p>Hamburgerileti punavalge päikesevarju alla oli jäänud ainult kolm inimest: Grady, mina ja kokk. Grady ja mina istusime päevinäinud puulaua taga, mõlemal ees lömmis plekktaldrik burgeriga. Kokk kraapis leti juures spaatliservaga oma küpsetusplaati. Praeahju oli ta ammu välja lülitanud, kuid õhus levis endiselt rasvalehka.
Äsja inimeste saginast tulvil laadaplats oli tühjaks jäänud, kui välja arvata peotäis palgalisi ja paar meest, kes ootasid, et keegi neid lahkete daamide telki juhataks. Nad vahtisid närviliselt ringi, mütsid silmile tõmmatud, käed sügaval püksitaskutes. Neil ei tulnud pettuda: kusagil tagapool ootas Barbara oma lopsakate võludega.
Ülejäänud linnarahvas – matsid, nagu Onu Al neid kutsus – oli juba menažerii – lavataguse loomade hoiukoha üle vaadanud ja koondus nüüd suurde telki, mis näis pöörase muusika rütmis tõmblevat. Orkester vihtus kõrvulukustava bravuuriga tavapärast repertuaari mängida. Kava oli mul peas – just nüüd lahkusid viimased paradeerijad maneežilt ja platsi keskel turnis köietantsija Lottie oma redeli otsas.
Põrnitsesin Gradyt, püüdes aru saada, mida ta räägib. Ta vaatas korra kõrvale ja kummardus siis lähemale.
„Peale selle näib mulle,“ ütles ta, puurides oma pilgu minu silmisse, „et võid hetkel päris palju kaotada.“ Ta kergitas kulme, et öeldut rõhutada. Mu süda jättis löögi vahele.
Suures telgis vallandus tormiline aplaus ja orkester võttis sujuvalt üles Gounod’valsi. Pöörasin end loomusunnil menažerii poole, sest valss tähistas elevandinumbri algust. Praegu Marlena kas ronis Rosie’ pea peale või juba istus seal.
„Pean minema,“ ütlesin.
„Istu,“ vastas Grady. „Söö. Kui nüüd lähed, ei pruugi sa niipea midagi hamba alla saada.“
Tol silmapilgul moondus muusika kriiskavaks heliks. Puhk- ja löökpillid sulasid põrgulärmiks – tromboonid ja pikoloflöödid tegid kassikontserti, üks tuuba peeretas ning suurest telgist kaikus õõnes simblikõma üle meie peade, hajudes avarusse.
Grady tardus kummargil oma burgeri kohale, suu laiali ja väikesed sõrmed välja sirutatud.
Vaatasin enda ümber. Keegi ei liigutanud end – kõigi silmad olid naelutatud tsirkusetelgile. Tuul sasis kõvaks trambitud mulla peal üksikuid õlekõrsi.
„Mis on? Mis juhtus?“ küsisin.
„Kuss!“ sisistas Grady.
Orkester alustas „Stars and Stripes Forever“ mängimist.
„Oh Jeesus. Kuradi pask!“ Grady viskas toidu lauale ja kargas püsti, nii et pink kummuli kukkus.
„Mida? Mis on?“ hüüdsin ma, sest ta oli juba jooksma hakanud.
„Katastroofimarss!“ karjus ta üle õla.
Küsisin kokalt, kes oli endalt põlle eest kiskumas. „Mida põrgut ta räägib?“ „Katastroofimarss,“ vastas ta, maadeldes põllega oma pea ümber. „See tähendab, et midagi halba on juhtunud – midagi väga halba.“
„Nagu näiteks?“
„Ükskõik mis – tulekahju suures telgis, loomad on jooksus, mida iganes. Oi armas Jeesus. Vaestel matsidel pole vist õrna aimugi.“ Ta painutas end lükandukse alla ja kadus.
Valitses kaos – maiusemüüjad hüppasid üle lettide, telgiuste tagant komberdas töömehi välja, juhutöölised tormasid ülepeakaela edasi. Igaüks, kel oli pistmist „Vendade Benzinide Maailma kõige imetlusväärsema etendusega maailmas“, liitus vooluga suure telgi poole.
Lennukas galopis möödus minust Diamond Joe.
„Jacob – menažerii,“ röökis ta. „Loomad pääsesid lahti. Mine, kiirusta!“
Tal ei tarvitsenud seda teist korda öelda. Marlena oli telgis.
Lähemale jõudes tundsin oma ihuliikmeid läbistavat müra, mis mulle pöörase hirmu peale ajas, sest see oli kraadi võrra madalam kui tavaline lärm. Maapind vappus.
Tuigerdasin sisse ja põrkasin kokku jakiga – koletu suure tohuvabohuga käharatest karvadest ja rapsivatest kapjadest, paisuvatest punakatest sõõrmetest ja pahupidi silmadest. Ta tuiskas minust nii lähedalt mööda, et viskusin tagasi ja liibusin vastu telgiriiet, et tema kõverad sarved mind vardasse ei ajaks. Üks hirmusegane hüään rippus tal õlgade küljes.
