemusse kui ükski teine kirjanik enne teda ja näitas inimestele nende eksituse kuristikku.
Tema raamatu iga lehekülg on raudse vasara hoop selle vale, silmakirjalikkuse, julmuse, pori- ja verelademe pihta, mida ühtekokku nimetatakse sõjaks. Tema sünge raamat on hirmus oma halastamatu tõe poolest, kuid pimeduses, mida ta kirjeldab, vilguvad uue teadvuse tulukesed, ja peagi löövad need tulukesed heledalt lõkkele, ühinevad üheks leegiks ning puhastavad kogu maailma räpasusest, verest, valest ja silmakirjalikkusest, mille on loonud Kapitali Deemon. Inimesed, kellest kõneleb Barbusse, hakkavad juba julgelt eitama jumala võimu inimese üle, ja see on kindel märk, et peagi mõistavad nad häbi ja vihaga, kuivõrd kuritegelik ja vastik on inimese võim omataolise üle.
Meie elame traagilistel päevadel, talumatult raskel ajal, inimeste kõigi heade jõudude uuestisünni eelõhtul, mis viib loomingu ja töö vabanemisele. Selline on