>
Jaaniöö
Taavet istus suurel kivil ja vaatas üle madala mere koduküla poole. Merekivi järgi oli küla nime saanud ja suur kivi meres oli ammust ajast poisikeste lemmikpaik. Siin mängiti kindluse vallutamist, hüpati ühel jalal tasakaalu ning pajatati õhtuhakul vanaviisi jutte. Päeval polnud ju aega, sest kõik Merekivi küla poisid olid karjalapsed sellest hetkest, kui jõud seda vähegi lubas. Viieselt hanepoiss, seitsmeselt seapoiss, kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss, ütles rahvatarkus. Ja nii see just oligi.
Taavet oli parasjagu karjapoisist künnipoisiks kasvamas. Ta oli üheksa aastat vana ja pidi sügisel Kuie kooli minema. Karjaga sai ta kenasti toime, teadis iga lehma krutskeid ning oli kits Emmiga päris sõbraks saanud. Ka tähti tundis Taavet hästi, oskas lausa lugeda ning sugu arvutadagi. Taavet pilutas silmi, et loojuva päikese valgusest läbi näha. Küla kiigeplatsil põles praginal hiiglasuur teiba otsa tõstetud tõrvatünn.
Jaaniööks oli kogu külarahvas kokku tulnud. Ümber tünni tantsis noorem rahvas ringmängu. Väärikamad pereisad seisid sealsamas ja rüüpasid õlut ning mõdu. Taavet nägi oma isa heledat pead laiade õlgade kohal. Taaveti ema, õde ja kaks pisemat venda ei paistnud rahva hulgast välja. Taavet tõstis pea. Veel viiv ja päike jääb silmapiirile nagu siiruke sõira. Siis on paras aeg minna ja teha teoks see, mille pärast Pulga talu perepoeg Taavet oli sõbrad lõkke äärde jätnud ja ihuüksi kivi peale hiilinud. Sest selle SUURE ASJA jaoks, mis Taavetil nüüd ees seisis, ei tohtinud tegijal olla ühtki kaaslast.
Taavet tahtis otsida SÕNAJALAÕIT.
sõnajalg
Sõnajalaõiest oli palju räägitud, kuid päris oma silmaga polnud seda Merekivi kandis keegi näinud. Vähe oli nii julgeid mehi, poisikestest rääkimata, kes oleks söandanud jaaniöö kõige hämaramal tunnil suurde metsa minna ning nii kaua kõndida, kuni õis avaneb ja otsija oma hiilgusega enda juurde juhatab. Sõnajalaõie leidja võis soovida ühe suure soovi ja see pidi tingimata kohe sealsamas täide minema. Aga õie ümber valvasid tumedad jõud, kes ei tahtnud, et inimsugu õnnelik oleks, ja selleks iga hinna eest takistusi tegid. Kui Taavet säherduste elukate peale mõtles, tõusis tal klomp kurku. Ometi oli ta otsuse teinud ja õige mees ei võta plaani tagasi.
Poiss heitis viimase pilgu kiige poole, kus inimesed suurest rõõmust rõkatasid. Naer kostis kaugele üle sileda merepinna. Taavet libistas ennast kivilt alla ja astus teele. Vasakule jäi peoplats, kus tema ema kõlav hääl just äsja laulu oli üles võtnud:
„Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, lina minu põllule…“
Taavet teadis, et paljud jaanikombed pidid tooma vilja- või karjaõnne. Linakasvust sõltus talu käekäik, sest lina oli kallis kaup, mille eest kaubasaksad hea meelega hõbedat andsid. Selle rahaga maksis Taaveti pere mõisavõlga, et Pulga talu endale päriseks saada. Tõsi küll, lina tuli esmalt kitkuda, leotada, lõugutada, ropsida ja sugeda. Sellega oli palju tööd. Aga tasu oli aus. Kui ainult lina põllul korralikult kasvaks.
Veidi aega ümises Taavet linalaulu kaasa. See oli kuidagi kodune ja sobis metsateel kõndimist saatma. Rada läks ikka sügavamale metsa sisse. Hääled selja taga olid veel vaevu kuulda. Ta kujutles ennast sõnajalaõieni jõudmas, pihlakakepiga paharette nuhtlemas ja lõpuks oma suurimat soovi ütlemas, mille sätendav õis jalamaid teoks teeb. Mida tahta? Taavet ei teadnud täpselt. Ta otsustas esmalt õie kätte saada. Küll siis õige mõte ise pähe tuleb.
Kui palju oli seapoiss künnipoisist noorem?
Kui palju oli karjapoiss hanepoisist vanem?
Pihlakas on vanade eestlaste puu, mis kaitseb kurja eest. Kas sa tead miks?
