on>
VII
Niipea kui Kiievis helises hommikuti kaunis kõlav seminari kell, mis rippus Vendade kloostri väravas, oli kogu linnas näha parvedes ruttavaid koolipoisse ja bursakuid. Grammatikud, reetorid, filosoofid ja teoloogid, vihikud kaenla all, loivasid klassi. Grammatikud olid veel üsna väikesed; minnes tõuklesid ja sõimlesid omavahel kõige peenema tiiskandiga; nad olid peaaegu kõik katkenud või määrdinud riideis ja nende taskud olid ilmast-ilma täis igasugu sodi, nagu: babkasid, sulgedest tehtud vilespille, pooleldi söödud pirukaid ja mõnikord isegi väikesi varblasi, kelledest mõni, piuksatades äkitselt klassi ebatavalises vaikuses, põhjustas oma patroonile korralikke liinealihoope kummalegi käele või mõnikord isegi kirsiraagudest vitsu. Reetorid astusid soliidsemalt: nende riided olid sageli täiesti terved, kuid selle-eest leidus neil näos peaaegu alati mingi ilustus retoorilise troobi kujul: kas oli üks silm enda üles ajanud lausa otsaesiseni, või oli huule asemel üksainus vill või mõni muu tundemärk; nad kõnelesid omavahel ja vandusid jumala nimel tenorihäälel. Filosoofid võtsid terve oktaavi võrra madalamalt; nende taskuis ei olnud peale kangete tubakajuurte midagi. Mingisuguseid tagavarasid nad ei kogunud ja mis kätte juhtus, söödi kohe ära; nad lõhnasid piibust ja viinast mõnikord nii kaugele, et vastutulnud käsitööline jäi peatuma ja kaua veel vedas haisu nagu hagijas.
Turg sel ajal harilikult alles hakkas end liigutama ja turunaised, kes kauplesid bublikute, arbuusiseemnete ja moonikookidega, haarasid hõlmadest neid, kelle hõlmad olid peenest kalevist või mingisugusest puuvillriidest. „Isandakesed! isandakesed! siia, siia!” hüüdsid nad igast küljest. „Näete, bublikud, makovnikud, vertõtškad, head buhhantsid! Jumala eest head! Meega tehtud! Ise küpsetasin!” Teine, tõstes üles midagi pikka, taignast keerutatut, kisendas: „Näe, sussulka! Isandakesed, ostke sussulkat!” – „Ärge ostke temalt midagi: vaadake, kui hirmus ta on, nina on tal inetu ja käed ei ole puhtad…” Kuid filosoofe ja teolooge nad kartsid puudutada, sest filosoofid ja teoloogid armastasid alati ainult prooviks võtta ja seejuures kohe terve peotäie.
Jõudnud seminari, paigutus kogu see jõuk klassidesse, mis asusid madalais, aga siiski kaunis avarais tubades madalate akende, laiade uste ja määrdinud pinkidega. Klass täitus korraga mitmehäälse suminaga: audiitorid kuulasid üle oma õpilaste ülesandeid; grammatiku hele tiiskant langes täpselt ühte klaasiga, mis kattis väikesi aknaid, ja klaas vastas peaaegu sama heliga; nurgas kõmistas reetor, kelle suu ja jämedad huuled oleksid pidanud vähemalt filosoofiasse kuuluma. Ta kõmistas passi, ja kaugelt oli kuulda ainult: buu, buu, buu, buu… Audiitorid, kuulates õppetükke üle, vaatasid