ale mehele Michaelile
Enne kui see kõik algab…
Mäletate seda? Olete 36. nädalat rase ja uitate täiusliku lapsevankri otsingutel ringi. Te püüate (umbes sama õnnestunult kui elevant portselanipoes) oma eenduva kõhuga kõigi teiste ringijalutavate kõhukandjate otsa mitte põrgata. Te kujutate ette asja romantilist poolt, mõtlete pisikesest Charliest (või Samist) oma lambanahal magamas ja ingellikust Scarletist, kes on uinunud teie rinnal tumesinises Baby Björni kõhukotis (mis on laenatud parimalt sõbrannalt). Teie peamine mure sel hetkel on see, kuidas suruda 14tunnist und (mis on loomulikult vajalik selleks, et saaksite õitsva raseda naisena toimida) oma 24tunnisesse päeva; millist Cadbury šokolaadi laupäeva pärastlõunal Grazia ajakirja lapates süüa, ja milline unerežiim (Fordi, Leechi või Hoggi oma) teile kõige paremini sobib.
Te ei pruugi just pööraselt seksida, aga elukaaslane kallab teid regulaarselt üle komplimentidega teie „erilise sära“ kohta. Ta valmistab aeg-ajalt pidusööke ja teab, kus tolmuimeja elab. Te broneerite laupäevaõhtuks laua mõnusas Itaalia restoranis, naudite klaasikest valget majaveini ja olete üleval veel kaua pärast seda, kui kella kümnest täiskasvanute saated algavad – olgem ausad, te teate, et saate pühapäeva hommikul lehti lugeda ja suurema osa päevast maha magada. Kokkuvõttes on prioriteetide nimekirja eesotsas aeg enda jaoks: juhuslik käik ujulasse, bikiinipiirkonna kiirvahatamine, korralik naistejutt sõbrannadega (tassikese kange tee ja vaniljekreemiküpsiste saatel) ning loomulikult ostuteraapia (isegi kui tutvute ainult kaupadega vaateakendel või põikate lastenimede raamatu lehitsemiseks kiiresti raamatupoest läbi).
Vähemalt mina mäletan seda nii. Nimetagem seda elu vaatamiseks läbi roosade prillide, aga minu mälestused ajast enne lapse saamist on samal pulgal koolilõpuaegsete revolutsiooniliste, puutumatute ja täiesti naiivsete mälestustega feministidest Germaine Greerist ja Naomi Wolfist. Ühel hetkel vahin ma juba viiekümnendat korda sel päeval igatsevalt 20.nädalal tehtud ultrahelipilti (mõeldes täiesti selge peaga, kas oleks võimalik lasta seda vasakule kannikale tätoveerida), ja järgmisel hetkel vaatan end kell viis hommikul vannitoapeeglist, õudus pilgus. Ma olen ema, ma olen sünnitanud lapse ja ma olen sellest vaimustuses, aga ma olen ka halli jumega, häguse pilguga ja 12 kilo ülekaalus, piim, veri ja väsimus igast august välja immitsemas.
Kui aega paar nädalat edasi kerida, taban end küsimast, kuhu on kadunud mu sära? Ja kuidas kurat ma selle tagasi saan? Nädalad muutuvad kuudeks ja minu une pikkus suureneb aeglaselt nullist tunnist öö kohta kuuele – kui mul veab. Ma õpin funktsioneerima, viiekuune öösel turvaliselt minu ja abikaasa vahel kaisus ja päeval imemas mu rinda, mille suurus on 85F. Ma suudan sõna seks vaevu öelda, sest olen nii väsinud, rääkimata siis sellest, et mõtleksin sellega tegelemisele. Minu noored, vallalised ja lastetud sõbrannad helistavad üha vähem ja vähem, sest nad räägiksid parema meelega tähtsatest õhtutest, romantilistest nädalalõpureisidest ja disainerrõivastest (mis muide võivad maksta kaks korda rohkem kui see, mis ma lapsevankri peale kulutasin). Mina suudan mõelda vaid sellele, kas ma olen rinnapumba ära steriliseerinud, kas visata Gina Fordi lastekasvatusraamatud prügikasti või teda kummardada, ja mida küll selga panna, sest mu number 42 nöörkinnitusega püksid on ülemäärasest kasutamisest otsad andnud.
Nüüd on sellest möödunud kolm ja pool aastat. Mul ei ole mitte ainult imetore ja hämmastavalt tasakaalukas mudilane (kui välja arvata aeg-ajalt toimuvad tohutud jonnihood, kui tahetakse Tuhkatriinu kostüümi ja kõpsuvate haldjakingadega toidupoodi minna), vaid mul on õnnestunud elus omamoodi ka karjääri, abielu, sõbrannasid, igasuguseid pühi, väljas veedetud laupäevaõhtuid (jah, ilma lasteta!) ja lisaks sellele kõigele mingil moel ka teist last tasakaalus hoida. Loomulikult on mul olnud lõputult unetuid öid, palju väsitavaid päevi, nädalaid, mil mul on tunne, et mu maja pole kodu, vaid siseruumides tegutsev mänguplats, ning kohe kindlasti sadu hetki, mil tahaks öelda: „Kui ma veel ühe asja oma kohustuste nimekirja lisan, hakkan kõva häälega karjuma!“ Aga mul on õnnestunud ka osa oma identiteedist päästa ja samal ajal enesehinnangut tõsta. Ja sellest kõigest tuli välja „Suurepärase ema käsiraamat“, ellujäämisõpetus selle kohta, kuidas tulla toime lapsevanemaks olemise tööga ning hoida alles arukust, sära ja tervet mõistust.