Menažerii keskel seisnud müügiputka oli maani purustatud ja selle peal trampis trobikond täppe ja triipusid – kintsudest, jalgadest, sabadest ja küünistest mass, kus kõik möirgas, kiunus, röökis või hirnus. Kõige kohal trooniv jääkaru rappis pannisuuruste käppadega pimesi enda ümber. Käpp tabas laamat ja litsus selle laiaks. Laama põrkas vastu maad, kael ja jalad õieli nagu tähe viis nurka. Šimpansid kriiskasid ja vaterdasid, rippudes köite küljes, et end kaslaste käest päästa. Hullunud silmadega sebra tegi siksakke, sattudes lähedale küüru tõmbunud lõvile, kes haaras, ei tabanud, ja sööstis seejärel maapinna ligi hoides minema.
Meeleheites lasin silmadel üle telgi käia, otsides Marlenat. Märkasin, et suurde telki viivasse koridori sörkis kiskja – panter, ja hetkel, mil tema sale must kogu tunnelisse kadus, hoidsin halvimat aimates hinge kinni. Kui matsid toimunust praegu veel ei aima, siis saavad nad peagi teada. Selleks kulus hulk sekundeid, kuid tulemata ta ei jäänud – esimene veniv röögatus, millele järgnes teine, siis veel üks, ja lõpuks kajas kogu telk väljapääsu poole trügivate inimeste mürisevatest sammudest. Orkester kriiskas jälle ja jäi sel korral lõplikult vakka. Sulgesin silmad: Palun, Jumal, tee nii, et nad tagumise ukse kaudu läheksid. Ära lase neil siitkaudu tulla.
Tegin silmad jälle lahti ja vahtisin menažeriis ringi, püüdes palavikuliselt teda leida. Kui raske võib olla märgata üht tüdrukut ja elevanti, kurat võtaks?
Kui mu pilk tema roosadel litritel pidama jäi, siis ma peaaegu karjatasin kergendusest – võib-olla isegi karjatasin. Ma ei mäleta enam.
Ta seisis teisel pool, toetudes vastu külgseina, rahulik nagu suvepäev. Need litrid olid nagu vedelas olekus teemandid, vilkusid tuledena tema kirju kostüümi peal. Ka tema nägi mind ja tundus, et me vaatasime terve igaviku teineteisele silma. Ta oli loid, osavõtmatu. Naeratas koguni. Hakkasin sinnapoole trügima, kuid miski tema ilmes sundis mind õudusest peatuma.
Too hoorapoeg seisis seljaga tema poole, plaksutas käsi ja kiigutas oma hõbenupuga jalutuskeppi, nägu röökimisest punane. Mehe kõrge siidkübar lebas sealsamas õlgedel.
Marlena pilk otsis midagi. Meie vahelt jooksis läbi kaelkirjak – noogutades ka kõige rängemas paanikas graatsiliselt oma kaela – ja kui mu vaateväli jälle vabanes, nägin Marlena käes raudritva. Ta hoidis seda sundimatult oma käes, toetades ühte otsa vastu kõva maapinda. Ta vaatas mulle taas silma, nägu mõtteisse vajunud. Siis pööras ta pilgu mehe paljale kuklale.
„Oh jumal,“ hüüatasin, äkki taibates. Komberdasin karjudes tema suunas, kuigi polnud lootust, et mu sõnad kohale jõuaksid. „Ära tee seda! Ära tee seda!“
Ta kergitas teiba kõrgele õhku ja lasi sellel siis langeda, purustades mehe pea nagu arbuusi. Pea lõhkes, mehe silmad paisusid suureks ja suu tardus ümmarguseks O-ks. Ta vajus põlvili ja potsatas siis näoli heintesse.
Olin liiga hämmeldunud, et liigutada, ka siis, kui üks noor orangutan oma painduvad käed mu jalge ümber põimis.
See juhtus nii ammu. Nii ammu. Kuid see kummitab mind endiselt.
Ma ei pajata sageli noist päevist. Pole seda kunagi teinud. Ma ei tea, miks – olen seitse aastat tsirkusetruppides töötanud ja kui see vestlusainet ei anna, siis mis siis veel.
Tegelikult tean küll, miks: ma ei ole iialgi ennast usaldanud. Kartsin, et lobisen välja. Oli tähtis hoida Marlena saladust ja seda ma ka tegin – siis, kui ta elas, ja edaspidigi.
Seitsmekümne aasta vältel pole ma ühelegi inimhingele sellest jutustanud.
Üks
Olen üheksakümne aastane. Või üheksakümmend kolm. Emb-kumb.
Kui te viiene olete, siis teate vanust kuu täpsusega. Isegi kahekümnendates eluaastates teate te oma vanust. Ma olen kakskümmend kolm, te ütlete, või kakskümmend seitse. Kuid kolmekümnendates algavad kummalised muutused. Esialgu te kõigest komistate, kõhklete viivuks. Kui vana te olete? Oh, ma olen – alustate te enesekindlalt, kuid siis peatute.