ühe silmaga pingi alla, kus alluva bursaku taskust vaatas välja kas sai või varenik või meloniseemneid. Kui kogu see õpetatud jõuk juhtus kogunema veidi varem, või kui teati, et professorid tulevad tavalisest hiljem, siis võeti üksmeelsel kokkuleppel ette lahing ja sellest lahingust pidid osa võtma kõik, isegi tsensorid, kes olid kohustatud valvama kogu õppiva seisuse korra ja kombelikkuse üle. Kaks teoloogi oli harilikult otsustajaks, kuidas lahing pidi toimuma: kas pidi iga klass olema eraldi enda eest väljas või pidid kõik jagunema kaheks laagriks: bursaks ja seminariks. Igal juhul grammatikud alustasid enne teisi, ja niipea kui retoorika sekka lõi, jooksid nemad, juba minema ja asusid kõrgemaile kohtadele lahingut jälgima. Siis astus välja filosoofia pikkade mustade vurrudega ja lõpuks ka teoloogia kohutavais pükstes ja ülipaksude kaeltega. Lõppes kõik harilikult sellega, et teoloogia peksis kõik teised läbi ja filosoofia, kes sügas oma külgi, suruti klassi ja asetus pinkidele puhkama. Professor, kes astus klassi ja oli kunagi ka ise sääraseist lahinguist osa võtnud, sai ainsa hetkega oma kuulajate lõkendavaist nägudest aru, et lahing pole olnud paha, ja samal ajal, kui tema peksis vitstega mööda käsi retoorikat, teises klassis teine professor töötas puulabidakestega läbi filosoofia käsi. Teolooge koheldi aga hoopis teisiti: neile, teoloogiaprofessori sõnade järgi, mõõdeti igaühele välja mõõt jämedaid herneid, mis tähendas lühikesi nahkkantsikuid.
Pidupäevadel ja pühadel käisid seminaristid ja bursakud majast majja verteppidega. Mõnikord etendati komöödiat, ja säärastel puhkudel paistis alati silma mõni teoloog, kasvult vaevalt Kiievi kellatornist lühem, kes mängis Herodese naist või Pentefriat, Egiptuse õukondlase kaasat. Tasuks said nad kas tüki lõuendit, koti hirssi või poole keedetud hanest ja nõnda edasi. Kogu see õpetatud rahvas, nii seminar kui bursa, kes olid omavahel mingis põlises vaenus, oli väga vaene ihutoiduse poolest ja samal ajal ebatavalise isuga; nii et loendada, kui palju igaüks neist õhtusöögiks galuškasid kinni pistis, oli täiesti lootusetu asi; ja seepärast jõukate omanike vabatahtlikud annetused ei saanud olla piisavad. Siis senat, mis koosnes filosoofidest ja teoloogidest, saatis grammatikud ja reetorid ühe filosoofi eestvedamisel välja, mõnikord aga läks ka ise kaasa, kotid seljas, laastama võõraid aedu. Ja bursasse ilmus kõrvitsapuder. Senaatorid sõid nii kohutavalt arbuuse ja meloneid, et teisel päeval audiitorid kuulsid neilt ühe õppetüki asemel kaht: üks kostis suust, teine porises senaatori kõhus. Bursa ja seminar kandsid mingisuguseid pikki saterkuue-taolisi riietusesemeid, mis ulatusid kuni käesoleva ajani: tehniline väljend, mis tähendas: kandadest madalamale.