Seda teekonda alustades mõtlesin oma emaksolemise kogemuse, rõõmude ja murede ning takistuste peale, mida olen kohanud, püüdes hoida tasakaalus ema rolli naise, sõbra, tütre, õe, kolleegi ja iseenda rolliga. Ma vestlesin lõputult teiste emadega (sõprade, naabrite, minu kõrval liivakasti äärel istuva või toidupoes minu taga seisva emaga) ning otsisin ekspertide nõuandeid meile kõige südamelähedasemate teemade kohta, nagu näiteks õige toitumine, trenni tegemine, suhete hoidmine, maja ja garderoobi korrastamine ja tööle tagasiminek. Nii et lõpuks tuligi sellest tõesti raamat emadelt emadele ja see on mõeldud igale emale, ükskõik kas see kõik on teile uus või teil on kisavad põnnid sabas, ükskõik kas usute režiimi või isevooluteed kulgemisse, ükskõik kas otsite vaid üht konkreetset praktilist nõuannet, millest pilk üle lasta, või vajate kõiki üksikasju viimase verise detailini.
Ma ei arva, et sellest raamatust saavad tohutut kasu emad, kellel on kõik olemas (teate küll seda tüüpi: number 34 piht, 14 000kroonine disainerlapsevanker, terve armee lapsehoidjaid, koristajaid ja majapidajannasid pidevalt läheduses ning lisaks sellele veel juuksur-maniküür-pediküür ja Botoxi süstid). Ma arvan, et see on meile, kes me vajame lihtsaid, praktilisi ja rakendatavaid nõuandeid selle kohta, kuidas lapsevanemana toime tulla, kuidas olla (mõistlikult) hea ema, ilma et kaotaksime ennast, oma sära, huumorimeelt ja kirge. Ja kuidas selle kõige keskele pigistada üks ports aega enda jaoks.
Emaks olemine muudab elu ja on rikastav kogemus, aga see on ka uskumatult kõikehaarav. Meie, emade jaoks on väga oluline mõelda endale ja leida tasakaal uue eluga kohanemise ja vana identiteedi alalhoidmise vahel. Oma elu ülevaatamine, konarlikumalt toimivate asjade märkamine ja nende muutmine võib tunduda tohutult raske ülesandena, aga luban, et vaid pisut pingutades ja asjale pühendudes saate natuke oma vanast elust tagasi ja hakkate end tõeliselt hästi tundma.
Sööge hästi
Jah, arvatavasti leidub teiegi seas neid supermõistlikke naisi, kelle rasedusaegse toitumise kõrval kahvatub ka Gillian McKeithi programm. Eriti tervislik toitumiskava, hunnik hoolikalt valitud vitamiine ja täiskarske suhtumine alkoholi on nende Püha Graal. Ma tean lugematul hulgal värskeid emasid, kes usuvad kogu hingest, et juba mitu kuud (mõnikord isegi aastaid) enne viljastumist on kasulik süüa palju brokolit ja tonnide viisi foolhappetablette ning minimaalselt passiivselt suitsu sisse hingata, ja kes toimivad samamoodi ka raseduse ajal.
Ma tahaksin öelda, et olin tark ja tegin sedasama, aga see oleks enam kui luiskamine!
Me ei püüdnud aktiivselt rasestuda, kui kurg meid külastada otsustas. Ma olin viis kuud abielus olnud ja meil oli abikaasaga väga lõbus elu. Olime veetnud vana-aastaõhtu NewYorgis, teinud korteris remonti ja lõpuks ometi suutnud pakkida lahti kõik „täiskasvanulikud“ pulmakingid, mille hulgas olid näiteks tõeline, mitte Ikeast pärit söögiriistadekomplekt, aialaternad ja puhutud klaasist koogialus selle juurde kuuluvate küünlajalgadega. Me käisime sõpradega õhtuti väljas, meil oli tihe töögraafik ja romantilised kohtingud teineteisega.
Kuigi me rääkisime palju laste teemal (kas paneme tüdrukule nimeks Ruby või Rose; kas poiss saab mu abikaasa ripsmed), ei läinud mõte lapsevanemaks saamisest üldiselt neist laiskade pühapäevahommikute fantaasiatest kaugemale. Me tundsime samamoodi nagu paljud 20. eluaastates värskelt abiellunud paarid: pere on vara luua ja meil mõlemal on veel palju kogeda ja näha, ilma et meil laps sabas oleks. Paar klaasi mu lemmik roosat veini, õhtusöök, mis lõppes rikkaliku šokolaadikoogi ja trühvlitega, ning üks kuum maal veedetud öö hiljem ja see kõik muutus…
Ma olin juba mõnda aega rase olnud, kui taipasin, et minu kasvav kõht ei viita ülesöömisele ja vajadusele teha rohkem istessetõuse kõhulihastele, vaid üks kaunis tütar valmistub meie maailma raputama. Nende õndsate nädalate vältel, mil olin teadmatuses, jätkasin ma kiiret ja täisväärtuslikku elustiili – suhtlesin, käisin väljas söömas ja võtsin üleüldse tööst ja lõbutsemisest maksimumi. Kui ma taipasin, mis on toimumas (ja-jah, ma tean, aga ma lihtsalt ei osanud seda oodata), vajusid emainstinktid mulle kaela nagu tonn telliskive. Ma suundusin otsejoones parimasse tervisepoodi, mille suutsin leida, ja ostlesin end oimetuks! Kuigi ma olin oma ootamatu raseduse uudisest segaduses ja üllatunud, oli mul tõesti ka tunne, et meid