Taaveti suur ehmatus
Mets oli vait kui haud. Kuuskede tihedate okste all oli päris pime. Puude tumedad tüved paistsid hämaruses inimeste, või veel hullem – nende TEISTE moodi, kellest Taavet praegu mõelda ei tahtnud. Ometi hüppasid nende nimed iseenesest pähe. Mardus, surmaennustaja. Kes teda kaeblemas kuuleb, kaotab lähedase igaveseks. Külmkäpp, eksitaja. Kes metsas tema rajast üle läheb, ajab kodutee kohe sassi ja võib jäädagi laande uitama. Purask, kah päris ohtlik paharet, kes inimesi lihtsalt enda lõbuks hirmutab. Kolumats, kes lapsi kotti topib ja minema viib. Vähematest tontidest ja kummitustest rääkimata. Ja nende kõigi kohal see kõige koledam – Vanapagan ise. Taavetil oli juba üsna kõhe. Ta püüdis rajast kaugemale mitte vaadata, aga piilus ometi.
Mis seal kaugemal helendas? Kasetont?
Taavet tundis, kuidas läbi südame käis justkui jõnks. Ta neelatas. Valge kogu oli kahtlemata koll, kasetont või kuusetont, mis seal vahet. Lummutis tuli kiiresti lähemale.
Mida teha? Taavet ajas end sirgu. Tulgu mis tuleb, tema astub tondile vastu. Ta kobas püksitaskut. Seal oli igale karjapoisile nii vajalik asi – puupeaga pussnuga. Tondid pidid terariista kartma…
Valge kogu astus teele nii äkki, et Taavet oleks ehmatusest peaaegu komistanud. Vapralt tõstis ta pea ja vaatas tulijale otse silma.
Tema vastas seisis lahke näoga vanem naine, ilusad valged riided seljas ja lehepärg hõbehallidel juustel. Naise olek ja rõivad olid nii teistmoodi, et Taavet sai kohe aru – tema ees ei seisa inimene, vaid vaim. Kuid see vaim tundus hea.
„Tere,“ ütles Taavet viisakalt, sest mis sa võõrale ikka ütelda oskad.
„Taavet, sa pead kiiresti koju minema,“ ütles naine tere asemel vastu.
„Ma ei saa. Ma otsin sõnajalaõit, “ vastas Taavet ja imestas: kust ta mu nime teab?
„Mina tean kõike,“ lausus naine, nagu oleks Taaveti mõtteid lugenud. „Mina olen Metsaema. Aga mine nüüd jooksuga koju. Muidu juhtub teie kõigiga suur õnnetus.“
Korraga oli teerada tühi ja Metsaema kadunud kui vits vette.
Taavet keeras ringi ja tormas kodu poole. Veidi aega hiljem seisis ta kiigeplatsil. Tõrvatünn oli laiali vajunud, lõkkeasemel miilasid üksikud söed. Aga kõige hullem oli hoopis muu.
Kiigeplatsil POLNUD AINSATKI INIMEST.
Kas sina tead, kuidas Vanapaganat veel imetatakse?
Tühjas kodus
Taavet oli kõik talud läbi käinud. Nüüd jäi ta nõutult seisma. Kuskil polnud kedagi. Kuidas sai KOGU KÜLA selle vähese ajaga ära kaduda? Sahvrid ja aidad olid toitu täis. Suveköökides rippusid pajad ja kulbid. Riideaitades olid alles nii saapad, särgid-kuued-seelikud kui ka saanitekid. Ei paistnud, et keegi oleks end suurema teekonna vastu valmistanud.
Korraga taipas Taavet, mida tähendab vaikus küla kohal. Loomi ei olnud samuti! Ta kiirustas lähima, võimsa Härjapea talu lauda poole ja kiskus ukse valla. Laut oli tühi. Ei ühtki lehma, mullikat, vasikat ega kana. Tühi oli ka hobusetall. Taavetil hakkas jube.
Taevaveer hakkas aimamisi õhetama. Jaaniöö oli möödas.
Löödult astus Taavet taas koduõue poole. Ukse ees tabas teda üllatus. Lävepakul istus pisike, umbes kassisuurune mehike, kõrge potisinine kübar peas, ja vaatas teda sünge näoga. Tema kõrval oli korralikult treitud puukauss.
„Noorperemees, kauss on tühi,“ ütles mehike.
„Kes sina oled?“ küsis Taavet. „Ja kus on minu ema, isa, õde ja vennad?“
„Too mulle süüa. Siis räägime. Mina olen majahaldjas.“
Taavetit ei ehmatanud see teade enam üldse. Pärast Metsaema oli täiesti loomulik kohtuda ka majahaldjaga.
„Mida sa tahad?“ küsis ta ja võttis maast kausi.
„Sõira ja rosinasaia,“ vastas majuline. „Ja keldrist seda rasvasemat sinki, mille su ema eile tallele pani. Seda too kohe kaks tükki.“
Taavet avas aidaukse, pani kausi nõutud rooga täis ja viis trepi ette. Mehike ootas, kuni Taavet ka keldris ära käis, ja lõi hambad pekki. Veidi aega möödus vaikuses.
„Räägi nüüd, kuhu kõik inimesed on jäänud,“ palus Taavet, kui majavaim oli esimese isu kustutanud.
Haldjas võttis mütsi peast ja teatas pühalikult: „Kogu Merekivi küla rahva viis Vanapagan endale põrgusse orjadeks.“
Esiotsa