Vihmaussi mure ehk Juurikas luuletab. Rita Anton

      Juurikas on üks täpselt nii tavaline laps,

      nagu üks laps tavaline olla saab. Ta oskab märkamatult mitte ainult tervet tuba sassi keerata, vaid ta oskab sama osavalt teha seda ka kogu minu täiskasvanu eluga.

      Kui mina arvan olevat õige aeg magama minna, teab tema kindlasti, et aeg on täpselt paras veel paar mängu mängida või juttu vesta. Kui tarvis oleks ilusana mõnele pidustusele jõuda, teab tema täpselt, et õige ilusaks saab poriloigu abiga. Ja kui minul, emmel, juhtub vahest olevat väga kiire, pole Juurikal kiiret kuhugi. Ta teab, mis on tegelikult tähtis – ta kuulab vihmaussi muret.

      Kus on puude naba?

      Kunagi väga-väga ammu oskasid puud rääkida ja oma oksi kätena ja juuri jalgadena kasutada. Puud olid siis väga inimeste moodi. Kuid Juurikas teadis rääkida, et nabad on puudel siiani alles. Puude nabadeks on augud ja nabaauke võib ühel puul olla mitu, sest oravaid on palju ja kõik nad tahavad kuskil elada.

      Siis, kui puud veel rääkida oskasid, olid nad inimeste abilised ja loomade kaitsjad. Metsavahi palvel korjasid puud oma käte-okstega igal aastal enne külma talve tulekut inimestele küttepuid. Nad otsisid üles kõik kuivanud oksarisud ja vanadusse kuivanud puutüved ning viisid need oma jala-juurtel kõndides metsast välja lagendikele, kust inimesed said need edasi oma koju viia ja ahju soojaks kütta. Inimesed pidasid puudest lugu, hoidsid metsad puhtana ja viisid metsaasukatele talvel süüa.

      Puud hoidsid ja kaitsesid ka kõiki metsaasukaid. Nad andsid neile oma okste all varju palava päikese eest ja hoidsid neid oma juurte all urgudes talvepakase eest soojas. Oravatel lasid aga elada lausa oma nabaaukudes.

      Kuid inimesed läksid ahneks ja ei hoolinud enam puudest. Inimesed tahtsid kõrgeid maju ja rikkust. Nad hakkasid puid maha raiuma ja metsade asemele linnu ehitama. Alles jäänud metsa ääred pildusid aga prügi täis. Puud muutusid sellest nii kurvaks, et neist kadus võluvägi.

      Puud ei rääkinud enam inimestega, ei aidanud oma käte-okstega hagu korjata ega seda oma jala-juurtega metsast välja viia. Puud seisid vaikides ja kurvalt kõrgete majade kõrval. Nende sõbrad metsaasukad aga põgenesid inimeste eest sügavale metsa, hüljates linnadesse maha jäänud puud. Ainult oravad ei ole puude juurest lahkunud. Vaatamata oma väikesele kasvule ja pisikesele jõule otsustasid oravad vastutasuks puude lahkuse ja hoole eest ise nende kaitsjateks hakata. Iga päev korjasid oravad oma tillukeste käpakestega puude küljest ära kahjureid, puhastasid puukoort samblast ja ajasid juurte pealt pehkinud lehti minema.

      Kuigi inimesed on targemaks saanud ja hakanud puid hoidma, pole võluvägi puudesse tagasi tulnud. Puude võluväge on inimestele meenutama jäänud vaid puude nabaaugud ja neis elavad oravad.

      Kuidas siil endale okkad sai?

      Siil oli väga töökas loom. Igal sügisel korjas ta endale talvevarusid: seeni, käbisid, marju ja pesa soojustamiseks lehti. Kuid Juurikas teadis rääkida, et siilil oli kunagi pehme kasukas nagu teistelgi loomadel. See ajas siili higiseks, segas korjamist ja kõik, mis ta selja peale korjas, libises sealt lihtsalt maha. Siil oli siis väga õnnetu.

      Külm talv hakkas lähenema, kuid talvevarude korjamine siilil ei edenenud. Õnnetu siil sibas oma pehmes kasukas mööda metsa ringi, püüdes ajada turja peale lehti, mida tal oli hädasti vaja pesa soojustamiseks, et külmad talvetuuled tema pesale ligi ei pääseks. Kuid lehed ei tahtnud kuidagi siili pehme kasuka külge kinni jääda. Siilil oli tarvis ka söögivarud oma pessa viia. Ta püüdis ninaga sinna seeni, käbisid ja marju veeretada, kuid mets oli täis oksarisu ja nii ei pääsenud siil oma varudega pesale lihtsalt ligi. Siil oli väga õnnetu.

      Siil unistas okastega kasukast, just täpselt sellisest, nagu oli tema lõunamaa sõbral okasseal. Viimases hädas kirjutaski siil okasseale kirja, paludes sõpra, et see talle lõunamaalt okastega kasuka saadaks. Okassiga tahtis kangesti siili aidata. Ta otsis läbi kõik poed, kuid ei leidnud mitte kusagilt sellist okastega kasukat, nagu temal endal seljas oli.

      Okassiga tuustis kogu oma kodu läbi, et hädas sõpra aidata. Lõpuks leidis ta pööningult ühe vana kulunud kasuka, mida ta polnud jõudnud veel ära visata. Ta pakkis selle ilusti ära ja saatis siilile põhjamaale teele.

      Sellest ajast peale kannabki siil okassea vana kasukat, millel on okkad just siili jaoks parajalt lühikeseks kulunud.

      Toonekure pesa

      Toonekurg teeb oma pesa kõrgele üles posti otsa, et teised loomad teda kätte ei saaks. Kuid Juurikas teadis rääkida, et teistel loomadel on saba ja sellepärast pole isegi kõrgel üleval toonekurel ohutu elada. Sest kui tuleb rebane või hunt ja teeb sabaga patsu vastu posti, siis kukub toonekure pesa alla.

      Toonekurg oli väga tark lind. Päeval armastas ta oma pikkadel punastel jalgadel mööda põldusid jalutada. Eriti meeldis talle jalutamas käia siis, kui traktorid käisid põldusid üles kündmas. Toonekurg nokkis siis ettevaatlikult traktorite üleskeerutatud mullakamakate vahelt rohuliblesid ja ussikesi. Ühe jala peal seistes uuris ta hoolikalt ümberringi toimuvat ja kui päike loojuma hakkas, siis jalutas ta vaikselt oma pesa juurde tagasi.