Kõige pidulikum sündmus seminaris oli õppetöö vaheaeg, aeg juunikuust alates, millal bursa harilikult koju lasti. Siis kogu maantee oli täis grammatikuid, filosoofe ja teolooge. Kel polnud oma peavarju, läks mõne sõbra poole. Filosoofid ja teoloogid suundusid konditsioonidele, see on asusid jõukate inimeste lapsi õpetama või ette valmistama ja said selle eest aastas uued saapad ja teinekord isegi saterkuue jaoks. Kogu see parv venis koos terve mustlaslaagrina; keetis endale putru ja ööbis lageda taeva all. Igaüks tiris endaga kaasas kotti, milles leidus särk ja paar jalarätte. Teoloogid olid eriti kokkuhoidlikud ja korralikud; et mitte saapaid kulutada, võtsid need jalast, riputasid kepi otsa ja kandsid õlal, eriti kui tee oli porine. Niisugusel korral nad käärisid püksid põlvini üles ja pritsisid kartmatult oma jalgadega lompe laiali. Niipea kui silmasid mõnd talu, silmapilk pöörasid maanteelt kõrvale, lähenesid majale, mis oli ehitatud teistest paremini, asusid akna alla ritta ja pistsid kõigest kõrist laulma vaimulikku laulu. Majaperemees, mingi vana asunikust kasakas, kuulas neid kaua, toetudes kahele käele, siis nuttis kibedasti ja ütles naise poole pöördudes: „Naisuke! see, mida koolipoisid laulavad, peaks olema väga mõistlik; vii neile pekki ja veel midagi niisugust, mida meil on!” Ja terve kausitäis varenikuid langes kotti. Tubli tükk pekki, mõned paljanitsad, aga mõnikord ka kinniseotud kana mahtusid kõik ühte. Kinnitanud endid säärase tagavaraga, jätkasid grammatikud, reetorid, filosoofid ja teoloogid jälle oma teed. Siiski, mida kaugemale nad läksid, seda enam nende jõuk vähenes. Peaaegu kõik läksid laiali kodudesse ja jäid ainult need, kelle perekondlikud pesad asusid teistest kaugemal.
Ükskord säärase rännu ajal keeras kolm bursakut maanteelt kõrvale selleks, et esimeses ettejuhtuvas talus varustada endid toidumoonaga, sest nende kott oli juba ammugi tühi. Need olid: teoloog Haljava, filosoof Homa Brut ja reetor Tiberi Gorobets. Teoloog oli tüse, laiaõlaline meesterahvas ja tal oli erakordselt kummaline iseloom: kõik, mis ka ei juhtunud ta lähedal olema, varastas ta tingimata ära. Muudel puhkudel oli ta karakter ülimal määral sünge, ja kui ta oli enda täis joonud, siis peitis enda stepiheina, ja seminaril maksis palju vaeva ta sealt üles otsida. Filosoof Homa Brut oli lõbusa iseloomuga, armastas väga lamada ja piipu suitsetada. Kui aga juhtus jooma, siis palkas tingimata moosekante ja tantsis trepakki. Ta sai sageli maitsta jämedaid herneid, kuid suhtus sellesse täieliku filosoofilise ükskõiksusega, öeldes, et mis peab sündima, see sündigu. Reetor Tiberi Gorobetsil polnud veel õigust vurrusid kanda, viina juua ja piipu suitsetada. Ta kandis ainult juuksetutti pealael, ja sellepärast ta iseloom oli sel ajal alles vähe arenenud; kuid otsustades suurte muhkude järgi laubal, milledega ta sageli klassi ilmus, võis oletada, et temast tuleb hea sõjamees. Teoloog Haljava ja filosoof Homa kiskusid teda sageli tutist oma poolehoiu tähiseks ja kasutasid teda deputaadina.
Oli juba õhtu, kui nad maanteelt ära pöörasid. Päike oli alles nüüdsama loojunud ja päevast soojust oli veel õhus. Teoloog ja filosoof sammusid vaikselt, suitsetades piipu; reetor Tiberi Gorobets peksis kepiga rohunutte, mis kasvasid teeservadel. Tee viis läbi laialipillatud tamme- ja pähklipuusalude, mis katsid aasa. Künkad ja väheldased mäed, rohelised ja ümmargused nagu kuplid, tõid tasandikule aeg-ajalt vaheldust. Kahes kohas paistma hakanud põld valmiva viljaga andis tunnistust, et varsti peaks mingi küla nähtavale tulema. Kuid oli juba kulunud üle tunni sellest, kui nad möödusid viljaribadest, aga mingit elamut neile vastu ei juhtunud. Videvik varjutas taeva juba täiesti ja ainult läänes oli veel kahvatamas vereva helenduse ülejääk.
„Mis