Tõsine inimene. Bonus track ehk võidab see, kes kõige kauem võitleb. Mudlum

>VÕIDAB SEE, KES KÕIGE KAUEM VÕITLEB

      Igal asjal on oma eellugu ja minu omal on see selline – vanal hallil ajal olid koolid võib-olla isegi veel vastikumad kui praegu ja lapsed, kes neid läbisid, kimpus oma isikliku suurekskasvamisega. Sestap lõpetasin ma keskkooli peaaegu et sunniviisiliselt, lõpueksameid ma ei teinud ja kõikides ainetes kirjutati välja hinne kolm, sõltumata sellest, mis seis seal tegelikult oli.

      Nõnda ei olnud mul palju asja mõelda mõne kõrgkooli peale. Nõukogudemaal pidid aga kõik inimesed töötama ja juba juulikuus viis ema mu käekõrval tööbüroosse. Seal oli valida kõikvõimalike ametite ja töökohtade vahel, ema otsis mulle aga välja intelligentsete ja arukate inimeste töökoha – Esitavate Kunstide Muuseumi.

      Minu esimene ametikoht – Esitavate Kunstide Muuseum, direktori sekretär. Muuseum oli krestomaatiline töökoht. Ma alustasin oma karjääri muuseas sellega, et pärast kolmepäevast töölkäimist sooritasin esimese tööluusi – olin kuskil pummeldanud ja ühtlasi kakodust jalga lasknud. See anti andeks. Sest tuli välja, et muuseum polnud lihtsalt arukate ja töökate inimeste koht, vaid esmajoones linna joomapunker nr 1. All pilliruumis (ruum, mis oli mõledud muusikainstrumentide parandamiseks) toimusid igatööpäevased koosjoomised linna parimate kultuuriinimeste osavõtul. Kell neli toimus enamasti rublane ring ja toodi hulga Karu Vere nimelist veini kõrvalolevast Ararati poest. Kustumatud mälestused on ka joogist "viin vermutiga". Selle kõrvale proovisin ma oma esimese sigareti. See olevat hambavalule hea.

      Kui pilliruumis millegipärast pidu ei olnud, siis mindi pikemale lõunale lähedal asuvasse baari, kus joodi konjakit ning musta kohvi ja räägiti palju huvitavat juttu. See oli alati rahvast täis ja ukse taga oli saba. Uksel seisis lonkur šveitser, kes tunneb mind siiamaani ja teretab.

      Muuseumis oli ka kõvasti kurameerimist, mis minu jaoks lõppes parteilise noomitusega. Direktoriks oli tol ajal üks üsna vana härrasmees. Ta surus mul igal hommikul kätt. Samuti palus ta mul õmmelda pruunist villasest riidest pehme padja, et tal oleks vähem valus istuda. Üldiselt polnud teha midagi – hommikul registreerisin toimikusse paar kirja, siis läksime ostsime saiakesi; meil oli imepärane töökaaslane, paljulugenud mees, kellele tema ema tegi väga maitsvaid võileibu kaasa – ta andis need alati tüdrukutele ära süüa. Ma arvan, need olidki mu elu kõige paremad võileivad. Ka kudusin ma töökaaslastele kampsuneid.

      Igatahes ühel päeval kutsuti kokku parteirakukese koosolek ja kõne all oli kahe noore tütarlapse amoraalne käitumine. Üks neist olin mina, kes ma kurameerisin abielus mehega, ja teine oli abielus noor ema, kes kurameeris võileibu jagava mehega. Mina andsin lahkumisavalduse omal soovil. Teine noor daam lubas ennast parandada. Kõnealustele meesterahvastele ei tehtud vist isegi noomitust.

      Minu teine töökoht – Lillede aed, aiatööline. Selle organiseeris mulle üks paks Erkki-nimeline muusik. Selle töökohaga ei läinud väga hästi – usutavasti töötasin ma seal kaks nädalat, kui sedagi. Pidin rohima peenraid ja kiviktaimlaid. Ühel päeval ma enam tööle ei läinud. Olin ka kodust ära jooksnud, elasin sõprade juures ja üldiselt valitses mu peas kaos. Selgus ka, et ma ootan last.

      Minu kolmas töökoht – Vaegkuuljate Kaugõppe Erikeskkool, sekretär. Töötasin seal, kuni oli aeg haiglast helistada, et ma enam tööle ei tule. Igatahes terve see pedagoogide kamp ei saanud aru, et ma sedapsi olen. Ainus asi, mis mul sellest töökohast meelnub, on see, et ma pidin kapi otsast alla võtma väga suure kirjutusmasina, see oli hiiglama raske ja rasedad ei tohi üle rinna tõsta, muidu läheb lapsel nabanöör ümber kaela. Tol ajal oli ka väga palju õudseid vananaiste jutte liikvel lapseootuse ja sünnituse koleduste kohta.Tegelikult ei tohtinud vist isegi pesu kuivama riputada.

      Minu neljas töökoht – Vendvere puhkekodu – õde-perenaine. Umbes mingil kenal suvisel ajal kolis noor perekond Vendveresse, seal oli üks sindlikatusega palkmaja, mille rotid olid väheke õõnsaks närinud ja katusest oli nii palju läbi sadanud, et laes oli vamm. Talvel külmus vesi panges jääks, kaev oli kaugel ja puid ka ei olnud. Et saaks sooja veega nõusid ja mähkmeid pesta, läksin tööle ainsasse kohalikku asutusse. Vendvere puhkekodu öömajutas Leningradist tulnud inimesi. Vahel ka Lätist või Leedust.

      Töö seisnes selles, et pidi kell seitse õhtul kohal olema. Tavaliselt ma läksin kahe kotiga – ühes olid mustad nõud ja teises mustad mähkmed. Need ma pesin ära töö juures, kraanikausis jooksva sooja veega. Samuti sai töö juures ennastki pesemas käia ning sealt sai ka puhast voodipesu. Enamik mu aluslinu on siiamaani kulunud musta templiga „Vendvere puhkekodu“.

      Poole kaheksa paiku jõudsid bussid turistidega – tavaliselt oldi ainult üks öö, vahel ka kaks. Midagi polnud vaja teha, aga mõnikord oli nii, et mõned mitteametlikult abielus inimesed tahtsid magada ühes toas. Siis toodi meile altkäemaksuks punast Marlborot. Ööseks ma läksin koju ja hommikul kella kaheksaks tulin tööle tagasi ning ütlesin lahkuvatele turistidele head aega.