Tilleprintsess. Voldemar Miller

itle>

      Tilleprintsess

      Ükskord elasid kuningas ja kuninganna.

      Kuningas oli suur ja uhke, nagu kuningas olema peab. Ta käis jahil, mängis sõjamängu, ja kui aega sai, valitses riiki.

      Kuninganna oli kaunis, sale ja kuninglik, pidas pidusid ja balle ning hoolitses õueneitsite, massööri, frisööri, õmbleja, rätsepa ja teiste abil selle eest, et ta ikka kuninglik ja kaunis välja näeks.

      Aga kuningriigis peab olema ka kuninglik prints ja troonipärija, kes tõuseb troonile kohe, kui see millegipärast vabaks jääb. Teisiti olla ei või, sest kuningriigi aluseks on kuningas, ja kui kuningat ei ole, siis hakkab troon kõikuma ja kuningriik lagunema.

      Sellepärast pidi kuninganna pidude ja ballide vahel mõtlema ka sellele, et kuningal oleks troonipärija, kuigi see oli talle väga vastumeelt, sest ta hoidis väga oma kuninglikku kuju ja saledust ning kartis, et printsi sünnitamine võib seda rikkuda. Aga et kohustus on kohustus ja ka kuningannal on kohustused, pidi ta siiski printsi sünnitama. Selle juures mõtles ta aga kogu aeg oma saleduse, hea rühi ja kehakuju hoidmise peale ja soovis, et prints oleks nii väike, et see tema kuninglikku rühti ja kuusksaledust ei rikuks. Ning arstid ja massöörid, kokad ja toaneitsid aitasid teda selle juures nõnda hästi, et keegi ei märganudki, et prints on tulemas, enne kui sünnitus käes.

      Nõnda sündis väike – aga mitte prints, vaid printsess.

      Printsess oli nii tilluke, et teda kohe varsti hakati hüüdma Tilleprintsessiks, sest ta oli tõesti väga väike, sündides kaalus ta ainult viis naela1, samal ajal kui teised lapsed kaalusid ikka kümme naela, ja pikkustki oli tal poole vähem. Sellest poleks olnud viga, sest ka väikesed lapsed kasvavad suureks, ja kuningas leppis varsti sellegagi, et printsi asemel tuli printsess. Mõtles viimaks koguni, et ehk on nõnda veel parem, sest printsessile võib ta ise valida printsabikaasa.

      Ja vahel, kui tal jahist, sõjamängudest ning riigivalitsemisest aega üle jäi, armastas ja hellitas ta Tilleprintsessi, võttis ta sülle, viskas kõrgele õhku ja rõõmustas, kui Tilleprintsess kilkas. Ning ka kuninganna hoolitses tütrekese – Tilleprintsessi – eest, kui tal pidudest, ballidest, vastuvõttudest ja enese ehtimisest aega üle jäi.

      Printsess oligi väga ilus laps ja arenes nii hästi ja kiiresti, nagu kuninglik printsess peabki arenema. Juba kuuekuuselt ta käis, aastaselt laulis ja tantsis, kolmeaastaselt oli kuidagi kusagilt õppinud lugema. See viimane oli aga lausa imeasi, sest sel ajal ei olnud kuningannadelgi veel vaja osata lugeda, kuna neil olid ettelugejad.

      Üks viga oli printsessil siiski: ta kuningast isa ja natuke ka kuningannast ema tegi murelikuks see, et Tilleprintsess tahtiski jääda tillukeseks ja ei kasvanud nõnda nagu teised lapsed. Selle aja sees, kui teised lapsed kasvasid viis-kuus või isegi kümme sentimeetrit, kasvas Tilleprintsess ainult üks-kaks sentimeetrit. Sellepärast ohkas ta isa, kuningas, mõnikord, kui ta Tilleprintsessi sülle võttis, õhku hüpitas või ka ühe käe peal hoidis, ja küsis:

      „Millal hakkad sa, mu printsess, kasvama?”

      Aga Tilleprintsess oli rõõmsameelne laps ja ei tundnud sellest muret. Ta naeris heledalt ja küsis:

      „Miks sa tahad, et ma kasvaksin? Kas ma ei ole ilus küll? Ja kas sul ei ole hea mind nõnda ühe peo peal hüpitada?”